Eesti keel on maailmas tuntud oma kauni kõla, keerulise grammatika ja üllatavalt pikkade liitsõnade poolest. Kui küsida keskmiselt eestlaselt, mis on meie keele pikim sõna, tuleb vastus sageli kiiresti ja automaatselt, kuid keeleteadlased võivad jääda vastuse võlgu või laskuda pikemasse diskussiooni. Põhjus peitub selles, et eesti keele olemus võimaldab sõnu peaaegu lõputult üksteise otsa liita, luues tähenduslikke, kuid igapäevakasutuses harvaesinevaid keelendeid. Selles artiklis sukeldume süvitsi eesti keele sõnamoodustuse maailma, uurime kuulsaid rekordiomanikke ja selgitame, kus jookseb piir reaalse sõna ja keelelise nalja vahel.
Legendaarne “Kuulilennuteetunneliluuk”
Kõige kuulsam ja rahvusvaheliselt tuntuim eesti keele “pikim sõna” on kahtlemata kuulilennuteetunneliluuk. See 24-täheline sõna on saavutanud oma staatuse tänu Guinnessi rekordite raamatule, kus seda on mainitud kui üht pikimat palindroomi maailmas. Palindroom on teatavasti sõna või lause, mis on loetav ühtemoodi nii vasakult paremale kui ka paremalt vasakule.
Aga mida see sõna tegelikult tähendab? Kui me selle osadeks lahti võtame, saame neli komponenti:
- Kuul – laskemoon tulirelvale.
- Lend – liikumine õhus (siin omastavas käändes “lennu”).
- Tee – trajektoor või rada.
- Tunnel – maa-alune või kaetud käik.
- Luuk – avatav ja suletav kate.
Kokku pannes saame luugi, mis asub tunnelis, mida mööda liigub kuuli lennutrajektoor. Kuigi insenertehniliselt võib sellise konstruktsiooni vajalikkuse üle vaielda, on see grammatiliselt täiesti korrektne liitsõna. See on suurepärane näide sellest, kuidas eesti keele reeglid võimaldavad luua väga spetsiifilisi termineid. Siiski, kui rääkida rangelt ainult pikkusest, ei ole 24 tähte eesti keele kohta veel mingi lagi. See on pigem populaarne mälumänguküsimus ja keeleline kurioosum.
Liitsõnade lõputu maailm
Eesti keele tõeline võlu ja pikkade sõnade saladus peitub selle aglutineerivas (liitvas) loomuses. Erinevalt paljudest indoeuroopa keeltest, kus kasutatakse omadussõnu ja eessõnu eraldi seisvatena, eelistab eesti keel need sageli liita üheks mõisteks. See tähendab, et teoreetiliselt ei ole eesti keele pikimal sõnal ülempiiri – piiriks on vaid inimese kopsumaht ja kuulaja kannatus.
Keeleteaduses eristatakse kahte tüüpi pikki sõnu:
- Leksikaliseerunud sõnad: Need on sõnad, mis on sõnaraamatutesse kantud ja mida kasutatakse regulaarselt. Näiteks “raudteeülesõidukoht” või “keskkonnakaitseinspektsioon”. Need on pikad, kuid täiesti tavalised.
- Okasionaalsed sõnad (juhusõnad): Need on sõnad, mis moodustatakse hetkevajadusest lähtuvalt. Just siin sünnivad tõelised rekordid.
Kujutage ette olukorda aastavahetusel. Meil on “uusaasta”. Sellele järgneb “öö”. Toimub vastuvõtt – “uusaastaöövastuvõtt”. See sündmus on idülliline – “uusaastaöövastuvõtuhommikuidüll”. See sõna (31 tähte) on täiesti arusaadav ja loogiline, kuigi seda sõnaraamatust ei leia. Me võiksime sinna veel midagi lisada, näiteks kui seda idülli naudib keegi, võiks rääkida “uusaastaöövastuvõtuhommikuidüllinautijast”.
Miks me saame sõnu nii pikaks venitada?
Põhjus peitub eesti keele nimisõnade ühildumises ja liitsõnade moodustamise reeglites. Põhisõna (liitsõna viimane osa) määrab sõna üldise tähenduse, samas kui eespool olevad laiendsõnad täpsustavad seda. Kuna täpsustusi võib olla lõputult (näiteks materjal, aeg, koht, otstarve, omadus), võib ka sõna venida väga pikaks.
