Kui jalutate soojal kevad- või suvepäeval Eestimaa metsaserval, rabas laudteel või kuival nõmmel, võite sageli märgata kedagi kiiresti rohu sisse põgenemas. Enamasti on tegemist roomajaga, kes on tulnud päikese kätte end soojendama. Kuigi esmane reaktsioon võib paljudel olla ehmatus, arvates, et tegemist on maoga, on suure tõenäosusega teie teele sattunud hoopis mõni sisalik. Eestis on roomajate liigirikkus võrreldes lõunapoolsete riikidega üsna tagasihoidlik, mis teebki kohalike liikide tundmaõppimise lihtsaks ja põnevaks. Meie kliimas on suutnud kohaneda ja püsima jääda vaid üksikud liigid, kes on välja arendanud unikaalsed strateegiad külmade talvede ja heitlike suvede üleelamiseks. Nende märkamine ja õige määramine rikastab iga looduseskäiku ning annab väärtuslikku infot meie ökosüsteemi tervisest.
Eesti sisalike liigirikkus: kolm peamist tegijat
Paljudele tuleb üllatusena, et Eestis elab looduslikult vaid kolm liiki sisalikke. See vähene arv on tingitud meie karmist kliimast, mis seab kõigusoojastele loomadele ranged piirid. Roomajad vajavad elutegevuseks välist soojusenergiat ning meie lühike suvi jätab paljunemiseks ja talvevarude kogumiseks ahta ajaraami. Siiski on need kolm liiki suutnud siin kanda kinnitada. Need on arusisalik, kivisisalik ja vaskuss. Igal neist on oma kindel elupaik, käitumismuster ja välimus, mis võimaldab tähelepanelikul vaatlejal neid üksteisest eristada.
Kõik meie sisalikud on looduskaitse all, mis tähendab, et nende püüdmine, koju viimine või vigastamine on rangelt keelatud. Nad on oluline osa toiduahelast, aidates reguleerida putukate arvukust ja olles ise toiduks suurematele lindudele ja loomadele.
Arusisalik – meie kõige tavalisem roomaja
Arusisalik (Zootoca vivipara) on Eestis kõige laiemalt levinud sisalikuliik. Teda võib kohata peaaegu kõikjal: metsades, rabades, niitudel, aedades ja isegi linnaparkides. Arusisalik on oma nimele vaatamata (varasema nimega vivipaarne sisalik) äärmiselt kohanemisvõimeline.
Välimus ja eripärad
Arusisalik on suhteliselt väike, kasvades koos sabaga tavaliselt 10–16 sentimeetri pikkuseks. Tema keha on sale ja pea on kaelast vaid veidi eristuv. Värvuselt on nad üsna varieeruvad, ulatudes hallikaspruunist kuni punakaspruunini, sageli kaunistatud tumedate triipude ja täppidega, mis jooksevad piki selga ja külgi. See muster pakub suurepärast kaitsevärvust kulus ja puukoorel.
Üks arusisaliku suurimaid eeliseid meie kliimas on tema sigimisviis. Erinevalt enamikust roomajatest on arusisalik elussünnitaja (või täpsemalt ovovivipaarne). See tähendab, et emane ei munemune pinnasesse, kus need jaheduse tõttu hukkuda võiksid, vaid kannab mune oma kehas kuni poegade täieliku arenguni. See võimaldab emasloomal liikuda ja otsida päikesepaistelisi kohti, tagades lozetele parima võimaliku temperatuuri arenguks.
Kivisisalik – haruldane ja kaitsealune kaunitar
Kui arusisalik on väike ja märkamatu, siis kivisisalik (Lacerta agilis) on märksa kogukam ja silmatorkavam, kuid Eestis oluliselt haruldasem. Kivisisalik kuulub II kaitsekategooriasse, mis tähendab, et tema elupaikade kaitse on kriitilise tähtsusega. Teda leidub vaid kindlates piirkondades, kus on talle sobivad tingimused.
Kus kivisisalikku kohata võib?
