Eesti on oma asukoha ja looduslike tingimuste poolest tõeline veerriik, pakkudes elupaika uskumatult mitmekesisele kalastikule. Meie veekogude võrgustik on tihe ja eriilmeline, ulatudes sügavatest Lõuna-Eesti järvedest ja kiirevoolulistest jõgedest kuni Läänemere riimveeni, mis loob unikaalsed tingimused nii magevee- kui ka merekaladele. Kalad on olnud eestlaste toidulaual ja kultuuris kesksel kohal aastasadu, kuid sageli teatakse vaid peamisi püügikalu nagu ahven, haug või räim. Tegelikkuses on liigirikkus palju suurem ja peidab endas põnevaid, haruldasi ning isegi sissetungivaid liike, keda iga loodushuviline võiks tunda. Alljärgnev põhjalik ülevaade avab ukse meie veealusesse maailma, selgitades, kes seal tegelikult ujuvad, kuidas nad elavad ja millist rolli ökosüsteemis täidavad.
Eesti kalastiku üldpilt ja liigiline koosseis
Eesti vetes on ajalooliselt ja tänapäevaselt kohatud üle 70 erineva kalaliigi, kuid see number ei ole kivisse raiutud. Liikide arv muutub pidevalt, sõltudes kliimamuutustest, veekogude seisundist ja uute, invasiivsete liikide saabumisest. Teaduslikus mõttes jaotatakse meie kalad kolme suurde rühma vastavalt nende elukeskkonnale ja eluviisile:
- Mageveekalad: Liigid, kes veedavad kogu oma elutsükli siseveekogudes (järvedes, jõgedes, tiikides).
- Merekalad: Liigid, kes elavad soolases vees, kuigi Läänemere madal soolsus võimaldab siin elada ka paljudel mageveeliikidel.
- Siirdekalad: Kalad, kes rändavad kudemiseks merest jõgedesse (anadroomsed) või vastupidi (katadroomsed).
Läänemeri on oma olemuselt riimveekogu, mis tähendab, et siinne elustik on segu. Rannikumeres võib sageli kohata kõrvuti ujumas nii merelise eluviisiga lesta kui ka mageveekalana tuntud haugi. See eripära muudab Eesti ihtüofauna (kalastiku) uurimise eriti huvitavaks.
Meie veekogude valitsejad: levinuimad mageveekalad
Siseveekogudes domineerivad liigid, mis on enamikule harrastuskalastajatele hästi tuntud. Need kalad moodustavad suure osa meie järvede ja jõgede biomassist.
Ahven (Perca fluviatilis)
Ahven on kahtlemata üks Eesti levinumaid ja armastatumaid kalu. Teda leidub peaaegu igas veekogus, alates väikestest tiikidest kuni avamereni välja. Ahvenat on lihtne ära tunda tema rohekate külgede ja tumedate ristivöötide ning erksapunaste uimede järgi. See röövkala on äärmiselt kohanemisvõimeline ja mängib toiduahelas olulist rolli, hoides kontrolli all lepiskalade arvukust. Suured, n-ö “küürus turjaga” ahvenad on iga kalamehe unistus.
Haug (Esox lucius)
Haug on meie vete tippkiskja. Tema torpeedokujuline keha ja teravate hammastega täidetud suu on loodud saagi varitsusjahiks. Haug eelistab taimestikurohkeid kohti, kus ta saab märkamatult saaki oodata. Haug on oluline “sanitar”, kes eemaldab veekogust haiged ja nõrgad kalad. Huvitav on fakt, et haugid on kanibalistlikud – suurem haug ei kõhkle söömast väiksemat liigikaaslast, kui võimalus avaneb.
