Teine maailmasõda on vaieldamatult üks sügavaima jälje jätnud perioode Eesti ajaloos, mille mõjud ulatuvad tänapäeva välja nii demograafiliselt, kultuuriliselt kui ka poliitiliselt. See ei olnud Eesti jaoks lihtsalt suurriikide vaheline konflikt, vaid eksistentsiaalne võitlus, kus väikerahvas jäi kahe totalitaarse režiimi – Nõukogude Liidu ja Natsi-Saksamaa – halastamatu haarde vahele. Erinevalt paljudest Lääne-Euroopa riikidest ei tähendanud sõja lõpp 1945. aastal Eestile vabadust, vaid uue ja pikaajalise okupatsiooni algust. Et mõista tänapäeva Eestit, on hädavajalik tunda neid sündmusi, valikuid ja tragöödiaid, mis kujundasid meie rahva saatust aastatel 1939–1945 ja sealt edasi.
Molotov-Ribbentropi pakt: Kuidas jagati Euroopa kaarte
Sõja eelmäng algas Eesti jaoks 23. augustil 1939, kui Moskvas allkirjastati Nõukogude Liidu ja Saksamaa vaheline mittekallaletungileping, mida tuntakse Molotov-Ribbentropi pakti (MRP) nime all. Kuigi avalikult deklareeriti rahu ja mittekallaletungi, oli lepingu tegelik sisu peidetud salajasse lisaprotokolli. See dokument jaotas Ida-Euroopa kahe suurvõimu mõjusfäärideks.
Salaprotokolli kohaselt kuulus Eesti koos Läti, Soome ja hiljem ka Leeduga Nõukogude Liidu huviorbiiti. See diplomaatiline kokkulepe andis Stalinile vabad käed alustada agressiivset välispoliitikat Balti riikide suunas, kartmata Saksamaa sekkumist. Eesti Vabariigi jaoks tähendas see paratamatut isolatsiooni, kus lääneriikide abi oli välistatud ja idanaabri surve muutus iga päevaga tugevamaks.
Baaside lepingust täieliku okupatsioonini
Juba 1939. aasta sügisel, vahetult pärast Teise maailmasõja puhkemist Poolas, esitas Nõukogude Liit Eestile ultimaatumi. Nõuti vastastikuse abistamise pakti ehk nn baaside lepingu sõlmimist, mis lubaks Punaarmeel tuua Eestisse oma sõjaväebaasid. Eesti valitsus, olles sõjaliselt ja poliitiliselt isoleeritud, nõustus 28. septembril 1939 lepinguga, lootes säilitada riiklikku iseseisvust. See lootus osutus petlikuks.
1940. aasta suvel, kui maailma tähelepanu oli pööratud Saksamaa edule Prantsusmaal, viis Nõukogude Liit oma plaani lõpule:
- 14. juuni 1940: Algas Eesti õhu- ja mereblokaad.
- 16. juuni 1940: Eestile esitati uus ultimaatum valitsuse vahetamiseks ja täiendavate vägede sisselaskmiseks.
- 17. juuni 1940: Punaarmee okupeeris kogu Eesti territooriumi.
Sellele järgnesid juunipööre, ebaseaduslikud valimised ja Eesti formaalne annekteerimine Nõukogude Liidu koosseisu augustis 1940. See periood, mida tuntakse kui “punast aastat”, tõi kaasa massilised repressioonid, ettevõtete riigistamise ja ühiskondliku eliidi hävitamise.
1941. aasta suurküüditamine ja suvesõda
Nõukogude terrori kulminatsiooniks sai 14. juuni 1941, mil toimus esimene massiküüditamine. Ühe ööga viidi loomavagunites Siberisse üle 10 000 inimese, kellest paljud olid naised, lapsed ja vanurid. See sündmus šokeeris eesti rahvast sügavalt ja tekitas viha, mis määras paljude eestlaste käitumise järgnenud sõjaastatel.
Kui Saksamaa ründas 22. juunil 1941 Nõukogude Liitu, nägid paljud eestlased selles võimalust vabaneda bolševistlikust terrorist. Algas Suvesõda, kus metsavennad ja vastupanuliikumise võitlejad haarasid relvad, et aidata kaasa Punaarmee väljaajamisele. Saksa vägede saabumist tervitati paljudes kohtades kui vabastamist, kuid peagi selgus, et ühe okupatsiooni asendumine teisega ei taasta Eesti iseseisvust.
Saksa okupatsioon: Lootused ja reaalsus
Aastatel 1941–1944 oli Eesti Saksa okupatsiooni all, kuuludes Ida-ala (Ostland) koosseisu. Kuigi kommunistlik terror lakkas, ei taastanud sakslased Eesti Vabariiki. Selle asemel rakendati majanduslikku ekspluateerimist ja rassipoliitikat. Siiski oli Saksa okupatsioon paljude eestlaste silmis “väiksem kahest kurjast”, peamiselt tänu hirmule Punaarmee tagasituleku ees.
Saksa okupatsiooni ajal toimusid Eestis järgmised olulised protsessid:
- Holokaust Eestis: Saksa okupatsioonivõimud hukkasid Eestis peaaegu kogu siinse juudi kogukonna (umbes 1000 inimest, kes ei olnud jõudnud põgeneda) ning tuhandeid mujalt Euroopast toodud juute (näiteks Klooga koonduslaagris).
- Mobilisatsioonid: Esialgu vabatahtlikkuse alusel, hiljem sundkorras värvati eesti mehi Saksa relvajõududesse. Moodustati Eesti Leegion ja hiljem 20. Eesti Relvagrenaderide SS-diviis.
