Paljud meist on harjunud mõtlema Eesti loodusest kui millestki tuttavast ja turvalisest: männimetsad, rabalaukad ja liivased mererannad. Kuid sügaval Ida-Virumaa metsade rüpes, kaugel suurematest maanteedest ja populaarsetest turismimagnetitest, voolab üks jõgi, mis trotsib tavapärast ettekujutust põhjamaisest maastikust. See on paik, kus aeg näib olevat sajandeid tagasi seisma jäänud ja kus loodus järgib oma ürgseid, inimesest sõltumatuid reegleid. Sattudes selle jõe kallastele, võib matkaja hetkeks unustada, et viibib Eestis, sest ümbritsev vaatepilt meenutab pigem Kesk-Euroopa lopsakaid metsi või isegi džunglit. See jõgi peidab endas saladust, mis avaneb vaid neile, kes on valmis kõrvale astuma sissetallatud radadelt ja sukelduma Alutaguse rahvuspargi metsikusse südamesse.
Eestimaa oma Amazonas: Poruni jõe eripära
Jutt käib Poruni jõest, mis on üks väheseid kohti Eestis, kus võib näha ja kogeda tõelist ürgloodust selle kõige ehedamal kujul. Poruni, mida on ajalooliselt nimetatud ka Borovnja jõeks, on Narva jõe vasakpoolne lisajõgi. Selle teekond algab Puhatu soostikust ning lookleb ligikaudu 11 kilomeetrit läbi tiheda metsamassiivi, enne kui suubub võimsasse piirijõkke. Mis teeb selle veekogu nii eriliseks, ei ole aga mitte tema pikkus ega vooluhulk, vaid keskkond, mida ta läbib, ja maastik, mille ta on aastatuhandete jooksul kujundanud.
Jõgi voolab sügavas, kohati kanjonilaadses ürorus, mida ääristavad kõrged kaldad ja kuhu on langenud lugematul hulgal vanu puid. Need vette kukkunud tüved, mis aeglaselt mädanevad ja sammalduvad, loovadki sellele paigale iseloomuliku “Eesti Amazonase” ilme. Vesi on siin tume ja salapärane, peegeldades kallastele kummarduvaid hiigelpuid. Erinevalt paljudest teistest Eesti jõgedest, mida on maaparanduse käigus sirgendatud või süvendatud, on Poruni säilitanud oma loodusliku, lookleva sängi. Siin valitseb loodusjõudude kaos, mis on ökoloogilises mõttes äärmiselt korrastatud ja liigirikas süsteem.
Poruni ürgoru ja lammimetsa saladus
Selle jõe suurim saladus peitub tema kallastel kasvavas metsas. Tegemist on laialehise lammimetsaga, mis on Eestis ja kogu Põhja-Euroopas muutunud äärmiselt haruldaseks. Enamik sarnaseid metsi on sajandite jooksul maha raiutud, et teha ruumi põllumaale, sest lammimuldade viljakus on erakordselt suur. Poruni ümbrus on aga jäänud inimtegevusest suuresti puutumata, osaliselt tänu oma ligipääsmatusele ja osaliselt tänu ajaloolisele piiritsooni staatusele.
Siinses metsas domineerivad puuliigid, mida tavalises Eesti majandusmetsas kohtab harva nii vanas ja võimsas koosluses:
- Pärnad: Hiiglaslikud, sajandivanused pärnad moodustavad kohati tiheda võra, mis varjab maapinda otsese päikesevalguse eest.
- Vahtrad ja jalakad: Need lehtpuud annavad metsale sügisel erakordse värvidemängu ja kevadel helerohelise värskuse.
- Tammed: Üksikud vanad tammed seisavad kui metsa valvurid, pakkudes elupaika sadadele putukaliikidele.
Just see liigiline koosseis koos lamminiiskusega loob unikaalse mikrokliima. Õhk on siin alati veidi niiskem ja jahedam, lõhnates laguneva puidu, seente ja jõevee järele. See on ideaalne kasvupaik haruldastele samblikele ja seentele, mida mujalt Eestist ei leia. Botaanikute jaoks on Poruni ürgorg tõeline aardekirst, kus iga känd ja puutüvi võib peita endas punasesse raamatusse kantud liiki.
Matkamine Poruni jõe kallastel: Elamus ja väljakutse
Poruni jõe avastamiseks on parim viis võtta ette retk mööda Poruni matkarada. See ei ole aga tavaline pühapäevane jalutuskäik pargis. Rada, mis kulgeb mööda jõe kallast, nõuab matkajalt tähelepanelikkust ja valmisolekut füüsiliseks pingutuseks. Kuigi raja kogupikkus edasi-tagasi on umbes 10 kilomeetrit (või 5 km ühe otsaga Narva jõeni), võib selle läbimine võtta oodatust kauem aega, sest maastik on vaheldusrikas ja kohati raskesti läbitav.
Rada viib matkaja läbi põlismetsa, üle mahalangenud puutüvede ja läbi sügavate sälkorgude. Osa rajast on kaetud laudteega, et kaitsta õrna pinnast ja aidata ületada märjemaid kohti, kuid suur osa teekonnast kulgeb mööda looduslikku metsarada. Siin matkates tekib tunne, nagu oleksid sisenenud muinasjutumetsa, kus iga käänaku taga ootab uus üllatus.
Mida rajal silmas pidada?
