Eesti keel on maailmas tuntud oma unikaalse kõla, keerulise grammatika ja eriti oma võime poolest moodustada äärmiselt pikki liitsõnu. Paljudele eestlastele ja keelehuvilistele meenub koheselt üks konkreetne sõna, kui jutuks tuleb keelerekordid, kuid tegelikkus on märksa nüansirikkam ja huvitavam. Keeleteadlased ja filoloogid on aastakümneid vaielnud selle üle, kus jookseb piir mõistliku sõnamoodustuse ja teoreetilise absurdi vahel. See, mida me peame pikimaks sõnaks, sõltub suuresti sellest, kas arvestame ainult sõnaraamatutes fikseeritud termineid või lubame keele grammatilistel reeglitel lennata oma täies hiilguses. Selles artiklis sukeldume sügavale eesti keele sõnamoodustuse maailma, lükkame ümber levinud müüte ja avastame, kui paindlik ning rikas on tegelikult meie emakeel.
Legendaarne tšempion: Kuulilennuteetunneliluuk
Kui küsida suvaliselt eestlaselt, mis on eesti keele pikim sõna, vastab üheksa inimest kümnest tõenäoliselt: kuulilennuteetunneliluuk. See 24-täheline sõna on saavutanud kultusliku staatuse ja seda õpetatakse sageli juba algkoolis kui keelelist kurioosumit. Sõna tähendus on iseenesest üsna proosaline, tähistades luuki, mis asub tunnelis, mida mööda liigub kuuli lennutee. Kuigi sellise objekti olemasolu reaalses maailmas on küsitav või vähemalt äärmiselt spetsiifiline (näiteks lasketiirudes või ballistika laborites), on sõna keeleliselt täiesti korrektne.
Selle sõna teeb eriliseks mitte ainult tema pikkus, vaid asjaolu, et tegemist on palindroomiga. See tähendab, et sõna on loetav ühtemoodi nii vasakult paremale kui ka paremalt vasakule. Palindroomid on keelehuviliste maiuspalad ja kuulilennuteetunneliluuk on vaieldamatult üks maailma pikimaid ühesõnalisi palindroome. See on andnud talle eelise mälumängudes ja rekordite raamatutes, kuid rangelt pikkuse (tähemärkide arvu) järgi võttes ei ole ta kaugeltki eesti keele pikim sõna. See on pigem kõige kuulsam pikk sõna.
Kuidas eesti keeles pikki sõnu moodustatakse?
Eesti keele “supervõimeks” on aglutinatiivne iseloom ja vaba liitsõnamoodustus. Erinevalt paljudest teistest keeltest, kus uue mõiste loomiseks kasutatakse eessõnu või fraase (näiteks inglise keeles “the door of the car”), saab eesti keeles need mõisted sageli kokku liita üheks sõnaks (autouks). See omadus võimaldab teoreetiliselt moodustada lõputult pikki sõnu, lisades olemasolevale tüvele üha uusi ja uusi täiendeid.
Sõnamoodustuse loogika on lihtne: põhisõna asub lõpus ja kõik eelnevad sõnad on täiendsõnad, mis kirjeldavad põhisõna omadusi. Vaatame ühte näidet, kuidas sõna kasvab:
- Pidu (4 tähte) – lihtne nimisõna.
- Aastavahetuspidu (16 tähte) – täpsustame, mis peoga on tegu.
- Uusaastaöövastuvõtupeo (22 tähte, omastavas käändes) – lisame veelgi täpsustust.
Siinkohal tekibki oluline küsimus: kas sõna, mille me ise hetkega moodustame, on “päris” sõna? Keeleteadlaste seisukoht on üldiselt jaatav. Kui sõna on grammatiliselt korrektne, järgib õigekirjareegleid ja on arusaadav, siis on see osa keelevarast, isegi kui seda pole trükitud ühtegi ÕS-i (Õigekeelsussõnaraamatusse). Sõnaraamatud fikseerivad vaid levinumad ja kinnistunud tüved ning liitsõnad, mitte kõiki potentsiaalseid kombinatsioone.
Tegelikud rekordimehed: Sünnipäevad ja väsimus
Kui me jätame kõrvale palindroomid ja vaatame puhtalt tähemärkide arvu, siis on eesti keeles kasutusel olnud märksa pikemaid sõnu kui eelmainitud luuk. Üks tuntumaid pretendente “mitteametlikule” troonile on seotud meie väsimusega pärast pikka tähistamist.
