Eesti keel on elav ja pidevalt arenev organism, mis on sajandite jooksul kohandanud oma kirjapilti vastavalt kultuurilistele ja ajaloolistele mõjutustele. Kuigi me kasutame ladina tähestikku, on eesti keelel oma eripärad, mis eristavad seda paljudest teistest Euroopa keeltest. Üks suurimaid segaduse allikaid nii kooliõpilastele kui ka täiskasvanud keelekasutajatele on võõrtähtede korrektne kasutamine. Me kohtame neid iga päev brändinimedes, välismaistes uudistes, tehnoloogiaterminites ja isegi inimeste nimedes, kuid tihti tekib küsimus: millal on nende kasutamine õigustatud, kuidas neid hääldada ja millised reeglid kehtivad nende käänamisel? Võõrtähtede maailm ei ole pelgalt reeglite kogum, vaid peegeldus meie keele avatusest ja ajaloost.
Eesti tähestiku ülesehitus ja võõrtähtede roll
Eesti tähestik, nagu me seda täna tunneme, baseerub ladina alfabeedil, kuid on saanud olulisi täiendusi saksa ja soome keele eeskujul. Ametlikus eesti tähestikus on 32 tähte, kuid keeleteaduses ja igapäevases kasutuses tehakse ranget vahet omatähtede ja võõrtähtede vahel. See eristus on oluline, sest see määrab, kuidas sõnu hääldatakse ja kuidas neid kirjakeeles käsitletakse.
Traditsiooniliselt jaotatakse tähed kolme rühma:
- Omatähed: Need on tähed, mis esinevad põlistes eesti sõnades (nt A, B, D, E, G, H, I, J, K, L, M, N, O, P, R, S, T, U, V, Õ, Ä, Ö, Ü).
- Võõrtähed, mis on kodunenud: Siia kuuluvad F, Š, Z ja Ž. Need tähed on eesti keeles küll võõra päritoluga, kuid on muutunud tavapäraseks osaks meie sõnavarast (nt film, šokolaad, zooloogia, žürii). Neid kasutatakse võõrsõnades, mida ei kirjutata enam kaldkirjas.
- Ainult võõrnimedes ja -sõnades esinevad tähed: Siia rühma kuuluvad C, Q, W, X ja Y. Need on “tõelised” võõrtähed, mida eesti omasõnades ei kohta ja mille kasutamine on rangelt reglementeeritud.
Kodunenud võõrtähed: F, Š, Z ja Ž
Kuigi F, Š, Z ja Ž loetakse päritolult võõrtähtedeks, on nende staatus eesti keeles tänapäeval väga tugev. Nende tundmine on hädavajalik korrektseks õigekirjaks, sest need märgivad häälikuid, mida eesti omatähed ei suuda täpselt edasi anda.
F-täht on neist kõige tavalisem. See hääldub nagu eesti f ja esineb sadades igapäevastes sõnades (foor, fakt, graafik). Ajalooliselt asendati see rahvakeeles sageli hv-ga (nt kohv), kuid kirjakeeles on F kindlalt oma koha leidnud.
Š (ša) ja Ž (žee) on niinimetatud susisevad häälikud. Š märgib häälikut, mis on sarnane inglise keele sh-ühendile, ja Ž märgib helilist varianti, mis sarnaneb prantsuse nimele Jean. Eesti õigekirjas on nende tähtede korrektne kasutamine kriitilise tähtsusega, et eristada tähendusi (nt sabotaaž vs tavaline s). Nende asendamine täheühenditega sh või zh on eesti kirjakeeles viga, välja arvatud juhtudel, kui tehnilised vahendid ei võimalda õigeid tähemärke sisestada (mis nutiseadmete ajastul on harv juhus).
Z (zett) hääldub eesti keeles tavaliselt helitu s-ina või nõrga z-ina sõna alguses, kuid võõrnimedes tuleb jälgida originaalkeelset hääldust. Eesti keele kontekstis märgib see sageli helilist s-häälikut (nt bioloogia terminid nagu zooloogia), kuid praktikas hääldatakse seda tihti sarnaselt s-ile.
Haruldasemad võõrtähed: C, Q, W, X, Y
Need viis tähte tekitavad keelekasutajates kõige rohkem küsimusi. Neid ei kasutata eesti omasõnades ega muganenud võõrsõnades, vaid ainult võõrnimedes (isikunimed, kohanimed, brändid) ja tsitaatsõnades.
