Eesti filmikunst on läbi aegade olnud meie kultuuriloo üks olulisemaid ja emotsionaalsemaid osasid, pakkudes vaatajatele nii naeru, pisaraid kui ka sügavat äratundmisrõõmu. Alates esimestest mustvalgetest kaadritest kuni tänapäevaste tipptehnoloogiliste kassahittideni on kodumaine kino peegeldanud meie rahva hingeelu, ajalugu ja unistusi. Tihti öeldakse, et eestlane on kinorahvas – me armastame omasid ekraanil vaadata, olgu tegemist sügava draama, rahvaliku komöödia või maailmatasemel animatsiooniga. See artikkel ei ole lihtsalt loetelu filmidest; see on rännak läbi Eesti filmiajaloo, mis aitab sul meenutada unustatud pärleid ja avastada uusi lemmikuid. Kui paljud neist kultusteostest on sinul juba nähtud ja millised lüngad vajavad veel täitmist?
Surematud klassikud ja “Tallinnfilmi” kuldajastu
Kui rääkida Eesti filmidest, ei saa me üle ega ümber nõukogude perioodil loodud linateostest, mis on kujundanud mitme põlvkonna huumorimeelt ja väärtushinnanguid. Need on filmid, mille tsitaadid on muutunud meie igapäevakeele loomulikuks osaks. “Tallinnfilm” oli stuudio, mis hoolimata tsensuurist ja keerulistest oludest suutis toota maailmatasemel kinokunsti.
Absoluutne tipp ja ilmselt iga eestlase kohustuslik vaatamine on Arvo Kruusemendi lavastatud “Kevade” (1969). See Oskar Lutsu teosel põhinev film ei ole pelgalt koolipoiste seiklus, vaid südamlik lugu sõprusest, esimesest armastusest ja suureks kasvamisest. Arno viiulimäng, Tootsi koerustükid ja Lible elutarkused on meie kultuuriline DNA. Kuid “Kevade” pole ainus selles reas. Sama oluline on ajalooline seiklusfilm “Viimne reliikvia” (1969), mis purustas omal ajal kõik vaatajarekordid terves Nõukogude Liidus. Filmi edu taga polnud mitte ainult põnev süžee ja karismaatilised näitlejad, vaid ka Paul-Eerik Rummo sõnadele kirjutatud laulud, mida esitas Peeter Tooma.
Siin on nimekiri klassikutest, mida peaks teadma iga kultuurihuviline:
- “Siin me oleme!” (1979) – Sulev Nõmmiku kultuskomöödia, mis tõi meieni unustamatu fraasi “Ütle talle, et me oleme Tallinnast!”.
- “Mehed ei nuta” (1968) – Film, mis pidi algselt olema unetuse ravi propageeriv linateos, kuid kujunes üheks armastatuimaks farss-komöödiaks.
- “Nipernaadi” (1983) – August Gailiti romaani ainetel valminud lüüriline ja visuaalselt lummav film igavesest rändurist.
- “Hukkunud Alpinisti hotell” (1979) – Grigori Kromanovi ulmefilm, mis eristus järsult tollasest tavatoodangust oma atmosfääri ja elektroonilise muusika poolest.
Uus algus: Taasiseseisvumine ja 90ndate otsingud
Pärast Eesti taasiseseisvumist elas filmitööstus üle raskeid aegu. Rahastus kadus, kinod suleti ja tehnika vananes. Ometi sündis just sel segasel ajal mitu märgilist teost, mis tabasid ajastu vaimu valusalt ja täpselt. See oli periood, kus eksperimenteeriti vormiga ja püüti lahti mõtestada uut reaalsust.
Üks selle ajastu silmapaistvamaid filme on Sulev Keeduse “Georgica” (1998), mis oma visuaalse poeesia ja sümbolismiga tõestas, et Eesti autorikino on elus. Samuti väärib mainimist “Tulivesi” (1994), mis käsitles piiritusevedajate elu ja pakkus pinget ning ajaloolist tagasivaadet. Need filmid ei pruukinud koguda sadu tuhandeid vaatajaid, kuid nad hoidsid elus professionaalse filmitegemise järjepidevust.
