Eesti keele õigekiri on äärmiselt rikas ja nüansirohke, pakkudes kirjutajatele lõputult võimalusi end täpselt ja kaunilt väljendada. Kuid ometi leidub selles rikkuses teatud komistuskive, mis kipuvad nii koolilastele kui ka elukutselistele tekstiloojatele pidevalt peavalu valmistama. Üks kõige sagedamini esinevaid ja enim segadust tekitavaid küsimusi on seotud väikese, aga väga mõjuka sidesõnaga „kui“. Tundub, et see neljatäheline sõna elab kohati täiesti omaenda reeglite järgi, olles ühel hetkel komaga eraldatud ja teisel juhul vääramatult ilma komata. Kirjutades igapäevaseid e-kirju, ametlikke dokumente, kaasahaaravaid blogipostitusi või lühemaid sotsiaalmeedia tekste, on korrektne kirjavahemärkide kasutamine esmatähtis. See ei ole pelgalt akadeemiline nõue, vaid märk kirjutaja professionaalsusest, täpsusest ja austusest oma lugeja vastu. Koma ei ole tekstis lihtsalt iluasi; see on lause rütmi, intonatsiooni ja tähenduse otsene kujundaja. Vale koha peal asuv koma võib pahatihti muuta kogu lause algset mõtet, tekitada tahtmatuid arusaamatusi ja muuta isegi kõige ladusama teksti visuaalselt ning rütmiliselt raskesti loetavaks. Et need probleemid kord ja alatiseks seljatada, tuleb lahti mõtestada lauseehituse põhitõed ning õppida märkama struktuure, mis koma nõuavad või välistavad. Selles artiklis sukeldume sügavale eesti keele grammatikasse, analüüsides põhjalikult, millistel puhkudel peab „kui“ ees ilmtingimata olema koma ja millistel juhtudel tuleb see kirjavahemärk kindlasti ära jätta. Teeme seda läbi eluliste ja praktiliste näidete ning lihtsasti meeldejäävate reeglite, et edaspidi sujuks kirjutamine juba täiesti intuitiivselt ja ilma liigsete kõhklusteta.
Kõrvallause ja pealause seosed: koma kasutamise vundament
Eesti keele süntaksi üks kõige fundamentaalsemaid ja olulisemaid reegleid, millel põhineb suures osas kogu komastamine, on see, et pealause ja kõrvallause eraldatakse teineteisest alati komaga. See on kõige kaalukam põhimõte, mis aitab koheselt otsustada, kas sidesõna „kui“ ette käib koma või mitte. Kui sidesõna „kui“ alustab uut osalauset, millel on täiesti oma iseseisev öeldis ehk tegusõna pöördelises vormis, siis tuleb selle sõna ette panna koma. See universaalne reegel kehtib laialdaselt nii tingimuslausete (näiteks: juhul kui sa tuled, siis teeme seda) kui ka ajalausete (näiteks: sel ajal kui sina magasid, tegin mina süüa) puhul. Öeldis on iga lause süda ja tuum, see annab lausele tegevuse ja elu. Kui sa leiad lausest kaks selget öeldist, mis kuuluvad ilmselgelt erinevatesse osalausetesse ja neid seob omavahel sõna „kui“, on koma kohalolek vältimatu ja reeglipärane.
Mõistmise hõlbustamiseks vaatleme paari elulist näidet. Lauses „Ma lähen kohe õue jalutama, kui paduvihm lõpuks järele jääb“ on väga selgelt tuvastatavad kaks tegevust ehk öeldist: esimeses pooles „lähen“ ja teises pooles „jääb“. Kuna sõna „kui“ astub siin lavale selleks, et siduda pealauset ja kõrvallauset, on koma tema ees absoluutselt nõutav. Veelgi enam, sama reegel rakendub keerukamas olukorras, kus kõrvallause on pikitud otse pealause keskele. Sellisel juhul tuleb see sisestatud kõrvallause mõlemalt poolt komadega eraldada. Näiteks: „Minu naabri koer, kui ta on varjupaigast hästi välja puhanud, armastab teha meeletult pikki jalutuskäike.“ Siit näeme anatoomilist lauseehitust, kus öeldised „on puhanud“ ja „armastab“ asuvad füüsiliselt eraldi osalausetes ning komad aitavad lugejal lause rütmist õigesti aru saada.
