Iga eestlase südames on eriline koht meloodial ja sõnadel, mis on saatnud meie rahvast läbi kõige keerulisemate ja ülevamate hetkede ajaloos. “Mu isamaa, mu õnn ja rõõm” ei ole pelgalt riiklik sümbol, vaid emotsionaalne side mineviku, oleviku ja tuleviku vahel. Kui me seisame laulupeo kaare all või jälgime lipu heiskamist Pika Hermanni torni, tunnetame ühtsustunnet, mida need kolm salmi suudavad tekitada. Ometi teavad vähesed täpselt, milline oli see okkaline ja huvitav teekond, kuidas ühest koorilaulust sai ametlik riigihümn ning kes olid need mehed, kelle loomingu tulemusena see sündis. Ajalugu on siinkohal põimunud nii kultuurilise ärkamisaja, naaberrahvaste sõpruse kui ka poliitilise vabadusvõitlusega.
Johann Voldemar Jannsen ja sõnade sünd
Eesti hümni sõnade autor on Johann Voldemar Jannsen, keda ajalugu tunneb kui üht Eesti rahvusliku ärkamisaja suurkuju ja ajakirjanduse rajajat. Jannsen, olles ise Pärnu Postimehe toimetaja ja aktiivne ühiskonnategelane, mõistis sõna jõudu rahva ühendamisel. Tema kirjutatud read ei sündinud tühjale kohale, vaid olid kantud sügavast patriotismist ja armastusest Eestimaa pinna vastu, mis tol ajal oli veel Vene tsaaririigi koosseisus.
Sõnad kirjutati spetsiaalselt 1869. aastal toimunud esimese üldlaulupeo jaoks. See sündmus oli märgiline, sest tähistas eestlaste kui rahvuse kultuurilist eneseteadvuse tõusu. Jannseni tekst “Mu isamaa, mu õnn ja rõõm” ilmus esmakordselt trükis laulupeo nootides pealkirja all “Eestimaa, mu isamaa”. Luuletus koosneb kolmest salmist, mis on oma olemuselt lihtsad, kuid sügava tähendusega:
- Esimene salm ülistab kodumaad, nimetades seda õnneks ja rõõmuks, ning rõhutab sidet sünnimaaga.
- Teine salm väljendab tänu ja truudust, lubades kodumaad armastada kuni surmani.
- Kolmas salm on palve, milles palutakse Jumala kaitset ja õnnistust oma kallile kodumaale.
Huvitav on märkida, et Jannseni tekst oli tugevalt mõjutatud saksa kultuuriruumist ja sarnastest isamaalistest lauludest, mis olid Euroopas populaarsed, kuid ta suutis sellele anda just eestlasele omase südamlikkuse ja maaläheduse.
Fredrik Pacius ja meloodia päritolu
Kui sõnad on sündinud Eestis, siis viisi päritolu viib meid üle lahe ja veelgi kaugemale. Hümni meloodia autoriks on saksa päritolu helilooja ja dirigent Fredrik Pacius, kes veetis suurema osa oma elust Soomes ja keda peetakse seal “soome muusika isaks”. Meloodia loodi algselt 1848. aastal Johan Ludvig Runebergi luuletusele “Vårt land” (“Meie maa”), millest sai hiljem Soome riigihümn “Maamme”.
Kuidas jõudis see viis Eestisse? Vastus peitub kultuurisidemetes ja isiklikes tutvustes. Jannsen sobitas oma sõnad just Paciuse meloodiale, kuna see oli tol ajal populaarne ja kergesti laulda. Meloodia lihtsus ja väärikus tegid sellest ideaalse kandidaadi massiliseks ühislaulmiseks. Kuigi on vaieldud selle üle, kas Eestil peaks olema oma originaalviisiga hümn, on ajalugu näidanud, et just see meloodia on sügavalt juurdunud meie rahva teadvusesse.
Miks jagavad Eesti ja Soome sama hümniviisi?
See on üks sagedasemaid küsimusi välismaalaste ja ka kohalike seas. Põhjus on ajalooline vennasrahvaste side. 19. sajandi ärkamisajal oli suhtlus Eesti ja Soome haritlaste vahel tihe. Paciuse viisi kasutamine mõlema riigi hümnina sümboliseerib seda lähedust. Siiski on esituses erinevusi:
- Eesti hümni esitatakse tavaliselt veidi aeglasemas ja pidulikumas tempos.
- Soome hümnil on kordused salmi lõpus, mida Eesti versioonis traditsiooniliselt ei tehta (või tehakse teistmoodi arranžeeringutes).
- Harmoonia ja kooriseaded võivad riigiti varieeruda.
Teekond riigihümniks ja ametlikuks sümboliks
Pärast esmaettekannet 1869. aasta laulupeol hakkas laul kiiresti levima. Sellest sai eestlaste seas üks armastatumaid isamaalisi laule, mida lauldi seltsides, koolides ja pidulikel sündmustel. Kui Eesti Vabariik 1918. aastal välja kuulutati, ei määratud kohe ametlikku hümni seadusega, kuid “Mu isamaa, mu õnn ja rõõm” oli juba de facto rahvushümni staatuses.
Vabadussõja ajal (1918–1920) kinnistus laul veelgi enam, olles moraalne tugi sõduritele ja tagalale. Ametlik riigihümni staatus kinnitati hiljem, kui riiklik sümboolika seadustega paika pandi. Kogu esimese iseseisvusperioodi vältel alustati ja lõpetati raadioülekandeid ning pidulikke aktusi just selle palaga.
