Paljud algajad kunstihuvilised usuvad ekslikult, et loomade joonistamine nõuab aastatepikkust anatoomiaõpingut või sündinud annet, kuid tegelikkuses on see oskus, mida saab omandada loogilise lähenemise ja õigete tehnikate abil. Kui olete kunagi vaadanud graatsilist hobust või armsat kassipoega ja soovinud seda paberile jäädvustada, kuid tulemus on meenutanud pigem ebamäärast kivihunnikut, siis pole viga teis, vaid teie lähenemises. Saladus peitub keeruliste vormide lihtsustamises ja oskuses näha looma mitte kui ühtset tervikut, vaid kui geomeetriliste kujundite kogumit. Selles juhendis vaatame süvitsi, kuidas saate vaid loetud minutitega luua usutavaid ja elavaid loomavisandeid, kasutades meetodeid, mida professionaalsed illustraatorid ja animaatorid kasutavad iga päev.
Miks alustada geomeetrilistest kujunditest?
Kõige suurem viga, mida algajad teevad, on detailidest alustamine. Kui hakkate joonistama looma silmast või ninast, kaotate kiiresti tunnetuse proportsioonide üle ning lõpptulemusena võib looma pea olla kehaga võrreldes liiga suur või jalad ebaloomulikult lühikesed. Selle asemel tuleks kasutada konstruktsioonimeetodit.
Konstruktsioonimeetod tähendab, et iga loom, olgu see siis elevant või hiir, koosneb kolmest põhikujundist:
- Ringid ja ovaalid: Need moodustavad tavaliselt pea, rindkere ja puusad.
- Silindrid ja torud: Need on ideaalsed jalgade ja kaela markeerimiseks.
- Kolmnurgad ja koonused: Neid kasutatakse kõrvade, koonude ja saba visandamiseks.
Kui õpite nägema looma nende kujundite kaudu, muutub joonistamine justkui pusle kokkupanemiseks, kus suured tükid pannakse paika enne väikeseid. See võimaldab teil visandada looma üldkuju paberile vähem kui minutiga.
Samm-sammult: Neljajalgse looma baasstruktuur
Enamik imetajaid – koerad, kassid, hobused, lehmad – jagavad sarnast skeletti. Nende joonistamiseks on olemas universaalne valem, mida saate kohandada vastavalt liigile. Järgige neid samme, et luua tugev alus:
- Tegevusliin (Line of Action): Tõmmake paberile üks sujuv, kaarjas joon, mis tähistab looma selgroogu peast kuni sabaotsani. See joon määrab looma asendi ja liikumise dünaamika.
- Kolm põhimassi: Joonistage tegevusliinale kolm ovaali või ringi. Esimene on pea, teine on rindkere (see on tavaliselt suurim) ja kolmas on vaagen (puusad). Nende vahekaugus määrab, kas joonistate pikka taksikoera või kompaktset jänest.
- Jalgade asetus: Ärge joonistage jalgu kohe pulkadena alla. Märkige esmalt ära liigesed (õlad ja puusad) väikeste ringidena. Pidage meeles, et loomade tagajalad painduvad teisiti kui inimestel – neil on n-ö “kannad” kõrgel õhus, mis algajatele tunduvad sageli põlvedena.
- Ühendamine: Ühendage need kujundid sujuvate joontega, luues kaela ja kõhu. Nüüd on teil olemas looma “mannekeen”.
Kuidas tabada looma iseloomu ja proportsioone
Kui baasstruktuur on paigas, on aeg muuta see üldine mannekeen konkreetseks loomaks. Siin tulevad mängu proportsioonid ja detailide rõhutamine. Igal loomal on unikaalsed tunnused, mis teevad ta äratuntavaks isegi ilma detailse karvkatte joonistamiseta.
Kiskjad vs saakloomad
Üks lihtne nipp, mis muudab teie joonistuse koheselt usutavamaks, on silmade asetus. Kiskjatel (kassid, koerad, lõvid) asuvad silmad pea esiküljel ja vaatavad otse ette, et fokuseerida saagile. Saakloomadel (hobused, kitsed, jänesed) asuvad silmad pea külgedel, et märgata ohtu võimalikult laia vaatenurga alt. Ainuüksi silmade asukoha õige paigutamine annab vaatajale kohe signaali, millist tüüpi loomaga on tegemist.
Koonud ja kõrvad
Koonu kuju on sageli määrav. Kassi koon on lühike ja kolmnurkne, samas kui koera või hundi koon on pikem ja kandilisem (nagu karp). Hobuse pea on aga pikk ja koosneb sisuliselt kahest suurest silindrist või ristkülikust. Ärge kartke visandamisfaasis kasutada nurgelisi jooni – need annavad joonistusele iseloomu ja jõudu, mida hiljem saate pehmemaks muuta.