Särg ja Latikas
Karpkalaliste sugukond on Eestis esindatud arvukalt. Särg on ilmselt kõige arvukam kalaliik paljudes järvedes, olles oluliseks toiduobjektiks röövkaladele. Teda aetakse tihti segamini roosärjega, kuid särje silm on oranžikas-punane, roosärjel aga kuldkollane. Latikas on aga meie sisevete üks hinnatumaid püügikalu oma suuruse ja maitsva liha tõttu. Suured latikad on ettevaatlikud ja liiguvad parvedes sügavamates veekihtides, tulles madalikule toituma peamiselt öösiti.
Siirdekalad: teekond läbi erinevate vete
Siirdekalad on looduse imeline nähtus, sidudes omavahel mere ja jõed. Nende elutsükkel on keeruline ja sageli ohustatud inimtegevuse, näiteks tammide ja reostuse tõttu.
Lõhe ja Meriforell
Atlandi lõhe (Salmo salar) ja meriforell (Salmo trutta) on meie vete uhkus. Mõlemad liigid koevad jõgedes, kus vastsed arenevad ja veedavad oma noorusaja, enne kui laskuvad merre toituma ja kasvama. Lõhe on reeglina suurem ja eelistab suuremaid jõgesid, samas kui meriforell tuleb toime ka väiksemates ojades. Nende populatsioonide taastamiseks tehakse Eestis suurt tööd, sealhulgas lammutatakse paisusid ja rajatakse kalapääse.
Angerjas (Anguilla anguilla)
Angerjas on müstiline kala, kelle elukäik on vastupidine lõhele. Ta elab enamuse elust magevees, kuid rändab kudemiseks tuhandete kilomeetrite taha Sargasso merre Atlandi ookeanis. Kõik Euroopa angerjad sünnivad seal ja rändavad hoovustega tagasi Euroopa rannikule. Eestis on angerjas looduskaitse all ja tema püük on rangelt reguleeritud, kuna liigi arvukus on globaalselt drastiliselt vähenenud.
Läänemere spetsiifilised liigid
Kuigi Läänemeri on riimveeline, elab siin liike, keda puhtas magevees ei kohta. Need kalad on kohanenud elama madala soolsusega keskkonnas.
Räim – Eesti rahvuskala
Räim (Clupea harengus membras) on atlandi heeringa alamliik ja Eesti rahvuskala. See väike hõbedane kala on meie kalanduse alustala, omades tohutut majanduslikku tähtsust. Räimepüük on osa rannarahva identiteedist. Räim toitub zooplanktonist ja on omakorda põhitoiduks paljudele röövkaladele (lõhe, tursk) ja hüljestele.
Lest ja Kilu
Lest on meie tuntuim merepõhjakala, keda iseloomustab lapik keha ja mõlema silma asumine ühel kehapoolel. Lest eelistab liivast põhja, kuhu ta saab end ohu korral peita. Kilu on sarnane räimele, kuid väiksem ja teravama kõhukiiluga. Vürtsikilu on Eesti kulinaaria klassika.
Tuulehaug
Kevadeti, tavaliselt mais-juunis, saabub meie rannikuvetesse kudemisrännele tuulehaug. See pika nokaga ja roheliste luudega kala on põnev püügiobjekt ning maitsev suitsutatult. Tema rohelised luud on põhjustatud pigmendist nimega biliverdiin ja on täiesti ohutud.
Invasiivsed liigid ehk kutsumata külalised
Viimastel aastakümnetel on Eesti vetesse ilmunud liike, kes siia looduslikult ei kuulu. Neid nimetatakse võõrliikideks ja nad võivad ohustada kohalikku ökosüsteemi.
- Ümarmudil: See Mustast ja Kaspia merest pärit kala on Läänemeres plahvatuslikult paljunenud. Ta on agressiivne, sööb kohalike kalade marja ja tõrjub välja näiteks lesta. Kuigi ta on nuhtlus, on ümarmudil tegelikult maitsev toidukala.
- Hõbekoger: Erinevalt meie looduslikust kuldkogrest on hõbekoger invasiivne ja väga vastupidav. Ta suudab elada veekogudes, kus hapnikusisaldus on kriitiliselt madal, ja tõrjub sageli välja kohaliku kogre.
