Kas oled kunagi saatnud ära olulise töömeili või postitanud sotsiaalmeediasse nutika kommentaari, et avastada vaid hetk hiljem piinlik kirjaviga? See külm higi, mis selja pealt alla jookseb, on tuttav paljudele. Eesti keel on kahtlemata üks maailma ilusamaid, kuid oma keerulise grammatika ja arvukate eranditega ka üks nõudlikumaid keeli. Isegi kui oled emakeelekõneleja ning lõpetanud kooli heade hinnetega, kipuvad igapäevases kiirustamises sisse lipsama vead, mis võivad jätta sinust lohaka või harimatu mulje. Grammatika ei ole pelgalt reeglite kogum, mida koolis tuupida, vaid see on sinu visiitkaart – viis, kuidas sa maailmale ennast esitled. Selles artiklis vaatame otsa kõige levinumatele komistuskividele, mis eestlaste keelekasutuses ikka ja jälle esinevad, ning anname praktilisi nõuandeid, kuidas oma kirjasõna puhtana hoida.
Kokku- ja lahkukirjutamise igavene peavalu
Kui peaks valima ühe valdkonna, mis tekitab eestlastes kõige rohkem segadust ja vaidlusi, on see kahtlemata kokku- ja lahkukirjutamine. Reeglid tunduvad kohati hägused ja sõltuvad sageli kontekstist, mis teeb eksimise lihtsaks. Siiski on olemas teatud põhitõed, mille järgimine aitab vältida suuremaid apsakaid.
Kõige lihtsam reegel, mida meeles pidada, on sõna tähenduse muutumine. Kui kaks sõna moodustavad kokku uue, omaette mõiste, kirjutatakse need reeglina kokku. Klassikaline näide on vanaema ja vana ema. Esimene tähistab sugulussidet, teine aga eakat naisterahvast, kes on ema. Samamoodi on vahe, kas räägime lapsepõlvest (eluperiood) või lapse põlvest (anatoomiline kehaosa).
Nimisõna ja nimisõna ühendid
Kõige sagedamini eksitakse just kahe nimisõna ühendamisel. Üldreegel ütleb, et kui esimene sõna on ainsuse omastavas käändes (kelle? mille?) ja näitab teise sõna liiki või laadi, kirjutatakse need kokku. See vastab küsimusele “mis liiki?”.
- Taskuraha (mis liiki raha? – taskuraha)
- Puuoks (mis liiki oks? – puuoks)
- Koolimaja (mis liiki maja? – koolimaja)
Kui aga esimene sõna näitab kuuluvust ja vastab konkreetsele küsimusele “kelle oma?”, kirjutatakse sõnad lahku. Näiteks: Naabri koer (kelle koer? – naabri oma) või Mari raamat.
Numbrid ja nende kirjutamine
Teine suur komistuskivi on numbrite ja sõnade ühendamine. Siin kehtib reegel, et number ja sõna kirjutatakse üldjuhul lahku, välja arvatud juhul, kui kasutatakse liidet -ne või -line (või nende tuletisi). Sel juhul ühendatakse number ja liide sidekriipsuga.
- 5-aastane laps (mitte 5 aastane ega 5aastane ilma kriipsuta)
- 10-eurone pilet
- 2-toaline korter
Samas, kui kirjutame arvsõna tähtedega, kirjutame kõik kokku: viieaastane, kümneeurone.
Sõnavigu, mis riivavad kõrva (ja silma)
Lisaks vormistuslikele vigadele on eesti keeles hulk sõnapaare, mida kasutatakse järjepidevalt valesti, muutes lause mõtet või jättes kirjutajast asjatundmatu mulje. Need on vead, mida keeletoimetajad parandavad kõige sagedamini.
Õigesti või õieti?
See on ilmselt üks levinumaid eksimusi. Kuigi kõnekeeles kasutatakse neid sageli sünonüümidena, on kirjakeeles neil selge vahe.
- Õigesti tähendab “korrektselt, vigadeta, reeglitepäraselt”. Näide: Ta lahendas ülesande õigesti.
