Inimkeha joonistamine on üks keerukamaid, kuid samas rahuldust pakkuvamaid oskusi, mida kunstnik võib omandada. Paljud algajad tunnevad hirmu valge paberilehe ees, sest kardavad eksida proportsioonidega või luua figuuri, mis näeb välja ebaloomulik ja kohmakas. Tõde on aga see, et realistlik joonistamine ei põhine mitte niivõrd “andekusel”, kuivõrd vaatlusoskusel ja kindlate reeglite tundmisel. Kui suudate keerulised vormid taandada lihtsateks geomeetrilisteks kujunditeks ning mõistate, kuidas kehaosad üksteise suhtes paiknevad, muutub protsess müstikast loogiliseks tegevuseks. Järgnev põhjalik juhend viib teid läbi inimfiguuri loomise etappide, alates esimestest abijoontest kuni varjutamise ja detailideni, aidates teil saavutada tõetruu tulemuse.
Vajalikud vahendid ja ettevalmistus
Enne pliiatsi paberile asetamist on oluline veenduda, et teil on olemas õiged töövahendid. Kuigi visandada saab ka pastapliiatsiga salvrätikule, nõuab realistliku tulemuse ja pehmete üleminekute saavutamine spetsiifilisemat varustust. Õiged vahendid teevad õppimisprotsessi sujuvamaks ja vähendavad frustratsiooni.
- Pliiatsid: Soovitatav on kasutada erineva tugevusega pliiatseid. HB või H pliiats sobib suurepäraselt õrnadeks algusjoonteks ja visanditeks, mida on kerge kustutada. 2B ja 4B pliiatsid on vajalikud tumedamate varjude ja sügavuse loomiseks.
- Paber: Valige joonistuspaber, mis on piisavalt paks (vähemalt 100g/m²), et see kannataks kustutamist ja mitut kihti grafiiti. Liiga sile paber ei pruugi pliiatsit hästi “hoida”, samas kui liiga tekstuurine paber võib detailid ära kaotada.
- Kustutuskumm: Tavaline koolikustutuskumm on vajalik, kuid veelgi olulisem on söekumm (muditav kustutuskumm). Söekumm võimaldab eemaldada grafiiti kihtidena, helendada alasid ilma paberit kahjustamata ja vormida kummi teravaks täpsete paranduste jaoks.
- Teritaja või nuga: Terav pliiats on täpsuse alus. Paljud kunstnikud eelistavad pliiatsi puidust osa noaga pikemalt maha lõigata, et grafiidi külg oleks kasutatav laiemateks tõmmeteks.
Inimkeha proportsioonide kuldreeglid
Kõige sagedasem viga, mida algajad teevad, on detailidesse sukeldumine enne üldise struktuuri paika panemist. Tulemuseks on tihti liiga suur pea, liiga lühikesed käed või ebaloomulikult pikad jalad. Selle vältimiseks tuleb tunda klassikalisi proportsioonireegleid. Kuigi inimesed on erinevad, aitab keskmise ideaalfiguuri tundmine luua usutavaid joonistusi.
Kaheksa pea reegel
Kunstis kasutatakse mõõtühikuna tihti “pead”. Keskmine täiskasvanud inimese pikkus on ligikaudu 7,5 kuni 8 pea kõrgust. See tähendab, et kui võtate inimese pea kõrguse (laest lõuani), peaks see mahtuma keha pikkusesse kaheksa korda. Siin on lihtsustatud jaotus:
- 1. pea: Pealagi kuni lõug.
- 2. pea: Lõug kuni rinnanibud (rinna keskosa).
- 3. pea: Rinnanibud kuni naba.
- 4. pea: Naba kuni jalgevahe (kubemepiirkond). See on keha keskpunkt.
- 5. pea: Jalgevahe kuni reie keskosa.
- 6. pea: Reie keskosa kuni põlve alumine serv.
- 7. pea: Põlv kuni sääre keskosa.
- 8. pea: Sääre keskosa kuni tallad.
Oluline on märkida, et käte siruulatus (sõrmeotstest sõrmeotsteni) on ligikaudu võrdne inimese pikkusega. Küünarnukid peaksid langetatud käte puhul joonduma vöökohaga ja randmed peaksid ulatuma allapoole jalgevahet.
Samm-sammult joonistamise protsess
Nüüd, kui proportsioonid on teada, saame alustada tegeliku joonistamisega. Järgige neid samme, et ehitada joonistus üles kihiti, liikudes üldiselt üksikule.
1. Samm: Tegevusliin ja “traatmehikene”
Ärge alustage kohe lihaste või riiete joonistamisega. Esimene samm on tabada poosi olemus. Tõmmake paberile õrn tegevusliin (inglise keeles line of action), mis märgib selgroo kaart ja keha üldist suunda. Seejärel visandage lihtsustatud skelett ehk “traatmehikene”.
Märkige pea ovaaliga, õlad ja puusad horisontaalsete joontega ning jäsemed lihtsate sirgete või kergelt kaardus joontega. Märkige liigesekohad (õlad, küünarnukid, randmed, põlved, hüppeliigesed) väikeste ringikestega. Selles etapis kontrollige hoolikalt proportsioone – kas jalad on kehaga võrreldes õige pikkusega? Kas õlad on piisavalt laiad?
2. Samm: Geomeetrilised vormid ja mass
Järgmisena tuleb anda skeletile liha luudele ehk muuta see ruumiliseks. Kujutage kehaosi ette lihtsate 3D-vormidena. Käed ja jalad ei ole lamedad torud, vaid pigem silindrid, mis kitsenevad liigeste suunas. Rinnakorv on munajas vorm ja vaagen on nagu kauss või kast.