- Signaalvähk: Kuigi tegemist pole kalaga, vaid vähilaadsega, mõjutab tema levik otseselt kalastikku, levitades vähikatku, mis on hävitanud meie kodumaise jõevähi populatsioone.
Haruldased ja kaitsealused liigid
Mõned kalaliigid on meie vetes muutunud nii haruldaseks, et nad on võetud looduskaitse alla. Nende püüdmine on keelatud ja juhuslikul tabamisel tuleb nad koheselt ning vigastamata vette tagasi lasta.
Üks selline liik on säga (Silurus glanis), meie vete suurim mageveekala. Säga võib kasvada mitme meetri pikkuseks, kuid Eestis on ta oma levila põhjapiiril ja seetõttu haruldane. Teine huvitav kaitsealune liik on tõugjas, karpkalaliste hulka kuuluv röövkala, keda leidub peamiselt Narva jõe vesikonnas. Samuti on suure tähelepanu all tuur. Läänemere tuura asurkonna taastamiseks on viimastel aastatel asustatud meie jõgedesse kümneid tuhandeid noorkalu, lootuses, et aastakümnete pärast naasevad need ürgsed hiiglased siia kudema.
Korduma kippuvad küsimused (KKK)
Milline on Eesti suurim kala?
Ametlikult on Eesti vetest püütud suurim kala atlandi tuur, mis püüti 1996. aastal Muhu lähistel ja kaalus 136 kg. Tänapäeval on regulaarselt kohatavatest kaladest suurimad Läänemeres elavad hallhülged (kes pole küll kalad) või kaladest lõhed ja haruldased sägad.
Mitu kalaliiki Eestis täpselt elab?
Kindlat numbrit on raske öelda, kuna see muutub. Püsivalt elab või sigib Eesti vetes umbes 75 liiki. Koos eksikülalistega, kes satuvad siia harva, on nimekiri pikem.
Kas Eestis on mürgiseid kalu?
Otseselt surmavalt mürgiseid kalu Eestis ei ole, kuid mõned liigid võivad tekitada valusaid vigastusi. Näiteks merilohe, keda harva kohatakse, omab mürgiseid ogasid. Samuti on mürgine ahvena eellõpuse kaas ja kiisa uimed, mille torked võivad minna põletikuliseks, kuid ei ole eluohtlikud. Angerja veri on toorelt mürgine, kuid kuumtöötlemisel mürk laguneb.
Mis vahe on lestal ja kammeljal?
Mõlemad on lestalised, kuid kammeljas on reeglina ümarama kujuga ja tema nahal on iseloomulikud luukühmud, mida lestal ei ole (lest on sile või kergelt kare). Kammeljas kasvab tavaliselt ka suuremaks.
Teadlikkus ja kalavarude tulevik
Eesti kalastiku tundmine ei ole vajalik mitte ainult kalameestele, vaid kõigile loodusesõpradele. Mõistes, millised liigid meie vetes elavad ja millised on nende vajadused, oskame paremini hinnata puhta veekeskkonna tähtsust. Kalapüük hobina on Eestis kasvavas trendis, kuid sellega peab kaasas käima vastutustunne. See tähendab püügieeskirjade järgimist, alamõõduliste kalade vabastamist ja püügikeeldudest kinnipidamist kudemisperioodidel.
Kliimamuutused ja veekogude eutrofeerumine (toitainetega rikastumine) muudavad pidevalt liikide tasakaalu. Külmalembesed liigid, nagu luts ja mitmed lõhelised, on suurema surve all, samas kui soojalembesed liigid, nagu koha ja linask, võivad oma levilat laiendada. Teadlaste seire ja harrastuskalastajate tähelepanekud on kriitilise tähtsusega, et tagada meie vete liigirikkuse säilimine ka tulevastele põlvedele. Iga veekogu on elav organism ja kalad on selle tervise parimad indikaatorid.