Sõna sünnipäevanädalalõpupeopärastlõunaväsimus koosneb 42 tähest. See on täiesti arusaadav termin, mis kirjeldab väsimust, mis tekib pärastlõunal pärast seda, kui on peetud nädalavahetusel toimunud sünnipäevapidu. Kuigi see võib tunduda konstrueeritud, on see struktuurilt loogiline ja kontekstis kasutatav.
Veelgi pikemaid näiteid leiab bürokraatiast ja keemiast, kuigi need kipuvad muutuma tavainimesele loetamatuks. Näiteks keemiliste ühendite nimetused kirjutatakse sageli kokku. Samuti on kurikuulsad riigiasutuste ja seadusemuudatuste nimetused. Võtame näiteks hüpoteetilise, kuid grammatiliselt võimaliku ametiastme:
Põllumajandusministeeriumi valitsemisala asutused
Kui me hakkame kirjeldama ametikohti riigiasutustes, võime jõuda uskumatute lohedeni. Kujutlege ametnikku, kes on “keskkonnakaitsekomisjoniaseesimees”. See on alles algus. Ametlikes dokumentides välditakse tavaliselt üle 30-tähelisi sõnu loetavuse huvides, kasutades sidekriipse või lahku kirjutamist, kuid keelereeglid seda otseselt ei nõua, kui mõiste on terviklik.
Maailma kontekst: Eesti vs teised keeled
Kas eesti keel on oma pikkade sõnadega maailmas ainulaadne? Mitte päris, kuid me kuulume kindlasti “raskekaallaste” hulka. Meie lähinaabrid soomlased on samasugused liitsõnade meistrid. Soome keele pikimaks mitte-keemiliseks sõnaks peetakse sageli sõna lentokonesuihkuturbiinimoottoriapumekaanikkoaliupseerioppilas (61 tähte), mis tähistab lennuki reaktiivturbiinmootori abimehaanikust allohvitseriõpilast.
Saksa keel on samuti kuulus oma “teipimisvõime” poolest, kus nimisõnu liidetakse kokku hiiglaslikeks konstruktsioonideks. Tuntud näide on Rindfleischetikettierungsüberwachungsaufgabenübertragungsgesetz, mis tähistas teatud seadust veiseliha märgistamise kohta. Siiski, erinevalt saksa keelest, on eesti keeles liitsõnade moodustamine sageli voolavam ja vähem kantseliitlik, olles loomulik osa igapäevasest kõnest (nt “raudteeülesõidukoht” või “korstnapühkija”).
Praktiline juhend: Kuidas luua oma rekord-sõna
Soovite ise proovida kätt eesti keele piiride kompamises? See on suurepärane ajutreening ja aitab mõista keele struktuuri. Rekordilise sõna loomiseks ei ole vaja muud kui fantaasiat ja grammatika tundmist. Järgige neid lihtsaid samme:
- Valige tuum (põhisõna): See on sõna, mis jääb kõige lõppu. See peab olema nimisõna, näiteks “koosolek”, “väsimus”, “nimekiri” või “seadus”.
- Hakka laduma täiendeid: Liikuge tagantpoolt ettepoole. Mis liiki koosolek see on? “Eelarvekoosolek”. Kelle eelarve? “Aastaeelarvekoosolek”. Mis aasta? “Jubeliaastaeelarvekoosolek”.
- Kasutage omastavat käänet: Liitsõna esiosad on reeglina omastavas käändes (kelle/mille?). See seob sõnaosad tugevaks tervikuks.
- Vältige lohisevust: Hea pikk sõna peab säilitama tähenduse. Kui sõna muutub nii pikaks, et selle algus on lõppu jõudes meelest läinud, kaotab see oma kommunikatiivse väärtuse.
Näide iseseisvast konstrueerimisest: Võtame aluseks sõna “puhkus”. Lisame “suve”. Saame “suvepuhkus”. Lisame “nädalalõpu”. Saame “nädalalõpusuvepuhkus”. Lisame “saaremaa”. Saame “saaremaanädalalõpusuvepuhkus”. Ja nii edasi, kuni mõistus otsa saab.
Korduma kippuvad küsimused (KKK)
Selles sektsioonis vastame kõige levinumatele küsimustele, mis tekivad seoses eesti keele pikkade sõnadega. Need vastused aitavad selgitada müüte ja tuua selgust keelelistesse vaidlustesse.