Levinud vead ja kuidas neid vältida
Isegi parimad kunstnikud tegid alguses vigu. Siin on peamised komistuskivid, mida teadvustades säästate endale palju frustratsiooni:
- Liiga tugev pliiatsisurve: Algajad kipuvad joonistama tumedate, sügavate joontega kohe alguses. See teeb vigade parandamise võimatuks. Hoidke pliiatsit kergelt ja visandage n-ö “ämblikuvõrgu” stiilis õrnade joontega, kuni olete kujundis kindel.
- “Vorstijalad”: Väldi jalgade joonistamist sirgete torudena. Loomade jalgadel on selge kuju – need on jämedamad ülevalt (lihaste juurest) ja lähevad peenemaks allpool. Jälgige liigeseid, need on jala struktuuri võtmepunktid.
- Karva joonistamine üksikute karvadena: See on kindel viis joonistuse “tapmiseks”. Selle asemel, et joonistada iga üksikut karva, joonistage karva salke ja üldist tekstuuri varjude abil. Karvkatet on kõige parem kujutada silueti servades ja seal, kus karv murdub (nt kaelal või sabal).
Kiirvisandamine: 2 minuti harjutus
Et õppida loomi joonistama kiiresti, peate harjutama oma aju haarama olulist ja ignoreerima ebaolulist. Suurepärane harjutus selleks on žesti- ehk kiirvisandamine. Selle eesmärk ei ole luua ilusat pilti, vaid tabada energiat.
Võtke stopper ja seadke ajaks 2 minutit. Valige foto loomast (või vaadake oma koduloomast) ja proovige selle ajaga paberile kanda vaid kõige olulisem. Alustage tegevusliinist, lisage massid ja märkige jäsemete suunad. Ärge kasutage kustutuskummi! See sunnib teid tegema otsustavaid jooni ja õpetab nägema tervikut. Kui teete seda harjutust iga päev 10 minutit, märkate juba nädala pärast tohutut arengut oma vaatlusoskuses.
Korduma kippuvad küsimused (KKK)
Siin on vastused küsimustele, mis algajatel loomajoonistajatel kõige sagedamini tekivad.
K: Millist pliiatsit peaksin alguses kasutama?
V: Alustamiseks sobib kõige paremini tavaline HB või B pliiats. Need on piisavalt pehmed, et teha tumedaid jooni, kuid ei määri liigselt. Visandamiseks on väga head ka sinised pliiatsid, mida hiljem tindi või tumedama grafiidiga üle tehes näha ei jää.
K: Miks mu joonistatud loomad näevad välja kanged ja elutud?
V: See juhtub tavaliselt siis, kui keskendute liiga palju kontuuridele (välisjoontele) ja unustate “tegevusliini” (selgroo dünaamika). Alustage alati sisemisest liikumisest, mitte välisest piirjoonest. Samuti proovige vältida täiuslikku sümmeetriat; looduses on loomad harva täiesti sirged.
K: Kas ma pean õppima anatoomiat, et hästi joonistada?
V: Süvitsi minev anatoomia tundmine (lihaste nimed jne) pole algajale vajalik, kuid “kunstiline anatoomia” on abiks. See tähendab, et teate, kus asuvad peamised liigesed ja kuidas luustik naha all kuju mõjutab. Piisab, kui teate, et koera “põlv” tagajalal paindub tahapoole ja “küünarnukk” esijalal tahapoole.
K: Kuidas joonistada loomi mälust ilma pilti vaatamata?
V: Mälust joonistamine nõuab suurt visuaalset pagasit. Algajana peaksite alati kasutama referentsfotosid. Mida rohkem te fotode järgi joonistate, seda paremini jäävad kujundid meelde ja ühel hetkel suudate neid konstrueerida ka ilma pildita, sest teie “visuaalne raamatukogu” on piisavalt suur.
Isikupärase käekirja arendamine läbi vaatluse
Loomade joonistamise oskus ei lõppe tehnilise täpsusega; see on alles algus. Kui olete omandanud põhilised proportsioonid ja kujundid, on aeg hakata mängima stiiliga. Kas teile meeldivad nurgelised ja agressiivsed jooned või pehmed ja voolavad vormid? Kas soovite rõhutada looma koomilisi omadusi (karikatuur) või tema majesteetlikkust?
Parim viis oma stiili leidmiseks on segada tehnilist harjutamist vaba eksperimenteerimisega. Proovige joonistada sama looma kolmel erineval viisil: üks kord realistlikult, üks kord ainult sirgjooni kasutades ja üks kord ringide ning pehmete kurvidega. See aitab teil mõista, milline lähenemine teile kõige loomulikum tundub. Pidage meeles, et iga meisterlik joonistus algab lihtsast visandist – ärge kartke sodida, katsetada ja teha vigu, sest just paberile jäetud “valed” jooned juhatavad teid lõpuks selle ainsa ja õigeni.
