Eestimaa loodus on tuntud oma rabade, metsade ja pikkade rannajoonte poolest, kuid maapinna all peitub hoopis teistsugune, sageli silmale nähtamatu maailm. Kuigi Eesti ei ole mägine maa, kus leiduks sügavaid stalaktiitidega lubjakivikoopaid nagu Kesk-Euroopas, on siinne maapõu rikas salapäraste ja ajalooliste paikade poolest. Peamiselt on tegemist liivakivisse uuristatud käikude ja looduslike õõnsustega, millest paljud on tekkinud vooluvete tegevuse tulemusena või inimeste kätetööna sajandite jooksul. Need maa-alused kambrid on koduks nahkhiirtele, talletavad endas iidseid legende ja pakuvad matkajatele võimalust kogeda täielikku vaikust ning pimedust.
Huvi koopa- ja allikaturismi vastu on viimastel aastatel märgatavalt kasvanud. Inimesed otsivad üha enam paiku, mis pakuksid põgenemist argimürast ja võimalust tunnetada ajaloo hõngu vahetus kontaktis loodusega. Enne teele asumist on aga oluline mõista, et Eesti koopad on sageli haprad ökosüsteemid. Paljud neist asuvad devoni liivakivis, mis on pehme ja varinguohtlik, mistõttu nõuab nende külastamine ettevaatlikkust ja austust looduse vastu. Järgnevalt toome teieni seitse kõige põnevamat ja erilisemat koobast Eestis, mis väärivad avastamist.
Piusa koopad – maa-alused klaasiliivakatedraalid
Kagu-Eestis, Võrumaal asuvad Piusa koopad on kahtlemata Eesti tuntuimad ja visuaalselt kõige muljetavaldavamad maa-alused käigud. Erinevalt paljudest teistest looduslikest koobastest, on Piusa koopad tehislikud. Need rajati aastatel 1922–1966 klaasiliiva kaevandamise eesmärgil. Tulemuseks on kümnete kilomeetrite pikkune käikude süsteem, kus laed toetuvad kõrgetele liivakivisammastele, meenutades oma olemuselt grandioosset maa-alust katedraali.
Piusa koobastiku suurim väärtus tänapäeval ei ole enam liiv, vaid sealne unikaalne mikrokliima ja elustik. See on Ida-Euroopa üks suurimaid nahkhiirte talvitumispaiku. Talviti koguneb siia tuhandeid isendeid, et mööda saata külm periood stabiilses temperatuuris. Külastajatele on avatud spetsiaalne Muuseumikoobas, mida saab külastada koos giidiga. See on turvaline ja valgustatud osa, mis annab suurepärase ülevaate kaevanduse ajaloost ja geoloogiast, kahjustamata sealset habrast ökosüsteemi. Ülejäänud käigud on varinguohu ja nahkhiirte rahu tagamise tõttu suletud, kuid ka avatud osa on piisavalt võimas, et jätta kustumatu mälestus.
Helme koopad ja nende iidsed legendid
Valgamaal, Helme ordulinnuse varemete vahetus läheduses asuvad Helme koopad, mida vanarahvas on kutsunud ka Põrguks. Need on ühed vanimad teadaolevad grott-tüüpi koopad Eestis, mis on uuristatud heledasse Burtnieki lademe liivakivisse. Ajalooliste allikate kohaselt koosnes koobastik kunagi seitsmest omavahel ühendatud ruumist, millest suurimat tunti Moosese kirikuna. Kahjuks on ajahammas ja varingud koobastikku oluliselt vähendanud, kuid säilinud osa on endiselt ligipääsetav ja vaatamisväärne.
Helme koopad on eriti tuntud oma rikkaliku folkloori poolest. Levinuim legend räägib, et sõdade ajal kasutati koopaid pelgupaigana. Üks kurvemaid lugusid pajatab aga ordulinnuse ehitamisest, kus müüri sisse olevat elusalt müüritud süütu tütarlaps nimega Anne, et kindlus püsiks vankumatu. Koopad on ümbritsetud kauni parkmetsaga ja lähedal asub tervendava veega Helme Pärli allikas, mis muudab selle paiga ideaalseks sihtkohaks ajaloohuvilisele pereturistile.
