Eesti keel on tuntud oma kauni ja meloodilise kõla poolest, kuid selle kirjapilt peidab endas mitmeid nüansse, mis võivad isegi emakeelekõnelejates kohati segadust tekitada. Üks sagedasemaid küsimusi, mis koolipingis ja ristsõnu lahendades tekib, puudutab meie tähestiku täpset pikkust ja koosseisu. Kas meil on 27 või 32 tähte? Kust jookseb piir omasõnade, laensõnade ja võõrnimede kirjapildi vahel? Eesti tähestik, mis põhineb ladina alfabeedil, on ajaloo vältel läbi teinud mitmeid muutusi, kohandudes meie keele häälduse ja vajadustega. Selles artiklis sukeldume süvitsi eesti tähestiku struktuuri, selgitame lahti “võõraste” ja “omade” tähtede vahekorra ning vaatame, miks on õige tähestikulise järjekorra tundmine oluline ka digitaalajastul.
Mitu tähte on tegelikult eesti tähestikus?
Kõige lihtsamale küsimusele on tegelikult kaks õiget vastust, sõltuvalt sellest, millist tähestiku varianti me vaatleme. Ametlikult ja traditsiooniliselt loetakse eesti põhitähestikku kuuluvaks 27 tähte. Need on tähed, mida kasutame igapäevaselt eesti omasõnade, aga ka muganenud laensõnade ja võõrsõnade kirjutamiseks.
Need 27 tähte on: A, B, D, E, F, G, H, I, J, K, L, M, N, O, P, R, S, Š, Z, Ž, T, U, V, Õ, Ä, Ö, Ü.
Kuid sageli räägitakse ka 32 tähest. See number tähistab nii-öelda täielikku eesti tähestikku, kuhu on lisatud võõrtähed, mida kasutatakse ainult võõrkeelsete isiku- ja kohanimede kirjutamisel. Need lisatähed on C, Q, W, X ja Y. Kui lisame need viis tähte põhitähestikule, saamegi kokku 32 märki, mida võime kohata eesti tekstides, olgugi et mõned neist esinevad äärmiselt harva.
Võõrtähed versus võõrsõnade tähed: mis on vahet?
Üks suurimaid eksiarvamusi on seotud tähtedega F, Š, Z ja Ž. Paljud peavad neid endiselt “võõrasteks”, sest ajalooliselt tulid need eesti keelde hiljem ja neid kasutatakse peamiselt võõrsõnades (näiteks žürii, šokolaad, foor, zooloogia). Siiski on oluline meeles pidada, et tänapäeva eesti keele normide kohaselt on need eesti tähestiku täieõiguslikud liikmed, mitte võõrtähed.
Tõelised võõrtähed: C, Q, W, X, Y
Erinevalt eelmainitutest on tähed C, Q, W, X ja Y klassifitseeritud tõelisteks võõrtähtedeks. Nende kasutusala on rangelt reguleeritud. Eesti keele ortograafiareeglite kohaselt ei tohi neid kasutada tavalistes eesti sõnades ega ka muganenud laensõnades. Nende koht on:
- Võõrnimed: Näiteks linnad nagu New York, Quebec või isikunimed nagu Marx, Wagner.
- Tsitaatsõnad: Sõnad, mida kirjutatakse täpselt nii nagu lähtekeeles, näiteks case study või quiche.
- Kaubamärgid ja brändinimed: Näiteks Xerox või YouTube.
Erandina võib tuua ajaloolise kasutuse. Näiteks tähte W kasutati vanas kirjaviisis V asemel (nt “Waba Maa”), kuid tänapäevases õigekirjas on see asendatud V-ga, välja arvatud nimedes, mis on säilitanud vana kirjapildi.
Eesti tähestiku kroonijuveelid: Õ, Ä, Ö, Ü
Eesti tähestiku teevad eriliseks ja paljudele välismaalastele keeruliseks meie täpitähed, mida keeleteaduses nimetatakse ka täishäälikuteks. Need ei ole lihtsalt variatsioonid tähtedest A, O või U, vaid täiesti iseseisvad tähed, millel on oma koht tähestiku lõpus. See on oluline erinevus võrreldes näiteks saksa keelega, kus täpitähti käsitletakse sageli põhitähtede teisenditena.
Erilist tähelepanu väärib täht Õ. See on eesti keele üks suuremaid uhkusi. Huvitav fakt on see, et tähe Õ tõi eesti keelde 19. sajandi alguses keelemees Otto Wilhelm Masing. Enne seda märgiti Õ-häälikut sageli Ö-ga, mis tekitas palju segadust sõnade hääldamisel ja tähenduse mõistmisel. Õ-tähe lisandumine andis meie kirjakeelele selguse ja omapära, mida teistes maailma keeltes kohtab harva.
Tähestikuline järjekord ja selle tähtsus
Tähestiku tundmine pole vajalik mitte ainult õigekirja, vaid ka info organiseerimise seisukohalt. Sõnaraamatute, andmebaaside ja nimekirjade koostamisel on kriitilise tähtsusega teada, milline täht järgneb millisele. Siin tekib tihti vigu just võõrtähtede ja täpitähtede paigutamisel.
Eesti tähestiku õige järjestus koos võõrtähtedega (sulgudes) on järgmine:
A, B, (C), D, E, F, G, H, I, J, K, L, M, N, O, P, (Q), R, S, Š, Z, Ž, T, U, V, (W), Õ, Ä, Ö, Ü, (X), (Y).