Et elamus oleks meeldiv ja turvaline, tasub Poruni matkarajale minnes arvestada mõningate oluliste nüanssidega:
- Riietus ja jalanõud: Kuna rada on kohati mudane ja niiske, on korralikud, vettpidavad matkasaapad hädavajalikud. Kummikud on sageli parim valik, eriti vihmasematel perioodidel. Riietus peaks olema kihiline ja katma keha, et kaitsta putukate ja okste eest.
- Putukatõrje: Suveperioodil on niiske lammimets sääskede ja parmude paradiis. Ilma tõhusa sääsetõrjevahendita võib looduse nautimine muutuda katsumuseks.
- Liikumiskiirus: Arvesta, et siin ei saa liikuda sama kiiresti kui tasasel maal. Võta aega, et märgata detaile – lindude laulu, kopra tegevusjälgi või jões ujuvaid kalu.
Bioloogiline mitmekesisus ja Alutaguse väärtus
Poruni jõgi ja seda ümbritsev mets on osa Alutaguse rahvuspargist, mis on loodud Ida-Eesti suurte soo- ja metsamassiivide kaitseks. See piirkond on koduks paljudele liikidele, kes vajavad eluks suuri ja häirimatuid loodusmassiive. Poruni kallastel liikudes tasub hoida silmad ja kõrvad lahti, sest kohtumine metsloomadega on siin vägagi tõenäoline.
Lisaks levinumatele metsaelanikele nagu metskitsed ja põdrad, on Alutaguse piirkond tuntud kui lendorava ja pruunkaru elupaik. Kuigi lendoravat ennast on päeval raske märgata, on teadmine, et need haruldased loomad elavad just nendes vanades haabades ja kuuskedes, aukartustäratav. Jõevees elavad aga mitmed kalaliigid ning jõe kohal võib sageli näha vilkalt lendamas jäälindu, kelle sinine sulestik sähvatab päikesevalguses nagu vääriskivi.
Erilist tähelepanu väärib ka kopra tegevus. Poruni jõel on koprad tõelised maastikuarhitektid. Nende langetatud puud ja ehitatud tammid muudavad pidevalt jõe voolurežiimi, luues uusi elupaiku kahepaiksetele, kaladele ja veelindudele. Kuigi kopratammid võivad matkaja teekonda raskendada, on need oluline osa toimivast ökosüsteemist.
Korduma kippuvad küsimused (FAQ)
Kuidas Poruni matkarajale pääseb?
Poruni matkarada asub Ida-Virumaal, Alutaguse vallas. Lähim suurem asula on Gorodenko küla. Rajale pääsemiseks tuleb sõita mööda teed, mis viib Gorodenkost Narva jõe poole, jälgides viitasid Poruni matkarajale. Parkla asub raja alguses, kuid tasub arvestada, et viimane teelõik võib olla kruusatee, mille seisukord sõltub ilmastikuoludest.
Kas rada on sobilik lastele ja eakatele?
Rada on jõukohane keskmise füüsilise vormiga inimesele, kuid päris väikestele lastele või liikumisraskustega eakatele võib see osutuda keeruliseks. Rajal on treppe, tõuse ja langusi ning kohati tuleb ületada mahalangenud puid. Lapsevankriga rada läbida ei ole võimalik.
Millal on parim aeg Poruni jõe külastamiseks?
Parim aeg külastuseks on kevad (mai lõpp), kui loodus tärkab ja lammimets on täis lilli ning linnulaulu, või sügis (september-oktoober), kui lehtpuud värvuvad kollaseks ja punaseks. Suvel on mets väga lopsakas, kuid tuleb valmis olla sääserünnakuks. Talvel on rada samuti läbitav, pakkudes hoopis teistsugust, vaikset ja lumist elamust.
Kas seal tohib telkida ja lõket teha?
Telkimine ja lõkke tegemine on lubatud ainult selleks ettevalmistatud ja tähistatud kohtades. Kuna tegemist on rahvuspargi ja sihtkaitsevööndiga, on reeglite järgimine äärmiselt oluline, et mitte kahjustada õrna looduskeskkonda. Prügi tuleb alati endaga kaasa võtta.
Kas kalapüük on Poruni jõel lubatud?
Kalapüügi osas kehtivad Poruni jõel ja selle suudmealal erirangud piirangud, kuna tegemist on olulise kudemisalaga. Enne õnge vette viskamist tuleb kindlasti tutvuda kehtivate kalapüügieeskirjadega Keskkonnaameti kodulehel või rakenduses. Teatud perioodidel on püük täielikult keelatud.
Vastutustundlik loodusturism ja elamuse talletamine
Poruni jõgi ja selle ürgne lammimets on habras aare, mida tuleb hoida. Külastades seda vähetuntud paika, on iga matkaja kohustus jätta endast maha võimalikult väike jälg. See tähendab vaikust, puhtust ja austust kõige elava vastu. See ei ole koht lärmakateks pidudeks, vaid pigem tempel, kuhu tullakse otsima rahu ja kontakti loodusega.
Fotograafidele pakub Poruni lõputult inspiratsiooni – alates makrovõtetest samblikel kuni dramaatiliste maastikuvaadeteni jõeorust. Kuid isegi ilma kaamerata on see kogemus, mis sööbib mällu. See jõgi tuletab meile meelde, milline nägi Eestimaa välja enne intensiivset inimtegevust, ja annab lootust, et sellised metsikud nurgatagused säilivad ka tulevastele põlvedele. Poruni saladus ei peitu mitte peidetud varanduses, vaid elurikkuses ja rahus, mida ta pakub kõigile, kes oskavad seda hinnata.