- Õieti tähendab “tegelikult, tõepoolest, õigupoolest”. Näide: Ma ei teagi õieti, mida öelda.
Seega, kui sa kirjutad “Ma ei oska seda sõna õieti kirjutada”, ütled sa tegelikult “Ma ei oska seda sõna tegelikult kirjutada”, kuigi tõenäoliselt mõtlesid “korrektselt”.
Järgi või järele?
See paar ajab segadusse isegi kogenud kirjutajaid. Meeldejätmiseks on lihtne nipp: küsi endalt, kas tegevus toimub millegi alusel või on tegemist millegi kättesaamisega/jäämisega.
- Järgi tähendab “alusel, põhjal”. Näide: Seaduse järgi on see keelatud. või Lõhna järgi tundsin, et kook on valmis.
- Järele tähendab “kätte saama, järele minema” või “alles jääma”. Näide: Tule mulle lasteaeda järele. või Kas suppi jäi järele?
Väga levinud viga on öelda “igatsen su järgi”. Õige on öelda: igatsen su järele (sest sa soovid olla seal, kus on teine inimene, n-ö talle järele jõuda või olla temast maha jäänud).
Enamik või enamus?
Ka siin on sisuline vahe, mida tihti eiratakse.
- Enamik tähendab “suurem osa” ja seda kasutatakse loendatavate asjade puhul. Näide: Enamik inimesi nõustus.
- Enamus tähendab “arvuline ülekaal” (vastand vähemusele) ja seda kasutatakse pigem hääletustulemustes või abstraktsemas kontekstis. Näide: Parlamendi enamus hääletas poolt.
Oluline on meeles pidada, et sõna enamik järel on nimisõna tavaliselt mitmuse osastavas käändes (enamik õpilasi), samas kui “enamus õpilasi” on pigem halb stiil.
Suur ja väike algustäht – inglise keele mõjud
Tänapäeva globaliseerunud maailmas loeme me väga palju tekste inglise keeles. See on hakanud märkamatult mõjutama meie emakeelt, eriti suurte ja väikeste algustähtede kasutamises. Inglise keeles on reeglid hoopis teised kui eesti keeles ning otsetõlge viib siin kindlate vigadeni.
Ametinimetused ja tiitlid
Inglise keeles kirjutatakse tihti President, Director ja Manager suure tähega, eriti kui need on nime ees. Eesti keeles kirjutatakse ametinimetused, auastmed ja tiitlid lause sees alati väikese tähega.
- Vale: Kohtumisel osalesid President Karis ja Direktor Tamm.
- Õige: Kohtumisel osalesid president Karis ja direktor Tamm.
Suurt algustähte kasutatakse ametinimetuse puhul vaid siis, kui tegemist on lause algusega või kui see on osa ametlikust asutuse nimest (nt Vabariigi Presidendi Kantselei), kuid isiku nimetamisel jääb see väikeseks.
Kuud, nädalapäevad ja pühad
Erinevalt paljudest teistest keeltest kirjutatakse eesti keeles nädalapäevad (esmaspäev, reede), kuud (jaanuar, mai) ja rahvused (eestlane, soomlane) väikese algustähega. Samuti on väikese algustähega pühad (jõulud, jaanipäev, lihavõtted), välja arvatud juhul, kui lause algab nendega.
Erandiks on siinkohal uusaasta (1. jaanuar), mis kirjutatakse kokku ja väikese tähega, samas kui uus aasta (kogu algav aasta) kirjutatakse lahku. “Head uut aastat!” kirjutatakse lahku, sest soovime head kogu järgnevaks aastaks, mitte ainult 1. jaanuariks.
Koma – väike märk, suur segadus
Koma on kirjavahemärk, mis määrab lause rütmi ja sageli ka mõtte. Koma panemata jätmine või selle lisamine valesse kohta võib lause tähenduse pea peale pöörata. Klassikaline näide on: “Poomisest päästa mitte, üles puua!” versus “Poomisest päästa, mitte üles puua!”.
