Eesti filmikunst on aastakümnete jooksul tootnud linateoseid, mis on enamat kui lihtsalt meelelahutus – need on meie kultuurilise identiteedi lahutamatu osa, ühine keel ja põlvkondadeülene sideaine. Paljud meist suudavad unepealt tsiteerida legendaarseid lauseid, olgu selleks siis hüüatused sanatooriumi unistest koridoridest või Kloostri taga metsast. Kuid sageli piirdub meie kokkupuude nende filmidega vaid juhuslike hetkedega televiisori ees pühade ajal. Võttes aga aja maha ja süvenedes nendesse linateostesse uuesti, nüüd juba täiskasvanu pilguga, avaneb seal hoopis rikkalikum maailm. Vanad Eesti filmid peidavad endas peent ühiskonnakriitikat, ajatut inimlikkust ja kunstilisi väärtusi, mis esmasel vaatamisel võisid märkamata jääda. See on rännak aega, mil ridade vahele kirjutamine oli kunstivorm ja näitlejate miimika rääkis rohkem kui tuhat sõna.
Sulev Nõmmiku surematu huumoriklassika
Kui rääkida Eesti filmist, ei saa me üle ega ümber Sulev Nõmmiku ja Enn Vetemaa koostööst sündinud komöödiatest. Need filmid on justkui eestlaseks olemise õpikud, kus naerame eelkõige iseenda veidruste, jonni ja kohmakuse üle.
Filmid nagu “Mehed ei nuta” (1968) ja “Siin me oleme!” (1979) on fenomenaalsed just seetõttu, et nende huumor ei aegu. “Mehed ei nuta” viib meid aega, mil unetuse ravimiseks piisas värskest õhust ja rangest režiimist. Kuid filmi tegelik võlu peitub Ervin Abeli, Ants Lauteri ja teiste suurkujude rollisooritustes. Uuesti vaadates tasub tähelepanu pöörata detailidele – kuidas on kujutatud nõukogudeaegset “hoolitsust” ja kuidas tegelased püüavad absurdses olukorras säilitada oma väärikust. See on peen satiir bürokraatia ja pseudoteaduse pihta.
“Siin me oleme!” pakub aga unustamatut vaadet linna- ja maainimese kokkupõrkele. Lia Laatsi kehastatud Kohviveski on karakter, keda me kõik elus kohanud oleme – vali, domineeriv ja alati õigust täis. Filmi uuesti vaadates märkate ehk rohkem Sulev Nõmmiku enda tegelaskuju, Aadut, ja tema stoilist rahu keset kaost. See film õpetab meile tolerantsust ja seda, et vahel on parim lahendus lihtsalt naeratada ja olukorraga leppida.
“Viimne reliikvia” – vabaduse sümbol läbi aegade
Ei ole liialdus väita, et “Viimne reliikvia” (1969) on Eesti kõigi aegade menukaim film. See ajalooline seiklusfilm purustas omal ajal kõik vaatajarekordid nii Eestis kui ka terves Nõukogude Liidus. Kuid miks tasub seda vaadata täna?
Esiteks on see visuaalselt ja muusikaliselt meistriteos. Uno Naissoo ja Tõnu Naissoo muusika ning Paul-Eerik Rummo sõnad on loonud heliriba, mis elab täiesti iseseisvat elu. Teiseks on see film vabadusest. Nõukogude tsensuuri tingimustes suutsid tegijad luua loo, mis rääkis küll keskajast, kuid kõnetas otseselt okupeeritud rahvast. Fraas “Iga mees on oma saatuse sepp” omas toona ja omab ka praegu sügavat tähendust.
Uuesti vaadates pöörake tähelepanu stseenide dünaamikale ja operaatoritööle. Grigori Kromanov suutis luua lääneliku tempoga seiklusfilmi, mis ei jäänud alla tolleaegsetele Hollywoodi toodangutele. Gabriel ja Agnes ei ole lihtsalt armastajad, vaid arhetüübid – mässaja ja süütu ilu, kes peavad leidma oma tee korrumpeerunud süsteemi kiuste.
Oskar Lutsu ekraanile toodud hingemaastikud
Arvo Kruusemendi lavastatud “Kevade” (1969), “Suvi” (1976) ja “Sügis” (1990) moodustavad triloogia, mis on jäädvustanud Eesti talurahva kultuuri ja koolielu viisil, mis on ühtaegu nostalgiline ja valusalt aus. “Kevade” ei ole lihtsalt lastefilm; see on psühholoogiline draama kasvamisest, vastutusest ja esimestest pettumustest.
Täiskasvanuna “Kevadet” vaadates mõistame paremini Arno Tali melanhooliat. See ei ole lihtsalt igavus või kurbus, see on sügav eksistentsiaalne tunnetus, mis on omane paljudele eestlastele. Samuti avaneb teise nurga alt Tootsi karakter – ta pole vaid vembuvana, vaid ka leidlik ja ettevõtlik noor inimene, kes ei mahu kivistunud raamidesse.
- Visuaalne keel: Jälgige Harry Rehe operaatoritööd – valguse ja varju mängud Paunvere koolimajas on meisterlikud.