Publikumenukite tagasitulek 2000ndatel
Tõelise pöörde tõi kaasa Elmo Nüganeni “Nimed marmortahvlil” (2002). See oli hetk, mil Eesti publik hakkas taas uskuma omamaisesse filmi. Vabadussõjast rääkiv linateos tõi kinodesse massid, tekitades rahvuslikku uhkustunnet ja näidates, et me suudame teha suurejoonelisi ajaloolisi draamasid. Sellest hetkest alates hakkas kodumaiste filmide vaadatavus stabiilselt kasvama.
Kaasaegne Eesti film: Kuldajastu vol 2?
Viimased viisteist aastat on olnud Eesti filmile erakordselt edukad. Meie filmid pole mitte ainult kodus populaarsed, vaid on jõudnud ka maailma mainekamatele festivalidele, sealhulgas Oscarite ja Kuldgloobuste nominentide sekka. Žanriline mitmekesisus on laiem kui kunagi varem, ulatudes mustast huumorist psühholoogiliste trilleriteni.
Kõige säravamaks täheks selles reas on kahtlemata Zaza Urushadze lavastatud Eesti-Gruusia koostööfilm “Mandariinid” (2013). Filmi inimlik sõnum sõja absurdsusest kõnetas vaatajaid üle maailma ning tõi Eestile ajaloolise Oscari ja Kuldgloobuse nominatsiooni parima võõrkeelse filmi kategoorias. Peaosatäitja Lembit Ulfsak tegi selles oma karjääri ühe viimase ja meeldejäävama rolli.
Samuti ei saa mainimata jätta Tanel Toomi suurteost “Tõde ja õigus” (2019). A.H. Tammsaare romaanisarja esimesel osal põhinev film purustas kõik senised vaatajarekordid, kogudes kinodes üle 267 000 vaataja. See tõestas, et klassika ekraniseeringud võivad olla kaasaegsed, visuaalselt lummavad ja emotsionaalselt raputavad.
Kaasaegsete hittide hulka kuuluvad ka:
- “Klassikokkutulek” (triloogia) – Komöödia, mis polariseeris kriitikuid, kuid mida publik armastas tingimusteta.
- “November” (2017) – Rainer Sarneti visuaalselt jahmatav ja rahvapärimusel põhinev fantaasiafilm (“Rehepapp”), mis võitis Tribeca filmifestivalil parima kaameratöö preemia.
- “Seltsimees laps” (2018) – Moonika Siimetsa südamlik ja kurbnaljakas debüütfilm stalinistlikust Eestist läbi lapse silmade.
- “Apteeker Melchior” – Keskaegne krimitriloogia, mis näitas Eesti võimekust toota rahvusvaheliselt turustatavat žanrifilmi.
Eesti animatsioon: Väike riik, suur pärand
Eesti filmikunsti lahutamatuks osaks on meie animatsioon, mis on maailmas ehk isegi tuntum kui meie mängufilmid. Stuudiod nagu Nukufilm ja Eesti Joonisfilm on aastakümneid tootnud tippkvaliteeti. Kui täiskasvanutele suunatud animatsioonis on suunanäitajaks olnud Priit Pärn oma sürrealistliku ja ühiskonnakriitilise käekirjaga (näiteks “Eine murul”), siis laste jaoks on viimase kümnendi vaieldamatu valitseja koeratüdruk Lotte.
Heiki Ernitsa ja Janno Põldma loodud Lotte-filmid (“Leiutajateküla Lotte”, “Lotte ja kuukivi saladus”) on fenomenaalsed mitte ainult oma populaarsuse, vaid ka positiivse ja vägivallatu maailmapildi poolest. Need filmid on kasvatanud üles terve põlvkonna lapsi ja on oluline osa kaasaegsest Eesti kultuurist.