Kuidas öeldist tekstist kiiresti ja eksimatult üles leida?
Väga suur osa komavigadest tekib puhtalt sellest, et kirjutaja ei suuda jooksvas tekstis lause struktuuri piisavalt kiiresti analüüsida ega öeldist tuvastada. Öeldise leidmine on ometi kirjavahemärkide õige kasutamise peamine võti. Kõige lihtsam viis selleks on otsida sõnu, mis vastavad tegusõna põhiküsimustele: mida teeb?, mida tegi?, mida tehakse?, mida on tehtud?. Kui sa skaneerid lauset ja leiad sealt ainult ühe sellise sõna, on tegemist lihtlausega ja suure tõenäosusega ei vaja sealsed sidesõnad enda ette koma. Kui aga leiad lausest mitu tegevust väljendavat sõna, pead süvenema, milline sidesõna neid lauseosi kokku traageldab. Kui kirjutaja suudab selle elementaarse analüüsiharjumuse endas juurutada, väheneb lohakusvigade hulk tekstides märgatavalt. Samuti on ülioluline alati meeles pidada, et ka käskivas kõneviisis olev tegusõna (näiteks „vaata“, „tule siia“, „kuula mind“) või tingivas kõneviisis esinev tegusõna (näiteks „teeksime“, „oleksite“, „peaksid“) on täiesti täisväärtuslikud öeldised ja loovad uue osalause, nõudes enda ette koma.
Millistes olukordades on koma kasutamine „kui“ ees täiesti keelatud?
Sama kriitilise tähtsusega kui see, et me teame, millal koma panna, on teadmine, millal see kindlakäeliselt ära jätta. Üks kõige tüüpilisemaid ja laialt levinumaid kohti eesti keeles, kus tehakse kirjutades viga ja lisatakse lausesse üleliigne koma, on mitmesugused võrdlused. Kui sidesõna „kui“ ühendab lauses kahte võrreldavat sõna, lauseliiget või fraasi ja teises lausepooles puudub täielikult omaette iseseisev öeldis, siis koma ei panda mitte mingil juhul. Võrdluse eesmärk on lugejale näidata, et mingi üks kindel nähtus, ese või elusolend on omadustelt samasugune või vastupidi – selgelt erinev teisest, ilma et selle fakti konstateerimine tekitaks uut eraldiseisvat osalauset.
Vaatame selle ilmekaks näitlikustamiseks paari lihtsat lauset: „Ta jookseb igal hommikul kiiresti kui nool“, „Sellel väikesel poisil oli rasketes olukordades jõudu palju rohkem kui täiskasvanud mehel“, „Täna hommikul ärgates oli ilm palju ilusam kui eile õhtul“. Nendes esitatud lausetes ei järgne sõnale „kui“ ühtegi uut tegusõna, mis suudaks moodustada uue ja omaette seisva osalause. Seega on need lauselõpud pealausega tugevalt kokku kasvanud ja koma nendevahelist sügavat sidet lihtsalt lõhuks, tehes lause visuaalselt vigaseks. Eriti tasub tähelepanu pöörata omadussõnade keskvõrdele (näiteks suurem, ilusam, targem, kiirem), millele keeles väga sageli järgneb sidesõna „kui“. Sellistes olukordades on reegel harukordselt lihtne ja mustvalge – kui lause teises pooles ei asu teist öeldist, ei tohi seal olla ka koma.
Kaval konstruktsioon „nii … kui ka“
Teine väga spetsiifiline ja tihti eksitav olukord, kus koma tuleb ära jätta, peitub paaris-sidesõna „nii … kui ka“ kasutamises. Tegemist on rinnastava sidesõnaga, mille peamine ülesanne on ühendada lauses täiesti samaväärseid liikmeid või loetelusid. See konstruktsioon ei seo eesti keeles kunagi osalauseid sel viisil, et sõnade „kui ka“ ette peaks lisama koma. Väga paljud inimesed teevad selle vea puhtalt suulise kõne rütmist ja kõhutundest lähtuvalt, sest ettelugemisel tekib sellesse kohta loomulik hingamispaus. Tuleb aga meeles pidada, et eesti keele süntaks ja kirjavahemärkide reeglid iga suulist pausi komaga ei märgi.