Ülgase koopad – tööstuspärand Harjumaal
Kui otsite midagi tõeliselt salapärast ja pisut kõhedust tekitavat, siis Tallinna lähedal asuvad Ülgase koopad on just õige valik. Tegemist on vanade fosforiidikaevandustega, mis rajati 1920. aastatel. Ülgase pankranniku sisse uuristatud käigud moodustavad keeruka labürindi, mis ulatub sügavale maa alla. Kuna kaevandamine lõpetati seal juba ammu, on loodus hakanud ala tagasi vallutama.
Ülgase on populaarne paik nii seiklejate kui ka fotograafide seas, kuid siin tuleb olla äärmiselt ettevaatlik. Paekivist laed võivad olla ebastabiilsed ja eksimisvõimalus on suur. Nagu Piusa, on ka Ülgase kujunenud oluliseks nahkhiirte elupaigaks. Seetõttu on teatud perioodidel (eriti talvel) koobastesse sisenemine keelatud, et mitte häirida magavaid loomi. Suvisel ajal pakub aga jahe ja hämar kaevanduskäik põnevat kontrasti välisele soojusele ja valgusele.
Allikukivi koopad ja maa-alune jõgi
Pärnumaal, Kilingi-Nõmme lähedal asuvad Allikukivi koopad on looduslik haruldus. Need tekkisid allikavee uuristava tegevuse tulemusena devoni liivakivisse. Eriliseks teeb selle paiga asjaolu, et koopa põhjast voolab välja väike oja. Tegemist on ühe vähese kohaga Eestis, kus saab selgelt näha, kuidas põhjavesi kujundab maastikku ja loob maa-aluseid tühimikke.
Koobas ise ei ole väga suur – sisse pääseb roomates ja pikalt püsti seista seal ei saa –, kuid elamus on seda ehedam. See on paik tõelisele loodusnautlejale, kes ei karda riideid määrida. Allikukivi ümbrus on kaetud kauni metsaga ja läheduses asub Allikukivi ürgorg, mis pakub silmailu igal aastaajal. Siinne vaikus ja veevulin loovad meditatiivse atmosfääri.
Tori Põrgu – kurjakuulutava nimega loodusime
Pärnu jõe kaldal asuv Tori Põrgu on üks kuulsamaid koopaid Eesti rahvapärimuses. Legendi järgi oli see Vanapagana enda elukoht ja värav põrgusse. Geoloogiliselt on tegemist Pärnu jõe poolt uuristatud õõnsusega Kesk-Devoni liivakivis. Tori põrgu suue on olnud ajalooliselt väga suur, kuid erinevad varingud, eriti 20. sajandi alguses ja hiljemgi, on koopa mõõtmeid muutnud.
Tori Põrgu juurde viib trepp ja platvorm, mis võimaldab vaadelda koopa suuauku ja võimast liivakivipaljandit ohutust kaugusest. Kuigi sügavale koopasse tungimine ei ole enam varinguohu tõttu soovitatav ega kohati võimalikgi, on koht ise maagiline. Jõgi, kõrge kallas ja tume koopaava loovad müstilise pildi, mis on inspireerinud kunstnikke ja kirjanikke läbi aegade. See on kohustuslik peatuspaik, kui liigute Soomaa rahvuspargi suunas.
Aruküla koopad Tartus
Paljud ei tea, et ka ülikoolilinnas Tartus leidub märkimisväärseid maa-aluseid objekte. Aruküla koopad asuvad Tartu serval ja on tuntud eelkõige oma geoloogilise tähtsuse poolest. Need on kaevatud Aruküla lademe liivakivisse ning on maailmakuulsad sealt leitud devoni ajastu rüükalade ja vihtuimsete kalade fossiilide poolest. Just siit on pärit paljud teaduslikult olulised leiud, mis on aidanud mõista elu arengut Maal sadu miljoneid aastaid tagasi.
Kuigi osa koobastikust on aja jooksul sisse vajunud ja sissepääsud on kohati piiratud ohutuse tagamiseks, on see paik geoloogiahuvilistele tõeline maiuspala. See tuletab meelde, et miljonid aastad tagasi loksus siin troopiline meri ja tänane Eestimaa asus hoopis teises kliimavöötmes. Aruküla koobaste juures on oluline jälgida tähistusi ja piirduda vaatlusega lubatud aladest.