Kivisisalik on sooja- ja kuivalembene liik. Eestis on tema levikala piiratud peamiselt mandri liivaste aladega. Tüüpilised elupaigad on:
- Liivased nõmmed ja luited
- Raudteetammid ja karjäärid
- Kuivad metsaservad Lõuna- ja Kagu-Eestis ning Põhja-Eesti rannikualadel
Välimuselt on kivisisalik jässakam ja suurema peaga kui arusisalik, kasvades kuni 20–24 sentimeetri pikkuseks. Tema soomused on karedamad ja selgemalt eristuvad. Kõige lihtsam on neid eristada sigimisperioodil (kevadel ja suve alguses), mil isaste kivisisalike küljed ja kurgualune värvuvad erksalt smaragdroheliseks. Emased ja noorloomad on tagasihoidlikumalt pruunikad või hallid, kuid neil on seljal iseloomulik silmtäppide rida (heledad täpid tumedas ringis).
Vaskuss – kas madu või sisalik?
Kõige rohkem segadust tekitab inimestes vaskuss (Anguis fragilis). Oma välimuse tõttu peetakse teda sageli ekslikult maoks, kuid teaduslikult on tegemist jalutu sisalikuga. Evolutsiooni käigus on vaskuss kaotanud oma jäsemed, kuna tema eluviis – liikumine tihedas rohus ja pinnases – soosis voolujoonelist keha.
Kuidas eristada vaskussi maost?
Kuigi esmapilgul sarnaneb vaskuss rästiku või nastikuga, on mitmeid selgeid tunnuseid, mis reedavad tema sisaliku-olemust:
- Silmalaud: Vaskussil on liikuvad silmalaud ja ta saab silmi pilgutada. Madudel on silmad alati avatud ja kaetud läbipaistva kilbisegega.
- Saba loovutamine: Ohu korral võib vaskuss oma saba maha jätta (autotoomia), mis jääb siplema ja röövlooma tähelepanu kõrvale juhtima. Maod seda teha ei suuda.
- Kõhualune: Madudel on kõhukilbised laiad ja ulatuvad üle terve kõhu, vaskussil on aga kõhu all väikesed soomused, sarnased seljasoomustega.
- Kehakuju: Vaskussi keha on ühtlaselt silindrilis ja sabaots on tömp, samas kui madudel aheneb saba sujuvamalt.
Vaskuss on aeglasema liikumisega ja täiesti ohutu. Tema nahk on sile ja läikiv, meenutades poleeritud vaske või pronksi, millest tuleneb ka liigi nimi.
Kuidas eristada arusisalikku ja kivisisalikku?
Kuna vaskussi on lihtne teistest eristada, tekib määramisel kõige rohkem probleeme just aru- ja kivisisaliku vahel. Siin on peamised erinevused, mida jälgida:
Suurus ja kehaehitus: Kivisisalik on massiivsem, laiema ja lühema peaga. Arusisalik on saledam, pikema saba ja peenema peaga. Kui näete sisalikku, kes tundub “turske”, on see tõenäoliselt kivisisalik.
Värvus: Kui näete rohelist värvi, on see kindlasti isane kivisisalik. Arusisalikud ei ole kunagi rohelised (nad on pruunid, hallid või mustjad). Emaste puhul jälgige seljamustrit – kivisisalikul on sageli selged “silmtäpid”, arusisalikul pigem katkendlikud triibud või täpid.
Elupaik: Kui olete märjas rabas või niiskes metsas, on 99% tõenäosusega tegu arusisalikuga. Kivisisalik väldib niiskust ja eelistab kuuma liiva. Ainult kuivades männikutes või liivikutel võivad nende levilad kattuda.
Sisalike eluviis: toitumine ja talvitumine
Kõik Eesti sisalikud on röövtoidulised. Nende menüü koosneb peamiselt selgrootutest: putukatest, ämblikest, tõukudest, vihmaussidest ja tigudest. Vaskuss on eriti kasulik aiapidajale, kuna tema aeglane liikumisviis sobib suurepäraselt nälkjate ja tigude küttimiseks, keda kiiremad sisalikud harvem söövad.