- Omakaitse: Vabatahtlikest koosnev organisatsioon, mis tegeles tagala julgeoleku ja korrakaitsega, kuid mida rakendati ka karistusoperatsioonides.
1944. aasta: Otsustavad lahingud ja vennatapusõda
Aasta 1944 kujunes Eesti jaoks sõja veriseimaks. Punaarmee tungis taas Eesti piiridele ning algasid meeleheitlikud kaitselahingud. Eesti pinnal toimusid lahingud, kus eestlased sõdisid sageli mõlemal pool rindejoont – Saksa poolel, lootes takistada uut Nõukogude okupatsiooni, ja Nõukogude poolel (Eesti Laskurkorpus), olles mobiliseeritud Venemaale.
Narva rinne ja Sinimägede lahingud
Narva jõe joonel ja hiljem Sinimägedes peeti ühed verisemad lahingud Põhja-Euroopas. Sinimägede lahingus suutsid Saksa väed koos eesti, hollandi, flaami ja teiste üksustega peatada Punaarmee massiivse pealetungi, hoides rinnet kinni kuni septembrini. See vastupanu oli oluline, kuna andis kümnetele tuhandetele inimestele aega põgeneda läände.
Märtsipommitamine
9. märtsi õhtul 1944 korraldas Nõukogude lennuvägi Tallinnale suurpommitamise. Hävines suur osa vanalinnast ja elurajoonidest, hukkus sadu tsiviilisikuid ja tuhanded jäid kodutuks. See terrorirünnak oli suunatud tsiviilelanikkonna moraali murdmiseks, kuid saavutas vastupidise efekti, suurendades viha ründajate vastu.
Suur põgenemine ja vastupanu pärast sõda
Septembris 1944, kui Saksa väed alustasid taandumist ja Punaarmee murdis kaitsest läbi, algas massiline põgenemine üle Läänemere. Hirmu ajendil lahkus kodumaalt umbes 75 000 – 80 000 eestlast, suundudes peamiselt Rootsi ja Saksamaale. Seda sündmust tuntakse ajaloos kui “Suurt põgenemist”. Paljud hukkusid tormisel merel või lennukite ja allveelaevade rünnakute tagajärjel.
Eestisse jäänute jaoks ei lõppenud sõda 1945. aasta mais. Algas teine Nõukogude okupatsioon, mis tõi kaasa uued küüditamised (eriti 1949. aasta märtsiküüditamine) ja kollektiviseerimise. Vastuseks sellele jätkus relvastatud vastupanu – metsavendlus. Metsavennad võitlesid okupatsioonivõimu vastu aktiivselt kuni 1950. aastate alguseni, olles üks pikemaajalisi vastupanuliikumisi Ida-Euroopas.
Korduma kippuvad küsimused (KKK)
Miks sõdisid eestlased Saksa mundris?
Enamiku eestlaste jaoks ei olnud Saksa mundris sõdimine toetusnatuurile natsionaalsotsialismile, vaid ainus võimalus võidelda Nõukogude okupatsiooni naasmise vastu. Jüri Uluots, Eesti viimane peaminister presidendi ülesannetes, kutsus 1944. aastal mehi üles kaitsma kodumaad Nõukogude sissetungi eest, nähes Saksa vägedes ajutist liitlast iseseisvuse taastamise teel.
Kas Eesti osales sõjas riigina?
Ei, Eesti Vabariik oli 1940. aastal okupeeritud ja annekteeritud, seega ei saanud riik iseseisva subjektina sõjas osaleda. Eestlased olid sunnitud sõdima võõraste riikide (NSVL ja Saksamaa) relvajõududes. Siiski säilis juriidiline järjepidevus läbi diplomaatiliste esinduste läänes.
Kui palju inimesi Eesti Teises maailmasõjas kaotas?
Hinnanguliselt kaotas Eesti Teise maailmasõja ja sellele järgnenud terrori tõttu ligikaudu 20–25% oma elanikkonnast. See hõlmab hukkunuid rindel, repressioonide ohvreid, põgenikke ja hukatuid. See on üks suuremaid proportsionaalseid kaotusi Euroopas.
Mis on Tehumardi lahing?
Tehumardi lahing toimus 1944. aasta oktoobris Saaremaal. See oli üks jõhkramaid öiseid käsitsivõitlusi sõja jooksul Eestis, kus Punaarmee ja Saksa väed põrkasid kokku pimeduses. Lahing on märgilise tähendusega Saaremaa vallutamise loos.
Ajaloolise mälu ja teadmiste tähtsus tänapäeval
Teise maailmasõja sündmuste tundmine ei ole vajalik mitte ainult mineviku austamiseks, vaid ka tänapäeva geopoliitilise olukorra mõistmiseks. Eesti kogemus näitab ilmekalt, mis juhtub, kui väikerikid jäävad suurvõimude kokkulepete objektiks ilma tegelike julgeolekugarantiideta. Sõda purustas Eesti ühiskonna struktuuri, pillutas laiali perekonnad ja tõi kaasa pool sajandit kestnud võõrvõimu.
Tänapäeval on oluline mäletada, et Eesti vabadus ei ole iseenesestmõistetav. Sõja õppetunnid on vorminud Eesti kaasaegset kaitsepoliitikat, mis põhineb totaalkaitsel ja tugeval liitlassuhtel NATOs. Teadmine 1944. aasta kaitselahingutest, metsavendade vastupanust ja massiküüditamistest aitab hoida elus rahvuslikku identiteeti ja tuletab meelde, kui kõrge on vabaduse hind. Ajaloo tundmine on parim vaktsiin propaganda ja desinformatsiooni vastu, aidates meil teha teadlikumaid valikuid tuleviku nimel.