Kõige lihtsamad reeglid on seotud sidesõnadega. Koma käib alati sõnade et, sest, kuid, aga, vaid, siis ette.
Keerulisemaks läheb asi sidesõnadega ja, ning, ega, ehk, või. Nende ette koma üldjuhul ei käi, kui nad ühendavad lauseosi (nt kahte nimisõna või kahte omadussõna). Küll aga tuleb nende ette panna koma, kui nad ühendavad kahte osalauset, millel on erinevad öeldised (tegevused), ja neil ei ole ühist lauseliiget.
Näide (ei ole koma): Ta tuli koju ja sõi suppi. (Üks tegija teeb kahte asja järjest).
Näide (on koma): Väljas sadas vihma, ja me otsustasime tuppa jääda. (Kaks eraldi mõtet/lauset ühendatud).
Korduma kippuvad küsimused (KKK)
Alljärgnevalt vastame mõnedele küsimustele, mis keelehuvilistel ja -kasutajatel tihti tekivad.
Kas slängi kasutamine on tänapäeval lubatud?
Släng on keele loomulik osa ja sellel on oma koht – näiteks sõpradevahelises vestluses, sotsiaalmeedias või ilukirjanduses karakteri loomisel. Ametlikus kirjavahetuses, koolitöödes ja ajakirjanduses tuleks siiski eelistada kirjakeelt. Kontekst on kuningas – see, mis sobib Messengeri vestlusaknasse, ei sobi CV-sse.
Kust ma saan kontrollida, kas kirjutan õigesti?
Kõige usaldusväärsem allikas on Eesti Keele Instituudi (EKI) veebileht ja sealne “Sõnaveeb”. Samuti on suureks abiks “Eesti õigekeelsussõnaraamat” (ÕS) ja “Eesti keele käsiraamat”. Internetis leidub ka tasuta keelenõuandeid EKI teatmikust. Väldi automaattõlkijaid grammatika kontrollimiseks, kuna need eksivad eesti keele käändesüsteemiga väga sageli.
Miks on eesti keeles nii palju erandeid?
Eesti keel on ajalooliselt kujunenud pika aja jooksul ja saanud mõjutusi nii saksa, vene kui ka teistest keeltest. Erandid on sageli jäänukid vanadest keelereeglitest või tulenevad häälikumuutustest, mis on aja jooksul sõnades toimunud. Kuigi erandid teevad õppimise raskeks, annavad need keelele ka selle omapära ja rikkuse.
Mis on “kantseliit” ja miks seda vältida?
Kantseliit on kohmakas, ülemäära ametlik ja keeruline bürokraatiakeel. Seda iseloomustab paljusõnalisus, keerulised lausekonstruktsioonid ja nimisõnade liigne kuhjamine (nt “teostasime kontrolli” asemel lihtsalt “kontrollisime”). Kantseliiti tuleks vältida, sest see muudab teksti raskesti loetavaks ja väsitab lugejat.
Keeleline enesekindlus avab uksed
Korrektne emakeel ei ole märk pedantsusest, vaid austusest iseenda ja oma vestluspartneri vastu. Kui sinu tekst on puhas ja selge, jõuab sinu sõnum kohale täpselt sellisena, nagu sa seda mõtlesid, ilma et lugeja peaks takerduma vigadesse või mõistatama lause tegelikku sisu. Vigadeta CV või motivatsioonikiri võib olla otsustavaks teguriks töökoha saamisel ning selge ja viisakas e-kiri loob usaldusväärse partneri kuvandi.
Hea uudis on see, et keeletaju on treenitav. Mida rohkem sa loed kvaliteetset kirjandust ja ajakirjandust, seda loomulikumaks muutub õige kirjapilt. Ära karda kasutada abivahendeid – ÕS ja keelenõuanded on vaid hiireklõpsu kaugusel. Võta endale harjumuseks lugeda oma olulised tekstid enne saatmist veel kord rahulikult läbi, soovitavalt isegi valjusti. Nii märkad konarusi, mis vaikselt lugedes silme vahele jäävad. Sinu keel on sinu mõtlemise peegel – hoia see selge ja säravana.