Nõukogude okupatsioon ja keelatud laul
Kõige süngem periood hümni ajaloos saabus koos Nõukogude okupatsiooniga 1940. aastal. Pärast Teist maailmasõda keelati “Mu isamaa, mu õnn ja rõõm” esitamine rangelt. Selle laulmist peeti nõukogudevastaseks tegevuseks, mis võis kaasa tuua repressioone, sealhulgas vangistust või küüditamist. Okupatsioonivõimud surusid peale Eesti NSV hümni, mille sõnad ja viis pidid ülistama kommunistlikku režiimi.
Vaatamata keelule ei unustanud rahvas oma hümni. Seda lauldi salaja perekondlikel sündmustel ja usaldusväärsete sõprade ringis. Erilist rolli mängis siin Soome televisioon ja raadio, mis olid Põhja-Eestis kättesaadavad. Iga kord, kui Soome raadio lõpetas saatepäeva oma hümniga (mis on sama meloodiaga), kuulasid seda pisarsilmi ka tuhanded eestlased, tundes sidet vaba maailmaga.
Taassünd ja laulev revolutsioon
1980. aastate lõpus alanud laulev revolutsioon tõi hümni taas avalikkuse ette. Öölaulupidudel ja poliitilistel meeleavaldustel kõlas “Mu isamaa, mu õnn ja rõõm” alguses arglikult, kuid peagi võimsalt ja vääramatult. See oli protesti ja vabaduseiha sümbol.
Ametlikult taastati Eesti Vabariigi hümn koos riikliku iseseisvuse taastamisega 1991. aastal. Sellest hetkest alates on see taas meie riigi vääramatu sümbol, mida kaitseb seadus. Seadus sätestab täpselt, millal ja kuidas hümni kasutatakse, rõhutades selle väärikust.
Korduma kippuvad küsimused (KKK)
Hümni ümber on aja jooksul tekkinud mitmeid küsimusi. Siin on vastused levinumatele pärimistele.
Kas Eesti hümnil on rohkem kui kolm salmi?
Johann Voldemar Jannseni originaaltekstis ja tänapäeval ametlikult kehtivas versioonis on täpselt kolm salmi. Kuigi ajalooliselt on tehtud erinevaid variatsioone, on riiklikult kinnitatud just see kolmesalmiline tervik.
Miks ei valitud hümniks “Mu isamaa on minu arm”?
Gustav Ernesaksa ja Lydia Koidula “Mu isamaa on minu arm” on paljude eestlaste jaoks nn “teine hümn” ja oli okupatsiooniajal vastupanu sümboliks. Siiski otsustati riikliku järjepidevuse märgina taastada 1918. aasta eelne olukord ja võtta uuesti kasutusele Paciuse ja Jannseni loodud hümn. See rõhutab Eesti Vabariigi õiguslikku järjepidevust.
Kes tegi hümnile orkestriseade?
Aja jooksul on hümnile tehtud mitmeid seadeid puhkpilliorkestritele, sümfooniaorkestritele ja kooridele. Üks tuntumaid ja ametlikel tseremooniatel sageli kasutatavaid orkestratsioone pärineb helilooja Mihkel Lüdigilt, kuid tänapäeval kasutatakse ka uuemaid seadeid, mis on kohandatud vastavalt koosseisule.
Kas hümni laulmise ajal peab käsi olema südamel?
Seadus seda otseselt ei nõua, kuid see on levinud komme, mis väljendab siirust ja austust. Kohustuslik on aga seismine ja meestel peakatte eemaldamine (v.a vormiriietuses sõjaväelased, kes annavad au).
Hümni kasutamise etikett ja tavad tänapäeval
Eesti riigihümni kasutamist reguleerib “Eesti lipu seadus” ja väljakujunenud hea tava. Hümni esitatakse pidulikel riiklikel tseremooniatel, spordivõistluste avamisel (kui osalevad rahvuskoondised), koolide aktustel ja muudel pidulikel sündmustel. Oluline on teada, kuidas käituda, kui hümn kõlab, et avaldada austust riigile ja kaaskodanikele.
Esiteks on elementaarne nõue, et hümni kuulamiseks või laulmiseks tõustakse püsti. See on universaalne austuse märk. Istepaigale jäämine on lubatud vaid tervislikel põhjustel. Meesterahvad peavad paljastama pea, võttes ära mütsi või muu peakatte. See reegel ei kehti vaid erivormis teenistujatele, kes järgivad oma määrustikku.
Teiseks, hümni on soovitatav kaasa laulda. See ei ole pelgalt muusikaline ettekandmine, vaid ühine vandetõotus ja palve. Koolides õpetatakse hümni sõnu juba algklassides, et iga kodanik oskaks neid peast. Kui hümni esitatakse instrumentaalselt (näiteks orkestri poolt spordivõistlustel), seisab publik vaikides ja kuulab, kuid paljud laulavad ka siis vaikselt kaasa.
Tänapäeval on oluline jälgida ka seda, et hümni ei kasutataks vääritul viisil ega sobimatus kontekstis. Reklaamides või meelelahutuslikes sketšides, mis võivad riivata rahvuslikku väärikust, on hümni meloodia kasutamine taunitav. “Mu isamaa, mu õnn ja rõõm” on püha sümbol, mis seob meid meie esivanematega ja tuletab meelde vabaduse hinda.