Pange tähele paari olulist nüanssi:
- Tähed Š, Z ja Ž asuvad S-i ja T vahel, mitte tähestiku lõpus. See erineb paljudest lääne-euroopa tähestikest, kus Z on viimane täht.
- Täht W asub kohe pärast V-d. Varem loeti V ja W sageli üheks ja samaks täheks, kuid tänapäevastes registrites on need selgelt eristatud.
- Tähed Ä, Ö, Ü ei ole segamini ega suvalises järjekorras, vaid kindlas rivis pärast Õ-d. Samas X ja Y paigutatakse sageli tähestiku lõppu või vastavalt nende kohale ladina alfabeedis, kuid eesti põhitähestikus neid ei loetleta.
Sagedasemad küsimused eesti tähestiku kohta (FAQ)
Kuna tähestiku teema tekitab jätkuvalt küsimusi, oleme koondanud siia vastused kõige levinumatele päringutele.
Kas W on täishäälik või kaashäälik?
Eesti keele kontekstis käitub W nagu V, seega on tegemist kaashäälikuga. Kuigi inglise keeles (näiteks sõnas “how”) võib W omada poolvokaali omadusi, siis eesti keeles hääldatakse seda võõrnimedes tavaliselt V-na või kaksis-V-na, kuid olemuselt liigitub ta kaashäälikute hulka.
Miks ei ole C, Q, X ja Y eesti põhitähestikus?
Põhjus on lihtne: eesti keeles puuduvad omasõnad, kus neid tähti vaja läheks. Meie häälikusüsteemi saab täielikult kirja panna ülejäänud tähtedega. Näiteks C hääldub sageli kas K või S-ina, X on ks-ühend jne. Seega on need märgid vajalikud vaid võõrkeelse algupäraga nimede korrektseks kirjapanekuks.
Kumb on tähestikus eespool, kas Z või Ž?
Eesti tähestikus on Z alati eespool kui Ž. Järjekord on S, Š, Z, Ž. See on oluline teada, kui otsite infot paberentsüklopeediast või sorteerite andmeid. Paljudes arvutisüsteemides, mis ei ole seadistatud eesti lokaadile, võib Z hüpata tähestiku lõppu, mis on eesti keele reeglite järgi viga.
Mis on kõige haruldasem täht eesti keeles?
Kui arvestada ainult põhitähestikku ja eestikeelseid tekste, on üheks haruldasemaks täheks Ž (esineb sõnades nagu želee, garaaž). Kui arvestada ka võõrtähti, on Q, X, Y, C ja W eesti tekstides mõistagi veelgi haruldasemad, esinedes vaid nimedes.
Kirjakeele reeglite muutumine ajas
Keel on elav organism ja koos sellega muutub ka arusaam tähestikust. Kui vaatame 20. sajandi alguse tekste, näeme seal sageli W kasutust V asemel (nt “Wabariik”). See oli saksa keele mõju. 1920ndatel ja 30ndatel toimus aga keelekorralduses pööre, kus otsustati ladina algupärale ja hääldusele tuginedes eelistada V-tähte. See on suurepärane näide sellest, kuidas tähestiku kasutus ei ole kivisse raiutud, vaid peegeldab kultuurilisi ja poliitilisi suundumusi.
Samuti on huvitav jälgida Š ja Ž käekäiku. Nõukogude ajal ja varemgi püüti neid asendada kombinatsioonidega sh ja zh, kuna trükimasinatel ja hiljem esimestel arvutitel puudusid vastavad märgid. Tänapäeval on “sh” ja “zh” kasutamine ametlikus kirjas ebakorrektne, kuigi internetisuhtluses ja kiirwimis kohtab seda endiselt mugavuse tõttu.
Digitaalne kirjaoskus ja tähestik
Tänapäeva digimaailmas on korrektne tähestiku tundmine omandanud uue tähenduse. See ei puuduta ainult õigekirja, vaid ka seda, kuidas me otsime infot ja kuidas algoritmid seda meile esitavad. Arvutid sorteerivad andmeid kooditabelite alusel. Kui tarkvara ei tea, et tegemist on eesti keelega, paigutab ta täpitähed (Õ, Ä, Ö, Ü) sageli nimekirja lõppu pärast Z-tähte või hoopis segamini muude sümbolitega.
Veelgi olulisem on domeeninimede ja e-posti aadresside maailm. Kuigi on võimalik registreerida täpitähtedega domeene (IDN-domeenid), on rahvusvaheline standard endiselt ladina tähestiku põhine (A-Z). See tekitab olukorra, kus eestlased peavad oma nimesid ja brände “tõlkima”, asendades Õ, Ä, Ö, Ü vastavalt O, A, O, U või OE, AE kombinatsioonidega. Siin tulebki mängu teadlikkus sellest, millised on meie tähestiku “universaalsed” tähed ja millised on lokaalsed erimid.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et eesti tähestik on kompaktne, kuid nüansirikas süsteem. 27 põhitähte katavad meie igapäevase väljendusvajaduse, samas kui 5 võõrtähte hoiavad meid ühenduses muu maailmaga. Tundes oma tähestiku ajalugu ja reegleid, austame me emakeelt ja tagame, et meie kirjalik eneseväljendus on selge, korrektne ja arusaadav.