- Tegelaste areng: “Suvi” ja “Sügis” näitavad, kuidas noorusaja unistused põrkuvad reaalsusega, kuid elurõõm ja huumor aitavad raskustest üle saada.
Ulme ja sürrealism: “Hukkunud Alpinisti hotell”
Eesti filmikunsti üks erilisemaid pärleid on Grigori Kromanovi ulmefilm “Hukkunud Alpinisti hotell” (1979). Vennad Strugatskid kirjutasid stsenaariumi, mis segab kriminaalromaani elemente filosoofilise ulmega. See film oli omas ajas äärmiselt uuenduslik ja on tänapäeval saavutanud tõelise kultusstaatuse, seda ka väljaspool Eestit.
Miks vaadata seda uuesti? Eelkõige atmosfääri pärast. Sven Grünbergi elektrooniline muusika loob jaheda, kuid lummava keskkonna. Visuaalselt on film “neon-noir” stiilis, mis oli Nõukogude kinos haruldane. See linateos sunnib vaatajat küsima: mis teeb inimesest inimese? Kas me oleme valmis kohtumiseks tundmatuga? Filmi aeglane tempo ja rõhutatud teatraalsus võivad tänapäeva kiire montaažiga harjunud silmale tunduda võõrad, kuid just see annabki filmile tema hüpnotiseeriva mõju.
Lastefilmid, mis on tegelikult õudusdraamad
Eesti lastefilmid on tuntud selle poolest, et need ei alahinda vaatajat. “Nukitsamees” (1981) ja “Arabella, mereröövli tütar” (1982) on filmid, mis on visuaalselt rikkad ja sisult sügavad. “Nukitsamees” on oma olemuselt üsna sünge lugu hirmust, tõrjumisest ja armastuse lunastavast jõust. Olav Ehala muusika on siinkohal kandev jõud, muutes iga stseeni emotsionaalselt laetuks.
“Arabella” puhul on tegemist Peeter Simmi meistriteosega, kus mereröövliseiklus on vaid taustaks isa ja tütre keerulisele suhtele ning moraalsele kompassile. Lembit Petersoni kehastatud Taaniel Tina on üks Eesti filmi karismaatilisemaid antikangelasi. Uuesti vaadates märkate, kui palju on nendes filmides kihte, mis on mõeldud just vanemale vaatajale – viited surmale, üksindusele ja valikute pöördumatusele.
Korduma kippuvad küsimused (KKK)
Kust saab vanu Eesti filme vaadata?
Enamikke klassikalisi Eesti filme saab legaalselt vaadata ERR-i veebiplatvormil Jupiter, Netikinos või Telia ja Elisa videolaenutustes. Paljud filmid on digitaalselt taastatud, mis tagab suurepärase pildi- ja helikvaliteedi.
Milline Eesti film sobib vaatamiseks välismaalasele?
“Mandariinid” (kuigi uuem) on suurepärane valik, kuid klassikast on “Viimne reliikvia” oma seiklusliku sisu tõttu väga universaalne. Samuti on “Hukkunud Alpinisti hotell” visuaalselt ja žanriliselt rahvusvaheliselt mõistetav.
Miks tunduvad vanad Eesti filmid kohati aeglased?
Nõukogudeaegne filmikeel erines tänapäevasest Hollywoodi standardist. Rõhk oli rohkem atmosfääril, dialoogil ja näitlejatööl kui kiirel montaažil. See “aeglus” annab vaatajale aega süveneda ja mõelda.
Millised on parimad tsitaadid, mida peaks teadma?
Klassika hulka kuuluvad: “Ütle talle, et me oleme Tallinnast!”, “Ma olen pööningul, ma olen nurgas, ma olen kuss!”, “Põgene, vaba laps!” ja “Kas tohib, ma tantsin sinuga?”.
Soovitused autentseks elamuseks
Vana Eesti filmi vaatamine ei peaks olema lihtsalt “nupu vajutamine”. Et saada täielikku elamust, tasub luua vastav meeleolu. Need filmid on osa meie ajaloost ja väärivad aupaklikkust. Kutsuge kokku sõbrad või pere, võib-olla isegi eri põlvkonnad, sest just arutelu filmi ajal või pärast seda annab asjale väärtuse. Vanemad inimesed oskavad avada taustsüsteeme – miks mingi nali oli omal ajal nii julge või mida tähendas defitsiit, mida ekraanil näidati.
Valige vaatamiseks kindlasti digitaalselt taastatud versioonid. Tallinnfilm on teinud suurepärast tööd, puhastades pildi kriimudest ja parandades värve, tuues esile operaatorite ja kunstnike tegeliku visiooni, mis vanadel VHS-kassettidel või televiisoriülekannetes sageli kaduma läks. Märgake detaile: riietust, interjööre, taustal olevaid autosid – see on visuaalne ajalootund, mis räägib elust Eestis 60ndatel, 70ndatel ja 80ndatel. Lõppude lõpuks on nende filmide uuesti vaatamine nagu kohtumine vana hea sõbraga – teate küll üksteise lugusid, kuid iga kohtumine pakub siiski sooja äratundmisrõõmu ja uusi nüansse.