Vanapagana kelder ehk Tõravere koobas
Nimekirja lõpetab vähem tuntud, kuid äärmiselt põnev paik nimega Vanapagana kelder (tuntud ka kui Tõravere koobas), mis asub Peedu ja Tõravere vahel Vapramäel. See on väike, kuid looduslikult kaunis koobas Elva jõe ürgorus. Legendid räägivad, et siin elas Vanapagan, kes ehitas endale keldri, et varjata oma varandust või lihtsalt puhata.
Koobas on madal ja ulatub vaid mõne meetri sügavusele liivakivisse, kuid selle asukoht matkaraja ääres teeb sellest mõnusa vahepeatuse. Vapramäe matkarajad on iseenesest külastamist väärt, pakkudes vaheldusrikast maastikku ja kauneid vaateid. Vanapagana kelder lisab matkale muinasjutulist elementi, eriti kui külastate kohta koos lastega, kellele meeldib kuulda lugusid kavalast Antsust ja Vanapaganast.
Korduma kippuvad küsimused (KKK)
Eesti koobaste külastamisel tekib tihti praktilisi küsimusi. Siin on vastused levinumatele päringutele, mis aitavad reisi paremini planeerida.
- Kas koobastesse sisenemine on tasuline?
Enamik looduslikke koopaid (Helme, Tori, Allikukivi) on külastajatele tasuta ja vabalt ligipääsetavad. Erandiks on Piusa koopad, kus muuseumikoopa külastamiseks tuleb osta pilet ja sisenemine toimub ainult koos giidiga külastuskeskuse lahtiolekuaegadel.
- Millal on parim aeg koobaste külastamiseks?
Parim aeg on kevadest sügiseni. Talvel (oktoobrist aprillini) on paljud koopad nahkhiirte talveune tõttu kas ametlikult suletud või on sisenemine rangelt ebasoovitatav. Suvel on koopad mõnusalt jahedad ja ligipääsuteed on kuivad.
- Kas koopad on ohutud?
Eesti koopad asuvad peamiselt pehmes liivakivis, mis tähendab, et varinguoht on alati olemas. Kunagi ei tohi kraapida seinu ega tekitada vibratsiooni. Piusa muuseumikoobas on kindlustatud ja ohutu, kuid metsikutes koobastes (nt Ülgase) tuleb olla äärmiselt ettevaatlik ja hinnata riske ise. Ärge kunagi minge sügavale koopasse üksi.
- Mida peaks selga panema?
Maa all on alati jahe (umbes +5 kuni +8 kraadi aastaringselt) ja sageli niiske. Soovitav on kanda matkasaapaid, mis võivad mustaks saada, ja kihilist riietust. Taskulamp või pealamp on hädavajalik abivahend, kuna mobiiltelefoni valgusest jääb sageli väheks.
Fotograafia ja looduskaitse tasakaal
Tänapäeva digimaailmas on koobaste külastamise lahutamatuks osaks saanud fotograafia. Eesti liivakivikoopad oma kuldsete ja punakate toonidega pakuvad suurepäraseid pildistamisvõimalusi, eriti kui kasutada pikka säriaega ja valgusega maalimise tehnikat. Siiski tuleb pildistamisel meeles pidada eetilisi norme. Välklambi kasutamine ajal, mil koopas võivad viibida nahkhiired, on rangelt keelatud, kuna see võib loomad talveunest üles ehmatada, mis on neile eluohtlik.
Samuti on oluline jälgida, et parima võttenurga otsimisel ei kahjustataks koopa seinu ega tallataks haruldastel taimedel, mis võivad kasvada koopa suudme ümbruses. Paljud koopaavad on kaetud samblike ja sammaldega, mis on seal kasvanud aastakümneid. Vastutustundlik fotograaf jätab endast maha vaid jalajäljed (kui sedagi) ja võtab kaasa vaid pildid. Sotsiaalmeedias asukohti jagades on hea tava lisada meeldetuletus loodushoiu kohta, et ka järgmised külastajad oskaksid meie ühist loodusvara hinnata.
Eesti koopad on unikaalsed loodusmälestised, mis jutustavad lugusid nii geoloogilisest minevikust kui ka inimkonna ajaloost. Nende külastamine pakub võimalust astuda hetkeks välja igapäevarutiinist ja kogeda midagi ürgset. Olgu selleks siis Piusa sammaste suursugusus või Tori Põrgu müstiline aura – igaüks leiab siit midagi avastamisväärset.