C-täht (tsee)
C on kameeleon. Selle hääldus sõltub täielikult sellest, millisest keelest nimi või sõna pärineb.
- Inglise päritolu nimedes hääldub see sageli k (nt Cook) või s (nt City).
- Itaalia nimedes võib see häälduda tš (nt Gucci) või k (nt Chianti).
- Ladina-ameerika või hispaania nimedes hääldub see sageli s või th (susisev).
Eesti keeles kirjutatakse C-ga algavad võõrnimed suure algustähega, kuid nende käänamisel tuleb arvestada hääldust.
Q-täht (kuu)
Q esineb eesti tekstides peaaegu eranditult koos tähega U (ühend qu). Seda kohtab ladina, inglise ja prantsuse päritolu nimedes. Hääldus on tavaliselt kv (nt Quintus hääldub kvintus) või prantsuse nimedes k (nt Jacques). Eraldiseisvana on Q väga haruldane, välja arvatud mõnedes spetsiifilistes transliteratsioonides (nt hiina pinyin, kus Q märgib tš-laadset häälikut).
W-täht (kaksisvee)
W on eesti kultuuriruumis huvitava ajalooga. Vanas kirjaviisis ja gooti kirjas kasutati W-d sageli V asemel. Seetõttu näeme vanadel hauakividel või ajaloolistes tekstides sõnu nagu Waba Maa või Wiljandi. Tänapäeva eesti kirjakeeles on V ja W täiesti erinevad tähed. W esineb ainult võõrnimedes (William, Walter) ja selle hääldus on tavaliselt v, kuigi inglise nimedes püütakse säilitada originaalilähedast huulhäälikut. Oluline on meeles pidada, et W ei ole “topelt-V”, vaid selle nimi on “kaksisvee”.
X-täht (iks)
X hääldub enamasti kui ks (nt Marx, Alex). Prantsuse nimedes võib see sõna lõpus olla tumm (nt Bordeaux). Portugali või vana hispaania keele kontekstis võib see märkida š-häälikut. Matemaatikas ja teaduses on X asendamatu sümbol, kuid tekstis kohtab seda peamiselt nimedes.
Y-täht (igrek)
Y on täht, mida sageli aetakse segamini J-i või Ü-ga. Soome keeles on Y hääldus ü (nt Ylönen), inglise keeles aga sageli j või ai (nt York, Byron). Eesti keeles on selle tähe nimi “igrek” (mitte “üpsilon”, mis on kreeka tähestiku täht). Y-tähe kasutamine eesti omasõnades J või Ü asemel on kirjakeele normide rikkumine, kuigi seda kohtab sageli slängis või stilistilistel eesmärkidel (nt bändinimed).
Võõrnimede käänamine ja ülakoma kasutamine
Üks keerulisemaid aspekte võõrtähti sisaldavate sõnade kasutamisel on nende õige käänamine. Siin kehtib kuldreegel: käänamisel lähtutakse hääldusest, mitte kirjapildist.
Kui võõrnimi lõpeb kirjapildis kaashäälikuga, aga häälduses täishäälikuga (või vastupidi), võib tekkida vajadus kasutada ülakoma (apoostrofi).
Näited:
- Renault (hääldub renoo) – kuna hääldus lõpeb täishäälikuga, lisame käändelõpu otse või ülakomaga, et vältida segadust. Omastav: Renault’ (või Renault), osastav: Renault’d. Ülakoma näitab, et kirjapildi lõpp (t) on tumm.
- Bordeaux (hääldub bordoo) – Omastav: Bordeaux’.
- Facebook (hääldub feissbukk) – Siin langevad kirjapilt ja hääldus kokku (mõlemad lõpevad kaashäälikuga). Seega ülakoma pole vaja: Facebooki, Facebookis. Kirjapilt nagu Facebook’i on väär, kuigi väga levinud.
Rusikareegel on: kui võõrnime hääldatav kuju lõpeb samamoodi nagu eesti omasõna (täishäälikuga või kaashäälikuga), siis ülakoma ei kasutata. Ülakoma on abivahend ainult siis, kui kirjapilt ja hääldus on vastuolus (nt tumm täht lõpus).
