Eesti filmikunst on midagi enamat kui lihtsalt liikuvad pildid ekraanil; see on rahvusliku identiteedi peegel, ajaloolise mälu kandja ja kultuuriline fenomen, mis on ühendanud põlvkondi juba üle saja aasta. Kuigi Hollywoodi kassahitid domineerivad sageli kinokavades, on igal eestlasel südames eriline koht kodumaiste linateoste jaoks. Need filmid on kinkinud meile väljendeid, mida kasutame igapäevases kõnepruugis, laule, mida laulame lõkke ääres, ja tegelaskujusid, kelles tunneme ära iseend või oma naabreid. Selles artiklis sukeldume sügavale Eesti kinoklassikasse, tuues esile need märgilised teosed, mida iga kultuurihuviline eestlane peaks vähemalt kord elus nägema – alates nõukogudeaegsetest kultusfilmidest kuni tänapäevaste, maailma filmiareenil laineid löönud meistriteosteni.
Kultusfilmid, mis defineerivad eestlust
Kui rääkida Eesti kinoklassikast, ei saa üle ega ümber filmidest, mis valmisid Tallinnfilmis nõukogude perioodil. Need teosed sündisid sageli tsensuuri kiuste, peites ridade vahele vabaduseiha ja rahvuslikku jonni. Üks vaieldamatult kõige olulisem film on 1969. aastal valminud “Viimne reliikvia”. See Grigori Kromanovi seiklusfilm ei ole lihtsalt romantiline lugu Gabrieli ja Agnese armastusest, vaid vabadusvõitluse sümbol.
Filmi menu saladus peitub mitmes komponendis:
- Ajatu muusika: Uno Naissoo ja Paul-Eeriku Rummo loodud laulud, mida esitas Peeter Tooma, on muutunud rahvalauludeks. “Põgene, vaba laps” on midagi, mida teab iga eestlane unepealt.
- Meeldejäävad tsitaadid: Väljendid nagu “Matsid jäävad matsideks” või “Kohe näha, et vanad sõbrad” on juurdunud meie keelekasutusse.
- Tipptasemel näitlejatöö: Aleksandr Goloborodko ja Ingrida Andrina (küll dubleerituna eesti näitlejate poolt) ning Eve Kivi ja Rolan Bõkov lõid unustamatud karakterid.
Teine samaväärne nurgakivi on Arvo Kruusemendi “Kevade” (1969). Oskar Lutsu jutustuse ainetel valminud film on eestlaseks olemise aabits. Arno melanhoolia, Tootsi vembud, Teele praktiline meel ja Kiire hädapärane olek moodustavad psühholoogilise galerii, millest leiame tänaseni paralleele tänapäeva ühiskonnaga. “Kevade” populaarsus oli ja on nii suur, et see on valitud korduvalt Eesti sajandi parimaks filmiks.
Huumoriklassika: tsitaadid, mis elavad oma elu
Eestlane on tuntud oma musta ja kohati absurdse huumorimeele poolest ning seda illustreerivad kõige paremini Sulev Nõmmiku komöödiad. Filmid “Mehed ei nuta” (1968) ja “Siin me oleme!” (1979) on linateosed, mille süžee võib olla lihtsakoeline, kuid mille dialoog on lihvitud teemandiks. Need filmid on suurepärane näide sellest, kuidas ekraanile toodi nõukogudeaegne absurdsus ja inimlikud nõrkused viisil, mis on naljakas ka aastakümneid hiljem.
Kes meist ei oleks kuulnud või ise kasutanud järgmisi lauseid:
- “Me oleme Tallinnast, me maksame!”
- “Ütle talle, et me oleme Lätist!”
- “Sanatoorium, see on puhkus, baar, naised, muusika!”
Nende filmide väärtus seisnebki nende vaadatavuses – neid võib vaadata kümneid kordi ja ikka naerda Ervin Abeli või Lia Laatsi nüansirikka miimika üle. Need filmid on justkui teraapia, mis tuletab meelde, et enda üle naermine on tervislik.
Ajalooline mälu ja iseseisvuse hind
Taasiseseisvunud Eesti filmikunst on võtnud oma südameasjaks ajalooliste traumade ja võitude lahtimõtestamise. Üks olulisemaid filme selles kategoorias on 2002. aastal linastunud Elmo Nüganeni “Nimed marmortahvlil”. See oli esimene suurfilm pärast iseseisvuse taastamist, mis tõi massid tagasi kinodesse ja tõestas, et eestlased tahavad näha oma ajalugu suurel ekraanil. Film Vabadussõjast ja koolipoistest, kes läksid otse koolipingist rindele, puudutas valusalt ja ühendavalt.
Sellele järgnesid teised tugevad ajaloolised draamad:
- “Tuulepealne maa” (kuigi seriaal, väärib äramärkimist oma filmiliku kvaliteedi poolest) – käsitles Eesti Vabariigi sündi ja hääbumist.
- “1944” (2015) – Elmo Nüganeni teine suurfilm, mis vaatleb Teist maailmasõda läbi eestlaste silmade, kes olid sunnitud võitlema eri pool rindejoont. Film on unikaalne oma inimliku lähenemise poolest, vältides must-valget kangelaste ja vaenlaste kujutamist.
- “Risttuules” (2014) – Martti Helde eksperimentaalne ja visuaalselt lummav film küüditamisest, mis kasutas tableau vivant tehnikat. See on kunstiliselt üks mõjuvõimsamaid teoseid Eesti filmiajaloos.