Kuna nad on kõigusoojased, sõltub nende aktiivsus otseselt välistemperatuurist. Hommikuti võtavad nad päikesevanne, et keha üles soojendada ja seedimist kiirendada. Liiga kuuma päikese eest poevad nad varju. Oktoobrist aprillini kestva talve veedavad sisalikud talveunes. Nad kaevuvad sügavale pinnasesse, peituvad kändude alla, näriliste urgudesse või kivihunnikutesse, kus temperatuur ei lange alla kriitilise piiri. See on nende jaoks kõige ohtlikum aeg, mil paljud isendid võivad hukkuda külmumise või röövloomade tõttu.
Kaitsemehhanismid ja saba loovutamine
Üks tuntumaid sisalike omadusi on autotoomia ehk võime ohu korral saba loovutada. See on meeleheitlik kaitsemeede. Kui röövloom (näiteks toonekurg, rebane või kass) haarab sisalikul sabast, tõmbuvad saba lihased kramplikult kokku ja murravad lülisamba kindlast kohast katki. Eraldunud sabaots sipleb veel mõnda aega, tõmmates ründaja tähelepanu endale, samal ajal kui sisalik ise põgeneb.
Oluline on teada, et saba loovutamine on sisalikule väga kurnav. Saba sisaldab olulisi rasvarusid, mida on vaja talve üleelamiseks ja sigimiseks. Kuigi saba kasvab aja jooksul tagasi, on uus saba tavaliselt lühem, tumedam ja mitte nii liikuv kui originaal. Seetõttu ei tohi sisalikke kunagi sabast haarata ega neid asjatult torkida, sest saba kaotus võib tähendada looma hukkumist järgmisel talvel.
Korduma kippuvad küsimused (FAQ)
Kas Eesti sisalikud on mürgised?
Ei, mitte ükski Eestis elav sisalikuliik (arusisalik, kivisisalik ega vaskuss) ei ole mürgine. Nad on inimesele täiesti ohutud.
Kas sisalik võib hammustada?
Kui sisalik kätte võtta, võib ta proovida enesekaitseks hammustada. Arusisalik ja vaskuss on tavaliselt liiga väikese suuga, et inimese nahka läbistada. Suur isane kivisisalik võib aga tekitada tuntava näpistuse, kuid see ei ole ohtlik.
Mida teha, kui leian aiast vaskussi?
Rõõmusta! Vaskuss on aednikule suurepärane abiline, sest ta sööb kahjureid nagu teod ja nälkjad. Ära teda häiri ega vii teda mujale. Kui pead muru niitma, veendu, et ta on ohutusse kohta liikunud.
Kas ma võin sisaliku koju lemmikloomaks võtta?
Ei. Kõik Eesti kahepaiksed ja roomajad (sealhulgas sisalikud) on looduskaitse all. Neid ei tohi loodusest püüda ega vangistuses pidada. Nad vajavad spetsiifilist toitu, UV-valgust ja temperatuurirežiimi, mida kodus on raske tagada, ning see tekitab loomale suurt stressi.
Miks ma näen vahel rohelist sisalikku?
Tegemist on isase kivisisalikuga sigimisperioodil. See on märk, et asute tõenäoliselt liivasel ja soojal alal, mis on kivisisalikele sobilik elupaik.
Kuidas sisalikke looduses vaadelda ja pildistada
Sisalike vaatlemine nõuab kannatlikkust ja vaikust. Parim aeg selleks on kevadised ja suvised hommikud, kui päike on juba tõusnud, kuid õhk ei ole veel liiga kuum. Sel ajal tulevad sisalikud oma peidupaikadest välja kividele, kändudele või laudteedele end soojendama. Keskpäevase leitsakuga poevad nad tavaliselt varju.
Looduses liikudes astuge tasa. Roomajad tajuvad maapinna vibratsiooni väga hästi ja põgenevad ammu enne, kui te neid näete. Kui märkate sisalikku, jääge seisma ja vältige järske liigutusi. Binokkel või hea suumiga kaamera on suureks abiks, võimaldades looma uurida teda häirimata. Pildistamisel proovige laskuda looma silmade kõrgusele – see annab fotole intiimsema ja professionaalsema ilme ning taust jääb kenasti uduseks. Pidage alati meeles loodusfotograafia kuldreeglit: pildi saamine ei ole kunagi olulisem kui looma heaolu. Ärge piirake looma liikumisteed ega sundige teda põgenema vaid parema kaadri nimel.