Täiesti korrektsed näited selle kasutamisest on järgmised: „Eilsest pikast koosolekust võtsid aktiivselt osa nii osakonna juhataja kui ka kõik reatöötajad“, „Selles äsja ilmunud raamatus on suurepärases tasakaalus nii närvesööv põnevus kui ka südamlik huumor“. Eriti tähtis on tähele panna tõsiasja, et isegi kui loetelu läheb väga pikaks ja sisaldab mitmeid elemente, ei käi ühendi „kui ka“ ette ikkagi koma. Näiteks võib kirjutada: „Meile meeldivad väga suvised õunad, magusad pirnid, kodumaised ploomid kui ka eksootilised banaanid.“ Selles lauses on küll loetelu eraldavad komad õunte, pirnide ja ploomide vahel, ent viimase elemendi ees asuv „kui ka“ ei tohi saada koma. Lühidalt öeldes on „nii … kui ka“ täielikult komavaba ühend, mida tuleb julgelt ja ilma kõhklusteta ühtse tervikuna kirjutada.
Keerulisemad lausestruktuurid ja liitsidesõnad
Praktilises keelekasutuses ei esine sõna „kui“ kaugeltki alati lauses üksikuna ja isoleeritult, vaid moodustab sageli teiste sõnadega tihedaid ühendeid ja liitsidesõnu. Sellistel puhkudel on tavaliselt tegemist tugeva ja kokkukasvanud fraasiga, mida kirjavahemärgiga ei poolitata. Nendeks sagedasteks ühenditeks on näiteks niipea kui, samal ajal kui, enne kui, aga ka ilma et (viimases küll „kui“ puudub, kuid loogika on täpselt identne). Keerukamates tekstides tekib sageli küsimus: kuhu see koma siis täpselt paigutada? Kas see peaks asuma enne kogu seda pikka fraasi või hoopis vahetult sõna „kui“ ees, poolitades ühendi kaheks?
Eesti keelekorralduse ametlike juhiste kohaselt on mitmetel juhtudel lubatud mõlemad variandid, kuid koma paigutus muudab õrnalt lause rõhuasetust. Soovitatavam, sujuvam ja stilistiliselt neutraalsem on panna koma alati kogu ühendi ette, jättes mitmesõnalise sidesõna enda komaga räsima. Näiteks on ilusas kirjakeeles eelistatud: „Me jõudsime autoga õnnelikult koju, enne kui tugev vihm sadama hakkas.“ On küll lubatud kirjutada ka: „Me jõudsime autoga õnnelikult koju enne, kui tugev vihm sadama hakkas,“ aga esimene variant peetakse ladusamaks. Kõige olulisem viga, mida vältida, on topeltkomade kasutamine – kummalegi poole esimest sõna ei tohi koma panna (vealine on kirjutada: „…, enne, kui…“).
Sarnaselt eelnevale käituvad lauses ka liitsidesõnad otsekui ja justkui. Need ilmekad sõnad täidavad lauses väga sageli emotsionaalset ja võrdlevat rolli. Reegel on siin sama nagu alati: kui need sõnad alustavad uut kõrvallauset, kus sees peitub tegusõna, käib nende ette koma. Kui nad aga seovad omavahel lihtsalt lauseliikmeid (ilma ühegi uue öeldiseta), ei ole koma lubatud. Näiteks komaga lause: „Ta rääkis kogu loost sellise õhinaga, otsekui oleks ta ise päriselt seal kohal olnud“ (komastamise põhjus peitub öeldises „oleks olnud“). Samasugune olukord komata variandis: „Pärast ehmatavat uudist seisis ta toas otsekui soolasammas“ (kuna öeldist ei järgne, jääb koma ära).
Kaks sidesõna lauses otse kõrvuti
Üks suurimaid segadusi ja vigade allikaid isegi kogenud toimetajate seas on olukord, kus kaks iseseisvat sidesõna satuvad jooksvas lauses vahetult teineteise kõrvale. Eesti keeles on kõige tüüpilisem ja levinum selline paar „et kui“ ühend. Vaatleme näidet: „Direktor ütles meile eile, et kui majanduslik olukord uuel aastal paraneb, lähme kõik koos palgatõusu tähistama.“ Küsimus on: kas sõnade „et“ ja „kui“ vahele on ilmtingimata vaja panna koma? Eesti keele reeglid on selles küsimuses väga selged ja ühesed – kõrvutiasetsevate sidesõnade vahele eesti keeles üldjuhul koma ei panda. Koma pannakse eranditult ainult esimese sidesõna ette. See ratsionaalne reegel on loodud selleks, et hoida ära lause visuaalset ja mõttelist liigset hakkimist. Tänu sellele püsib tekst visuaalselt palju puhtam ja loetavam. Seega on alati õiged konstruktsioonid: „…ma arvasin algusest peale, et kui sa tuled…“, „…ta uuris minult pikalt, kas kui me sinna läheme…“.