Rahvusvaheline edu ja Oscari-nominatsioon
Eesti film ei ole jäänud vaid kodumaiseks fenomeniks. Viimastel kümnenditel on meie filmitegijad murdnud rahvusvahelisele areenile, viies Eesti nime maailmakaardile. Kõige eredam näide sellest on Zaza Urushadze lavastatud Eesti-Gruusia koostööfilm “Mandariinid” (2013). Film, mille peaosas särab varalahkunud legend Lembit Ulfsak, räägib inimlikkusest keset ebainimlikku sõda.
“Mandariinid” nomineeriti nii Kuldgloobusele kui ka Oscarile parima võõrkeelse filmi kategoorias. See oli ajalooline hetk, mis tõestas, et väike eelarve ei ole takistuseks suure loo jutustamisel. Filmi sõnum on universaalne ja patsifistlik, mistõttu kõnetab see vaatajaid igas maailma nurgas.
Samasse ritta kuulub ka Klaus Härö lavastatud “Vehkleja” (2015), mis põhineb osaliselt legendaarse vehklemistreeneri Endel Nelise elulool. Film jõudis Kuldgloobuse nominatsioonini ja võitis mitmeid rahvusvahelisi auhindu, olles südantsoojendav lugu spordist, minevikuvarjudest ja laste lootustest.
Tõde, õigus ja rekordid
Rääkides Eesti filmi “uuest kuldajast”, ei saa mainimata jätta Tanel Toomi suurteost “Tõde ja õigus” (2019). Anton Hansen Tammsaare tüviteksti ekraniseeringut oodati aastakümneid, kuid kardeti, et nii mahukat ja keerulist materjali on võimatu filmi panna. Tanel Toom tõestas vastupidist.
Film purustas kõik senised vaatajarekordid, tuues kinodesse üle 267 000 inimese – see tähendab, et filmi nägi kinos iga viies eestlane. “Tõde ja õigus” on visuaalselt suurejooneline, näitlejatööd (Priit Loog Andrese ja Priit Võigemast Pearuna) on filigraansed ning lugu ise tabab eestlaseks olemise tuuma: igavene võitlus maaga, jumalaga ja iseendaga, kusjuures õigus võib tulla, aga armastust ei pruugi see tuua.
Korduma kippuvad küsimused (KKK)
Siin on vastused levinud küsimustele seoses Eesti filmiklassikaga, mis aitavad huvilistel paremini orienteeruda.
1. Kust on võimalik vaadata vanu Eesti filme?
Enamikke Eesti filmiklassika pärleid on võimalik vaadata ERR-i veebikanalist Jupiter (paljud on seal tasuta kättesaadavad Eesti IP-aadressilt). Samuti pakub laia valikut Telia ja Elisa videolaenutused ning platvorm Netikino.ee.
2. Milline on kõigi aegade kalleim Eesti film?
Pikka aega hoidis seda tiitlit “Tõde ja õigus” (eelarve ca 2,5 miljonit eurot), kuid see on pidevas muutumises seoses uute suurprojektidega, nagu näiteks keskaegne apteekrimüsteerium “Apteeker Melchior” ja selle järjed, mis moodustavad kalli filmitriloogia.
3. Millist Eesti filmi soovitada välismaalasele?
Kõige kindlam valik on “Mandariinid” või “Vehkleja”, kuna nende lood on universaalsed ja ei nõua sügavaid eelteadmisi Eesti ajaloost. Samuti on “November” (Rainer Sarnet) suurepärane valik neile, kes hindavad kunstilist, folkloorset ja visuaalselt unikaalset kino.
4. Miks on “Kevade” nii oluline?
“Kevade” on oluline, sest see defineeris eestlaste rahvuslikud arhetüübid. Paljud usuvad, et igas eestlases on peidus natuke unistavat Arnot, vembukat Tootsi või pragmaatilist Teelet. See on kultuuriline kood, mis ühendab rahvust.
5. Kas Eestis tehakse ka häid lastefilme?
Kindlasti! Lisaks klassikale nagu “Nukitsamees”, on tänapäeval tohutu fenomen Lotte-filmid (nt “Leiutajateküla Lotte”). Samuti on väga populaarsed “Supilinna Salaselts” ja animafilm “Sipsik”.
Eesti filmi elujõud ja tulevikuperspektiivid
Vaadates tagasi Eesti filmiajaloo rikkalikule pärandile, on selge, et meie kinokunst on heas seisus. Meil on olemas tugev vundament klassika näol, mis ei vanane, ning peale on kasvanud uus põlvkond andekaid režissööre, operaatoreid ja näitlejaid, kes ei karda eksperimenteerida ega suuri teemasid ette võtta. Filmikunst on muutunud professionaalsemaks, tehniliselt kvaliteetsemaks ja žanriliselt mitmekesisemaks. Lisaks draamadele näeme üha enam kvaliteetseid krimifilme, õudusfilme ja isegi fantaasialugusid.
Oluline on hoida sidet minevikuga, väärtustades ja restaureerides vanu linateoseid, kuid samal ajal toetada uusi tegijaid. Iga vaadatud Eesti film on investeering meie oma kultuuri säilimisse. Olgu selleks siis pisarateni naerutav “Siin me oleme” või hingepõhjani raputav “Klass” – need lood on meie lood. Seega, kui tekib küsimus, mida õhtul vaadata, siis tasub pilk pöörata kodumaise kinokunsti poole, sest seal on peidus aarded, mis rikastavad vaimu ja toidavad hinge.
