Eesti kunst on nagu eestlane ise – alguses tundub see ehk pisut tagasihoidlik ja endassevaatav, kuid lähemal tutvumisel avaneb selle taga sügav, mitmekihiline ja üllatavalt värvikas maailm. Kuigi meie professionaalse kunsti ajalugu ei ulatu aastatuhandete taha nagu Vahemere maades, on viimase poolteise sajandi jooksul toimunud areng olnud tormiline ja tihe. Alates 19. sajandi rahvuslikust ärkamisest kuni tänapäeva digitaalsete lahendusteni peegeldab Eesti kunst meie rahva saatust, ihalusi ja võitlust iseseisvuse eest. See on lugu sellest, kuidas talurahvast sai kultuurrahvas, kes suutis luua Euroopa tasemel meistriteoseid, mis kõnetavad vaatajaid ka täna, sadu aastaid hiljem. Järgnevalt sukeldume süvitsi Eesti kunsti põnevasse ajalukku, toome välja olulisemad teosed ja jagame fakte, mis võivad üllatada isegi suuri kunstisõpru.
Rahvusliku kunsti sünd ja esimesed suurkujud
Enne 19. sajandi teist poolt oli kunst Eestis peamiselt baltisakslaste pärusmaa. Kohalikud eestlased olid valdavalt talupojad ning ligipääs kõrgemale kunstiharidusele oli piiratud. Murrang saabus koos rahvusliku ärkamisajaga, mil esile tõusid esimesed eesti soost professionaalsed kunstnikud, kes olid saanud hariduse Peterburi Kunstide Akadeemias.
Kõige olulisemaks teerajajaks peetakse Johann Kölerit (1826–1899). Teda nimetatakse õigusega Eesti maalikunsti isaks. Köler ei olnud lihtsalt andekas maalija, vaid ka tulihingeline patrioot. Tema loomingus segunesid akadeemiline meisterlikkus ja soe, inimlik vaade oma rahvuskaaslastele. Tema teosed ei olnud pelgalt dekoratiivsed pildid, vaid manifestatsioon eestlaste olemasolust ja väärikusest.
Teine sama ajastu hiiglane oli skulptor August Weizenberg. Kui Köler valitses lõuendil, siis Weizenberg andis eesti kunstile ruumilise vormi marmoris ja kipsis. Tema idealistlikud ja romantilised skulptuurid, mis olid sageli inspireeritud “Kalevipojast” ja eesti mütoloogiast, aitasid luua visuaalset keelt meie rahvuseeposele. Need mehed tõestasid, et eestlane on võimeline looma kõrgkultuuri, pannes aluse eneseusule, mis oli hädavajalik hilisemaks riiklikuks iseseisvumiseks.
Noor-Eesti ja värvide plahvatus
20. sajandi alguses toimus Eesti kultuurielus järgmine suur hüpe. Rühmitus “Noor-Eesti” tuli välja loosungiga “Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks!”. See mõtteviis avas uksed Euroopa modernismile. Kunstnikud ei vaadanud enam ainult Peterburi poole, vaid suundusid Pariisi, Norrasse ja Itaaliasse, tuues kaasa impressionismi, ekspressionismi ja fovismi mõjutusi.
Selle ajastu vaieldamatu staar ja Eesti kunsti üks suurimaid müüte on Konrad Mägi (1878–1925). Mägi loomingut iseloomustab erakordne värvitunnetus, mis oli tolle aja kontekstis revolutsiooniline. Tema maastikumaalid, olgu need siis maalitud Norras, Saaremaal või Lõuna-Eestis, ei ole lihtsalt looduse koopiad, vaid kunstniku sisemiste emotsioonide ja looduse stiihiate kirglik süntees. Mägi oskas näha Eestimaa hallis looduses värve, mida keegi teine polnud varem märganud – lillakaid taevaid, oranže puid ja siniseid varjusid. Tänapäeval on Konrad Mägi teosed Eesti kunstituru kalleimad ja ihaldatuimad objektid, mille väärtus ulatub sadadesse tuhandetesse eurodesse.
Samaaegselt tegutses ka Ants Laikmaa, keda tuntakse kui Eesti pastellmaali suurmeistrit ja väsimatut kunstiõpetajat. Laikmaa oli suur rännumees, kes tõi oma reisidelt Aafrikasse ja Caprile kaasa eksootilisi motiive, kuid tema südameasjaks jäi alati eesti talupoja ja intellektuaali portreteerimine. Tema ateljeekool oli taimelavaks paljudele tulevastele tippkunstnikele.