Joonistage silindrid üle oma traatmehise jäsemete. Ühendage need liigeseringidega. See etapp aitab teil näha figuuri ruumiliselt. Pöörake tähelepanu sellele, kuidas vormid kattuvad. Näiteks, kui käsi on suunatud vaataja poole, katab küünarvars osaliselt õlavarre. Selline kattumine (inglise keeles foreshortening) on sügavuse tekitamiseks kriitilise tähtsusega.
3. Samm: Kontuurid ja anatoomilised detailid
Kui “mannekeen” on paigas, võite hakata joonistama tegelikke kehakontuure. Inimkeha ei koosne sirgjoontest; see on segu kumerustest ja sirgematest lõikudest, mida tekitavad lihased ja luud naha all. Te ei pea olema anatoomiaekspert, kuid põhiteadmised suurtest lihasgruppidest tulevad kasuks.
Jälgige, kuidas sääremari kumerdub väljapoole, kuidas õlalihas (deltalihas) ühendab käe kerega ja kuidas kael ei ole lihtsalt toru, vaid läheb sujuvalt üle õlgadeks trapetslihase abil. Muutke oma abijooned orgaanilisemaks. Selles etapis võite lisada ka käelabad ja jalalabad, pidades meeles, et need on keerulised vormid, mida tasub alguses samuti lihtsustada labidateks või kiiludeks.
Näo ja pea joonistamise põhitõed
Pea on joonistuse fookuspunkt ja nõuab erilist tähelepanu. Startige ovaalist. Jaotage see vertikaalse keskjoonega (määrab, kuhu nägu vaatab) ja horisontaalse joonega.
Kõige olulisem reegel: silmad asuvad pea kõrguse keskel, mitte ülemises kolmandikus, nagu tihti ekslikult arvatakse. Algajad kipuvad unustama lauba ja juuste jaoks vajaliku ruumi. Ninaots asub poolel teel silmade ja lõua vahel, ning suu asub omakorda poolel teel nina ja lõua vahel. Kõrvade ülemine serv joondub kulmudega ja alumine serv ninaotsaga. Need reeglid kehtivad otsevaates näo puhul; profiilis või poolprofiilis muutuvad vahekorrad perspektiivi tõttu.
Varjutamine ja ruumilisuse loomine
Joonistus on praeguses etapis veel üsna tasapinnaline ehk “lineaarne”. Et muuta inimene tõeliselt tõetruuks, on vaja lisada valgus ja vari. Otsustage, kust tuleb valgusallikas (näiteks ülevalt paremalt). Kõik pinnad, mis on suunatud valguse poole, on heledad, ja vastasküljed on tumedad.
Varjutamisel eristage kahte tüüpi varjusid:
- Vormivari (Core shadow): Vari, mis tekib objektile endale (näiteks käe varjuline pool). See üleminek on sageli pehme, eriti ümaratel kehavormidel.
- Heitevari (Cast shadow): Vari, mida keha heidab maapinnale või teistele kehaosadele (näiteks lõua vari kaelal). Need varjud on tavaliselt teravama servaga ja tumedamad.
Kasutage pliiatsikülge pehmemaks toonimiseks ja vältige liigset näpuga hajutamist, mis võib muuta joonistuse määrdunuks. Parem on ehitada toone kiht-kihilt (viirutades), jättes paberivalge kõige eredamateks valguslaikudeks.
Korduma kippuvad küsimused (KKK)
Miks minu joonistatud inimesed näevad välja kanged ja elutud?
Kanguse põhjuseks on sageli liiga sirge ja sümmeetriline asend. Inimesed seisavad harva nagu sõdurid valvel. Proovige kasutada “kontraposti” printsiipi, kus raskus on ühel jalal, mis paneb puusad ja õlad kaldu vastassuundadesse. Samuti aitab dünaamiline tegevusliin joonistamise algfaasis.
Kas ma peaksin joonistama foto või elusa modelli järgi?
Mõlemad on kasulikud, kuid elusa modelli (või iseenda peeglist) joonistamine on parim viis ruumitaju arendamiseks. Foto on juba 2D-kujutis, mis võib varjata tegelikku vormi ja sügavust. Kui kasutate fotosid, proovige leida pilte, kus on selge valgusallikas, mis toob vormid hästi esile.
Kui kaua võtab aega, et õppida inimest realistlikult joonistama?
See sõltub harjutamise sagedusest. Igapäevase harjutamisega võib märgatavaid tulemusi näha juba paari kuuga. Täielik meisterlikkus on aga elukestev protsess. Oluline on mitte heituda ebaõnnestumistest, vaid võtta iga joonistust kui õppetundi.
Kuidas joonistada käelabasid, need tunduvad võimatult keerulised?
Käed on tõesti keerulised paljude liigeste tõttu. Ärge proovige joonistada kohe iga sõrme eraldi. Alustage peopesast kui kastist või viisnurgast. Sõrmed lisage gruppidena (näiteks labakinnas-stiilis) ja alles lõpuks eraldage need. Jälgige omaenda kätt abimaterjalina.
Visandiploki pidamine ja igapäevane praktika
Parim viis arenemiseks on muuta joonistamine harjumuseks, mitte sündmuseks. Kandke kaasas väikest visandiplokki ja joonistage inimesi avalikes kohtades – kohvikus, bussipeatuses või pargis. Need kiired, 1–5 minutilised visandid (nn krokiid) on hindamatu väärtusega, sest need õpetavad teid tabama poosi ja proportsioone kiiresti, ilma detailidesse takerdumata. Mida rohkem te vaatlete ja analüüsite ümbritsevaid inimesi, seda loomulikumaks ja intuitiivsemaks muutub teie joonistusoskus. Ärge püüdke teha iga visandit meistriteoseks; visandiplokk on teie treeningsaal, kus vigade tegemine on osa protsessist.