Nelja sammu reegel: mida teha lauset luues, kui kahtled?
Kui satud kirjutades olukorda, kus sa ei ole sisemiselt päris kindel, kas koma on grammatiliselt vajalik või peaks selle pigem ära jätma, proovi mõttes kiiresti läbida need neli lihtsat sammu:
- Leia lausest üles kõik tegusõnad. Alusta oma lauseanalüüsi alati öeldistest. Otsi üles sõnad, mis väljendavad aktiivset tegevust, protsessi või olemist ja on pandud isikulisse tegumoodi (näiteks otsib, vaatas, räägiks, peaks tegema).
- Kontrolli, mitu osalauset sul kokku on. Jäta meelde, et iga leitud öeldis märgib üldjuhul uut osalauset. Kui terves lauses on vaid üksainus öeldis, on see grammatiliselt lihtlause ja sellistes struktuurides võrdlussõnade ees koma reeglina ei kasutata.
- Tuvasta sidesõna tegelik roll. Uuri tähelepanelikult, mida sõna „kui“ sinu konkreetses lauses teeb. Kas ta ühendab kahte täisväärtuslikku ja öeldisega lauset või seob ta lihtsalt ühte lihtsat lauseliiget teisega (nagu see toimub klassikalistes võrdlustes).
- Kontrolli kivistunud püsiühendeid. Lõpetuseks vaata, ega „kui“ ei asu sellistes igapäevastes väljendites nagu „nii … kui ka“, „otsekui“ või „samal ajal kui“, kus tihtipeale kehtivad hoopis teised reeglid ja koma paigutub kogu pika fraasi ette, mitte ei poolita sõnaühendit ennast.
Korduma kippuvad küsimused
Selles mahukas jaotises oleme hoolikalt koondanud ja vastanud lugejate kõige sagedasematele küsimustele, mis on seotud selle väikese, ent tekstiloomet niivõrd palju mõjutava sidesõnaga. Need otsekohesed ja selged vastused aitavad igapäevases ja kiires kirjutamises tunduvalt lihtsamini orienteeruda ning vältida levinumaid lohakusvigu.
- Kas laialt levinud sõnaühendi „nagu näiteks“ sees peab olema koma? Ei, sõnade „nagu“ ja „näiteks“ vahele ei käi kunagi koma. Samuti on oluline teada, et koma ei käi ka sõna „nagu“ enda ette, juhul kui sellele ei järgne iseseisvat lauset uue öeldisega. Näiteks on õige kirjutada: „Mulle meeldivad kohalikud puuviljad, nagu näiteks mahlased õunad ja pirnid.“ (Siin lauses on koma pandud enne sõna „nagu“, kuna see toob esile selgitava loetelu, kuid fraasi enda sees mingeid komasid ei ole).
- Kas ajaväljend „niipea kui“ eraldatakse komaga, kui see asub lause päris alguses? Kui sinu lause algab kohe fraasiga „niipea kui“, ei tohi sa mitte mingil juhul panna koma nende kahe sõna vahele. Õigesti konstrueeritud lause võiks välja näha täpselt nii: „Niipea kui tänane töö on lõplikult tehtud, lähme me kõik koos koju.“ Koma on siin paigutatud hoopis kõrvallause lõppu, eraldamaks algavat ajalauset põhilises tegevuses olevast pealausest.
- Kuidas on õige käituda selliste igapäevaste väljenditega nagu „nii ruttu kui võimalik“ või „nii palju kui vaja“? Nendes eesti keelde tugevalt juurdunud ja kivistunud fraasides on igati soovitatav koma täielikult ära jätta. Tegemist on lühenenud ja kokku sulanud väljenditega, kust tegelik öeldis (sageli sõna „on“) on stiili huvides välja jäetud. Seega on korrektne ja ilusa rütmiga kirjutada: „Palun tule siia tagasi nii ruttu kui võimalik“ ja „Võta toitu täpselt nii palju kui tahad.“ (Kuigi teises näites on olemas selge tegusõna „tahad“, loetakse seda igapäevases keelepruugis sageli tugevaks püsiühendiks, ent väga ranges keeletoimetamises võib kohata ka soovitust siin koma kasutada. Kindlam ja enamasti alati aktsepteeritud viis on aga kivistunud lühivõrdlustes koma pigem vältida).