Pallase koolkond: professionaalse kunsti kuldaeg
Kui rääkida Eesti kunstist, ei saa üle ega ümber kunstikoolist “Pallas”. 1919. aastal Tartus asutatud kool oli esimene koht Eestis, kus sai omandada kõrgemat kunstiharidust emakeeles. “Pallas” ei olnud lihtsalt kool, see oli vaimsus ja kvaliteedimärk. Pallase koolkond kujundas Eesti kunsti nägu kuni Teise maailmasõjani ja selle mõju ulatub tänaseni.
Pallase õhkkond oli vaba ja boheemlaslik, kuid samas nõudlik. Sealne õpe, mis tugines paljuski Prantsuse maalikoolile, kasvatas üles terve põlvkonna meistreid. Üks silmapaistvamaid figuure, kes küll ei olnud otseselt “Pallase” produkt, kuid kes selle ajastuga tihedalt seostub, oli graafikavirtuoos Eduard Wiiralt (1898–1954).
Wiiralt on fenomen omaette. Tema tehniline täiuslikkus ofordis, kuivnõelas ja puulõikes on maailmatasemel. Wiiralt elas aastaid Pariisis ja Marokos, imedes endasse suurlinna pahesid ja eksootilist ilu. Tema looming on segu reaalsusest ja groteskist, ilust ja õudusest. Tema tuntuim teos “Põrgu” on prohvetlik nägemus totalitarismi ja inimloomuse varjukülgedest, olles tehniliselt nii keerukas, et selle järele tegemine on peaaegu võimatu.
Viis teost, mida iga eestlane peaks unepealt teadma
Eesti kunstiajalugu on rikas, kuid on teatud teosed, mis on muutunud ikoonilisteks. Need on pildid, mis on trükitud kooliõpikutesse, postmarkidele ja mis moodustavad meie kultuurilise DNA. Siin on viis teost, mille tundmine on elementaarne:
- Johann Köler “Ema portree” (1857-1863): See on ilmselt kõige soojem ja südamlikum portree eesti kunstiloos. Köler maalis oma lihtsat talunaisest ema suure lugupidamise ja armastusega, andes talle väärikuse, mis varem oli reserveeritud vaid aadlikele.
- Konrad Mägi “Maastik punase pilvega” (1913-1914): See teos on suurepärane näide Mägi ekspressionistlikust perioodist. Müstiline, peaaegu apokalüptiline punane pilv ja intensiivsed värvid loovad pingestatud atmosfääri, mis on ühtaegu lummav ja ärevust tekitav.
- Eduard Wiiralt “Põrgu” (1932): Sürreaalne ja detailiderohke graafiline leht, mis kujutab inimlike pahede, deemonite ja masinate kaootilist maailma. Öeldakse, et Wiiralt sai inspiratsiooni Pariisi ööelust ja alkoholist tingitud hallutsinatsioonidest, luues teose, mis on hoiatav ja hüpnotiseeriv.
- Adamson-Eric “Autoportree II” (1929): Adamson-Eric oli äärmiselt mitmekülgne kunstnik, kuid tema autoportree sigaretiga on modernse, enesekindla ja stiilse eesti kunstniku sümbol.
- Kristjan Raud “Kalevipoeg” (illustratsioonid): Kuigi tegemist on seeriaga, on Raua söejoonistused Kalevipojast defineerinud seda, kuidas me oma rahvuskangelast ette kujutame – nurgeline, arhailine ja ürgselt jõuline.
Nõukogude aeg ja vastupanu kunstis
Nõukogude okupatsioon tõi kaasa sotsialistliku realismi sunni – kunst pidi olema “vormilt rahvuslik, sisult sotsialistlik”. Paljud kunstnikud põgenesid Läände, teised pidid kohanema või vaikima. Siiski leidsid loojad viise, kuidas tsensuurist mööda hiilida ja oma tõde väljendada.
1960. aastatel toimus “sula”, mis tõi kaasa uue hingamise. Kunstnikud nagu Ülo Sooster ja Tõnis Vint lõid oma suletud ringides avangardset kunsti, mis oli dialoogis lääne moodsa kunstiga, hoolimata raudsest eesriidest. Sooster, kes veetis aastaid vangilaagris, sai Moskva põrandaaluse kunsti legendiks, olles sillaks Eesti ja Vene avangardi vahel. See periood tõestas, et vaimu ei saa vangistada ja kunst leiab alati tee vabaduseni, olgu see siis läbi abstraktsiooni, sürrealismi või varjatud sümbolite.