Korduma kippuvad küsimused (FAQ)
Seoses Eesti filmide ajalooga tekib vaatajatel tihti mitmeid küsimusi. Siin on vastused levinumatele päringutele, mis aitavad filmimaastikul paremini orienteeruda.
Mis on kõigi aegade vaadatuim Eesti film?
Taasiseseisvunud Eestis hoiab kinokülastuste rekordit “Tõde ja õigus” (2019), mida käis kinos vaatamas üle 267 000 inimese. Kui arvestada nõukogude aega, on rekordihoidjaks “Viimne reliikvia”, mida ainuüksi esimese linastusaasta jooksul vaatas Nõukogude Liidus ligi 45 miljonit inimest.
Kust saab vaadata vanu Eesti filme?
Suur osa Eesti filmiklassikast on digitaalselt taastatud. Parimad kohad nende vaatamiseks on ERR-i veebikanal Jupiter, mis pakub suurt valikut tasuta, ning platvorm Netikino. Samuti on paljud filmid saadaval Telia ja Elisa videolaenutustes ning Apollo TV-s.
Milline oli esimene Eesti mängufilm?
Esimeseks Eesti mängufilmiks loetakse Johannes Pääsukese 1914. aastal valminud lühikomöödiat “Karujaht Pärnumaal”. See oli satiiriline teos, mis pilkas Pärnu linnapea ja ajakirjanike vahelist konflikti.
Kas Eesti filme on nomineeritud Oscarile?
Jah, Eesti on jõudnud Oscari nominatsioonini parima võõrkeelse filmi kategoorias filmiga “Mandariinid” (2013). Samuti on lühinimekirja (shortlist) jõudnud filmid “Vehkleja” ja “Tõde ja õigus”.
Soovitused filmiõhtuks žanrite kaupa
Kui soovid oma “nähtud filmide” nimekirja täiendada, siis siin on mõned konkreetsed soovitused, sõltuvalt sellest, millist meeleolu otsid. Eesti kino ei ole ammu enam ainult sünge ja aeglane; valikust leiab midagi igale maitsele.
Kui otsid põnevust ja ajalugu:
Soovitame vaadata filmi “1944” (2015). Elmo Nüganeni sõjafilm vaatleb Teise maailmasõja sündmusi Eestis mõlema poole sõdurite vaatepunktist, vältides liigset paatost ja keskendudes inimlikele valikutele. Teine suurepärane valik on spioonipõnevik “O2” (2020), mis viib vaataja 1939. aasta ärevatesse sündmustesse.
Kui soovid südamest naerda (või veidi muigada):
Proovi filmi “Sangarid” (2017), mis räägib kolmest Eesti poisist, kes põgenevad 80ndatel Nõukogude Eestist Läände, lootes kiiret rikastumist. See on hoogne seikluskomöödia rohke nostalgiaga. Alternatiiviks on musta huumoriga vürtsitatud “Seenelkäik” (2012), kus poliitik ja tema kaaskond eksivad metsa ära – satiiriline pilguheit Eesti ühiskonnale ja poliitikale.
Kui hindad kunstilist ja visuaalset elamust:
Veiko Õunpuu “Sügisball” (2007) on kohustuslik vaatamine. See on visuaalselt lummav, kuid trööstitu lugu Lasnamäe elanikest, mis võitis Veneetsia filmifestivalil Orizzonti auhinna. See film on suurepärane näide Eesti arthouse kinost oma parimas vormis.
Eesti filmielu on rikkalik ja pidevas muutumises. Parim viis toetada kodumaist kultuuri on hoida silm peal kinokavadel ja anda võimalus ka neile filmidele, mis esmapilgul tunduvad võõrad. Iga vaadatud Eesti film on panus meie oma lugude säilimisse ja edasikestmisse.