- Kas sõnade „juhul“ ja „kui“ vahele on grammatiliselt korrektne lisada koma? Ei ole. Tingimust väljendava ühendi „juhul kui“ vahele koma ei panda. Koma käib aga kindlasti kogu selle ühendi ette, juhul kui ta alustab lause keskel uut kõrvallauset. Näiteks on ainuõige variant: „Igaks juhuks võtame täna vihmavarju kaasa, juhul kui peaks ootamatult sadama hakkama.“
Keeleline enesekindlus kasvab koos pideva praktikaga
On oluline meeles pidada, et mitte ükski keeleline ega grammatiline reegel ei ole eesti keele süsteemi loodud lihtsalt kirjutajate ja rääkijate kiusamiseks. Nende kõigi peamine eesmärk on luua tekstis selgust ja ühemõttelisust. Kirjavahemärkide, eriti koma, esmane eesmärk on struktureerida ja rütmistada meie mõtteid viisil, et need jõuaksid lugejani täpselt ja veatult sellisena, nagu autor seda algselt oma peas kavandas. Õigekirja ja komareeglite valdamine ei ole kaasasündinud talent, vaid täiesti omandatav ja pidevalt lihvitav oskus. Mida rohkem sa hakkad igapäevaselt analüüsima loetavate tekstide ja lausete ehitust, pöörates teadlikku tähelepanu öeldiste asukohale, seda automaatsemaks ja intuitiivsemaks muutub ka komade õige paigutamine sinu enda loodud kirjatöödes.
Kui sinu kirjutatav tekst kipub minema liiga pikaks ja laused on muutunud lohisevaks ning keerukaks, on äärmiselt lihtne kaotada lause mõttelõnga järg. Sellistes olukordades tekib tugev kiusatus paigutada komasid täiesti suvaliselt sinna, kus sisetunne ütleb, et ettelugemisel võiks tulla väike hingamispaus. See on aga äärmiselt petlik ja ohtlik strateegia. Inimeste kõnekeelne intonatsioon ja rütm ei kattu väga sageli ametliku kirjakeelse süntaksiga. Seepärast tasub pikad ja kilomeetrite pikkused laused alati julgelt ja halastamatult mitmeks lühemaks raiuda. Lühemates ja selgema struktuuriga lausetes on sadu kordi lihtsam tuvastada pealauset ja sealt hargnevat kõrvallauset, mistõttu muutub ka otsus „kui“ ette käiva koma vajaduse üle palju enesekindlamaks ja kiiremaks.
Lisaks on suurepäraseks igapäevaseks abimeheks igasuguste tekstide ja kirjatükkide toimetamisel Eesti Keele Instituudi keelenõuande professionaalne veebileht ning arvukad e-sõnaraamatud, mis pakuvad tasuta ja kiiret tuge. Need on usaldusväärsed allikad, kust saab alati abi otsida, kui enda mälu peaks korraks alt vedama või kui sa puutud kokku mõne spetsiifilise ja haruldase keelelise erandiga. Pidev teadlik lugemine, eriti professionaalselt toimetatud ilukirjanduse ja kõrge kvaliteediga ajakirjanduse tarbimine, treenib lugeja alateadvust märkama keelelisi seaduspärasusi. See kehtib tugevalt ka kõikvõimalike sidesõnade ees olevate kirjavahemärkide kasutamise kohta. Suur keeleline täpsus ja korrektsus tõstab koheselt meie tekstide väärtust ja usaldusväärsust, loob kirjutajast intelligentse ja professionaalse kuvandi ning aitab tõhusalt vältida igasugust arusaamatust tekitavat infomüra. Seetõttu tasub iga teksti puhul võtta see vajalik ekstra aeg ja veenduda, et kõik lauseehituslikud detailid toetaksid täpselt sinu põhisõnumit, sest üks hoolikalt läbimõeldud ja puhtalt vormistatud kirjutis on lõppkokkuvõttes suurim lugupidamise avaldus sinu väärtusliku lugeja suunas.