Huvitavaid fakte Eesti kunstist
Lisaks kuivadele aastaarvudele on meie kunstilugu täis värvikaid seiku ja kurioosumeid:
- Põlevkivituhk kunstis: Nõukogude ajal, kui kvaliteetseid värve polnud saada, eksperimenteerisid mõned kunstnikud (näiteks Elmar Kits) ebatavaliste materjalidega, luues tekstuure ja toone käepärastest vahenditest, sealhulgas ehitusmaterjalidest.
- Wiiralti “Lamav tiiger”: Eduard Wiiralt käis Pariisi loomaaias tiigrit visandamas nii lähedalt, et valvurid pidid teda korduvalt hoiatama. Tema loomaarmastus ja tähelepanelikkus detailide osas olid legendaarsed.
- Kumu edu: Eesti Kunstimuuseumi peahoone Kumu pälvis 2008. aastal Euroopa parima muuseumi tiitli, mis tõstis Eesti rahvusvahelisele museoloogia kaardile ja tõi siia arvukalt välisturiste.
- Tänavakunst kui pärand: Tänapäeval on Eesti üks tuntumaid “ekspordiartikleid” kunstimaailmas salapärane tänavakunstnik Edward von Lõngus, keda sageli kutsutakse Eesti Banksyks. Tema trafaretid, mis segavad “Kevade” tegelasi ja nutiseadmeid, on jõudnud Euroopa suurlinnade seintele.
Korduma kippuvad küsimused (KKK)
Siin on vastused mõningatele levinumatele küsimustele seoses Eesti kunstiga, mis aitavad teemat paremini mõista.
1. Kes on ajaloo kõige kallim Eesti kunstnik?
Oksjonitel on rekordilisi hindu saavutanud Konrad Mägi. Tema teosed on müüdud sadade tuhandete eurode eest. Näiteks maal “Rooma” müüdi 2021. aastal hinnaga 370 000 eurot (koos tasudega veelgi rohkem), mis kinnitab tema staatust Eesti kunsti “kuningana”.
2. Kus on parim koht Eesti kunsti vaatamiseks?
Parim ja kõige põhjalikum ülevaade on Tallinnas asuvas Kumu kunstimuuseumis, kus on püsiekspositsioonid nii klassikalisest kui ka nõukogude ja kaasaegsest kunstist. Samuti on väga olulised sihtkohad Tartu Kunstimuuseum (viltune maja Raekoja platsil) ja Eesti Rahva Muuseum (ERM), kus näeb sageli rahvuslikku ainestikku.
3. Milline on vanim säilinud Eesti kunstiteos?
Kui rääkida professionaalsest tahvelmaalist, siis need pärinevad valdavalt 19. sajandist (Köler jt). Kuid kui arvestada kirikukunsti, siis on meil keskaegseid altareid (näiteks Niguliste kirikus asuv Notke “Surmatants”, mis on küll imporditud, kuid Eestiga tihedalt seotud). Arheoloogilised leiud, nagu ehted ja mustrid, ulatuvad aga muinasaega.
4. Kas Eesti kunst on rahvusvaheliselt tuntud?
Jah, üha enam. Lisaks Konrad Mägi näitustele Roomas ja Pariisis, on rahvusvaheliselt väga tunnustatud meie kaasaegsed kunstnikud nagu Jaan Toomik, Katja Novitskova ja Kris Lemsalu, kes on esindanud Eestit Veneetsia biennaalil ja kelle töid leidub maailma tippgaleriides.
Kunst kui kultuurilise identiteedi kandja tänapäeval
Eesti kunsti roll ei ole ajas vähenenud, vaid pigem teisenenud. Kui 19. sajandil oli kunsti ülesanne tõestada rahvuse olemasolu ja 20. sajandil pakkuda vaimset vastupanu võõrvõimule, siis tänapäeval on kunst dialoogipartner globaalses maailmas. See aitab mõtestada meie kohta kiiresti muutuvas ühiskonnas, kus digitaalne ja reaalne maailm põimuvad.
Kaasaegne Eesti kunst on julge, irooniline ja sotsiaalselt tundlik, kuid selle juured ulatuvad ikka sinnasamasse Köleri talutare ja Mägi värvilise looduse juurde. Tundes oma kunsti ajalugu, mõistame paremini, kes me oleme. Iga eestlase jaoks on oluline teada neid nimesid ja teoseid mitte ainult harituse märgina, vaid selleks, et hoida sidet oma juurtega. Kunst on elav organism, mis hingab ühes rütmis oma rahvaga, ja meie ülesanne on seda märgata, väärtustada ja edasi kanda järeltulevatele põlvedele.