Milline on siis ametlikult kõige pikim eesti keele sõna?
Ametlikku, üheselt kinnitatud rekordit ei ole, sest eesti keel on avatud süsteem. Guinnessi rekordite raamat ja paljud allikad viitavad sõnale kuulilennuteetunneliluuk, kuid keeleteadlased tunnistavad sõnu nagu sünnipäevanädalalõpupeopärastlõunaväsimus või uusaastaöövastuvõtupeokülaline samaväärseteks või pikemateks keeleliselt korrektseteks moodustisteks. Õigekeelsussõnaraamatus (ÕS) on pikimad sõnad tavaliselt 20-30 tähe piires, kuna sõnaraamat ei sisalda juhuslikke liitsõnu.
Kas pikki sõnu tohib poolitada või sidekriipsuga kirjutada?
Jah, ja sageli on see isegi soovitatav. Väga pikkade liitsõnade puhul (eriti kui need koosnevad kolmest või enamast tüvest) võib selguse huvides kasutada sidekriipsu, eriti kui tekib nn “kirjapilti moonutav” tähejärjestus või kui soovitakse rõhutada sõna osi. Näiteks “maa-alune” on selgem kui “maaalune”, kuigi viimane on ka lubatud. Ülipikkade lohede puhul on sidekriips lugeja suhtes viisakas.
Miks eesti keeles on nii palju pikki sõnu?
See tuleneb meie keele tüübist. Eesti keel on aglutinatiivne keel, mis tähendab, et me liidame sõnatüvedele grammatilisi tunnuseid ja teisi sõnatüvesid, selle asemel et kasutada eessõnu (nagu inglise “of”, “to”, “for”). See ökonoomia võimaldab meil pakkida palju infot ühte sõnasse kokku, muutes keele tihedaks ja täpseks.
Kas on olemas piir, kui pikk üks sõna olla võib?
Teoreetiliselt piiri ei ole, piiriks on vaid inimese mälu ja kopsumaht. Kuni sõna on grammatiliselt seotud ja tähenduslikult loogiline, võib sinna lisada uusi täiendeid. Praktikas seab piiri loetavus ja arusaadavus – üle 5-6 liitosa sisaldavad sõnad muutuvad raskesti haaratavaks.
Pikad sõnad erialakeeles ja bürokraatias
Kuigi igapäevases vestluses me harva kasutame 40-tähelisi sõnu, on valdkondi, kus pikad liitsõnad on vältimatud ja hädavajalikud. Eriti torkab see silma juriidilistes tekstides, meditsiinis, keemias ja tehnikas. Erialakeel nõuab äärmist täpsust ja sageli on ainus viis spetsiifilise nähtuse või objekti kirjeldamiseks pikk liitsõna, mis välistab mitmeti mõistmise.
Näiteks meditsiinis võivad haiguste, protseduuride või ravimite nimetused ulatuda märkimisväärsete pikkusteni, et kirjeldada täpselt anatoomilist asukohta ja patoloogiat. Samuti on tehnika vallas tavaline, et seadme nimi kirjeldab selle funktsiooni, toiteallikat ja tööpõhimõtet ühes sõnas (nt kõrgepingejaotusvõrguseadmed). See ei ole keeleline edvistamine, vaid funktsionaalne vajadus.
Huvitav on jälgida ka seda, kuidas digitaalajastu mõjutab sõnade pikkust. Ühest küljest soosib sotsiaalmeedia ja kiirsuhtlus lühendeid ja anglicisme, mis “hakivad” keelt lühemaks. Teisest küljest loovad uued tehnoloogiad vajaduse uute terminite järele. Küberturvalisus, andmekaitse ja infotehnoloogia toodavad pidevalt uusi liitsõnu, nagu isikuandmekaitsemeetmed või krüptoraha-kaevandamisriistvara. Seega võib öelda, et eesti keele võime luua pikki sõnu on elujõuline ja arenev nähtus, mis kohandub ajaga, olles ühtaegu nii praktiline tööriist kui ka lõputu mängumaa keelekasutajatele. Meie keel ei ole muuseumieksponaat, vaid elav organism, mis kasvab ja venib vastavalt vajadusele – mõnikord isegi neljakümne tähe pikkuseks.