Võõrtähed ja tähestikuline järjekord
Eesti tähestikulises loetelus (näiteks sõnaraamatutes või registrites) on võõrtähtedel kindel koht. See on oluline teada dokumentide sorteerimisel või andmebaaside haldamisel.
Tähestikuline järjestus on:
… S, Š, Z, Ž, T, U, V, W, Õ, Ä, Ö, Ü, X, Y.
Tähelepanekud:
- Š, Z ja Ž asuvad S-i ja T vahel, mitte tähestiku lõpus.
- W asub kohe V järel (mitte tähestiku lõpus nagu mõnes teises keeles).
- X ja Y paigutatakse sageli tähestiku lõppu, pärast täpitähti, kuid mõnedes süsteemides võidakse neid vaadelda ka koos ladina tähestiku põhjaga (enne täpitähti). Eesti ametlik järjestus paigutab X ja Y siiski pärast Ü-d (või vaadeldakse võõrtähti C, Q, W, X, Y vastavalt nende kohale ladina alfabeedis, kui tegemist on segaloendiga). Ametlikes riiklikes registrites on järjestus tavaliselt: A, B, C… V, W, Õ, Ä, Ö, Ü, X, Y.
Korduma kippuvad küsimused võõrtähtede kohta
Kas “f” on eesti keeles võõrtäht või omatäht?
Ajalooliselt on F võõrtäht, kuid tänapäeva eesti keeles loetakse see täielikult kodunenuks. See on osa põhitähestikust ja seda ei pea käsitlema erandina nagu tähti C, Q või W.
Miks kirjutatakse mõnikord V asemel W?
W kasutamine V asemel (nt “Wabariik”) on taotluslik stiilivõte, mis imiteerib 20. sajandi alguse või varasemat kirjaviisi. Tänapäeva kirjakeele normide järgi on see viga, välja arvatud juhul, kui tegemist on ajaloolise nime või registreeritud brändiga.
Kuidas trükkida klaviatuuril Š ja Ž tähti?
Eesti klaviatuuriasetusega arvutites asuvad need tähed tavaliselt klahvidel, kus on ka sümbolid või numbrid, või on ligipääsetavad klahvikombinatsioonide abil (nt Alt Gr + s annab š, Alt Gr + z annab ž). Mobiilseadmetes tuleb tavaliselt pikalt all hoida S või Z tähte.
Kas Scrabble’i mängus on C, Q, W, X, Y lubatud?
Eesti keelses Scrabble’is on kasutusel tähed F, Š, Z ja Ž. Tähti C, Q, W, X ja Y tavalises komplektis ei ole, sest neid ei saa kasutada eesti omasõnades ega muganenud võõrsõnades. Neid võib kasutada ainult siis, kui mängijad lepivad kokku võõrnimede kasutamises, mis on tavareeglite järgi keelatud.
Kuidas hääldada nime, mis algab C-tähega?
See sõltub nime päritolust. Kui tegemist on inglise nimega, on see sageli “K” või “S”. Itaalia nimes “Tš” või “K”. Kui päritolu pole teada, on kõige kindlam kontrollida hääldust usaldusväärsest allikast, sest C on häälduslikult kõige ebastabiilsem täht.
Korrektne keelekasutus loob professionaalse mulje
Võõrtähtede ja -nimede õige kasutamine ei ole pelgalt tähenärimise küsimus, vaid näitab kirjutaja haritust ja lugupidamist keele vastu. Eriti oluline on see ametlikus suhtluses, turundustekstides ja ajakirjanduses. Kui ettevõte eksib oma sotsiaalmeedia postituses lihtsa võõrsõna kirjapildis (kirjutades pitsa asemel valesti pizza käändes või jättes šokolaadist katuseid ära), võib see lugejas tekitada alateadlikku usaldamatust.
Maailm meie ümber globaliseerub ja eesti keelde jõuab üha rohkem võõrapäraseid nimesid ja termineid. Oskus eristada omasõnu tsitaatsõnadest ning teadmine, millal kasutada ülakoma ja millal mitte, on kaasaegse kirjaoskuse lahutamatu osa. Hoides au sees meie oma tähestiku eripärasid ja järgides võõrtähtede kasutamise reegleid, aitame säilitada eesti keele selgust ja ilu ka digitaalajastul.