Rahvasuu lemmikud ja mitteametlikud rekordid
Kui küsida inimestelt, mis on kõige pikem sõna, mida nad teavad, pakutakse sageli midagi, mis on seotud pidustuste või bürokraatiaga. Üks levinumaid rahvaluulelikke näiteid on seotud sünnipäevadega. Vaatame ühte kuulsat konstruktsiooni:
“Sünnipäevanädalalõpupeoafterpartymahaistumine”
See “koletis” on 46 tähte pikk. Kuigi see sisaldab laensõna “afterparty”, mida puristid võivad kritiseerida, on see kõnekeeles täiesti kasutatav. See kirjeldab väga spetsiifilist tegevust: istumist, mis toimub pärast järelpidu, mis omakorda toimus pärast sünnipäeva tähistamist nädalavahetusel. Sellised sõnad on sageli humoorikad ja neid kasutatakse keelelise rikkuse demonstreerimiseks.
Teine kategooria, kus pikad sõnad vohavad, on keemia ja meditsiin. Keemiliste ühendite nimetused võivad eesti keeles venida sadade tähtedeni, kui kirjutada lahti orgaaniliste ainete täielikud struktuurivalemid sõnadena. Ent kuna need ei kuulu tavakasutusse, jäetakse need tavaliselt “pikima sõna” aruteludest välja.
Arvsõnad: lihtne viis rekordi purustamiseks
Kui soovite kindla peale minna ja luua vaieldamatult pika ning grammatiliselt korrektse sõna, tasub pöörduda numbrite poole. Eesti keeles kirjutatakse arvsõnad reeglina kokku (välja arvatud juhul, kui need on liiga pikad ja loetavuse huvides lahutatakse, kuid grammatiline seos jääb tugevaks).
Võtame näiteks aastaarvu 2024. Sõnades kirjutatuna on see: kaks tuhat kakskümmend neli. See kirjutatakse lahku. Kuid omadussõnana või järgarvuna kirjutatakse see kokku. Näiteks kui miski on 2024-aastane:
Kahetuhandekahekümnekaheaastane (29 tähte).
Aga me võime minna palju kaugemale. Kirjutame lahti suvalise suure numbri, näiteks 987 654 321. Põhiarvuna kirjutatakse see lahku, kuid kujutame ette, et räägime selle numbrilisest väärtusest omadussõnana:
Üheksasajakaheksakümneitsmesajakuuekümneviietuhandekolmesajakahekümneühepealine (lohe).
See on tehniliselt üks sõna. Siiski, keelevõistlustel ja rekordite arvestamisel jäetakse arvsõnad tihti kõrvale, kuna nende moodustamine on liiga mehhaaniline ja ei nõua keelelist loovust samal määral kui sisuliste nimisõnade kombineerimine.
Eesti keel võrdluses naabritega
Kuidas paistab eesti keel välja võrreldes meie naabrite ja teiste Euroopa keeltega? Meie head naabrid soomlased on samuti tuntud ülipikkade sõnade poolest. Nende kuulsaim näide on “lentokonesuihkuturbiinimoottoriapumekaanikkoaliupseerioppilas” (lennuki reaktiivturbiinmootori abimehaaniku allohvitseri õpilane), mis on 61 tähte pikk. Struktuurilt on see väga sarnane eesti keelele – liitsõna, mis koosneb paljudest täpsustavatest osadest.
Saksa keel on samuti kuulus oma “teip-sõnade” poolest (Bandwurm-Wörter). Tuntud näide on “Donaudampfschifffahrtselektrizitätenhauptbetriebswerkbauunterbeamtengesellschaft”. Erinevus eesti keelega seisneb selles, et saksa keele ortograafia on kohati jäigem, samas kui eesti keeles on liitsõnade moodustamine voolavam ja intuitiivsem.
Inglise keel seevastu eelistab kirjutada sõnad lahku. Kuigi ka seal on meditsiinilisi termineid nagu “pneumonoultramicroscopicsilicovolcanoconiosis”, on tavaline inglise keele struktuur analüütiline, mitte sünteetiline. Seega, kui eestlane kirjutab “maasikamoosipurgikaas”, siis inglane kirjutab “lid of the jar of strawberry jam”. Eesti keele ökonoomsus ja kompaktsus on siinkohal ilmselge – üks pikk sõna asendab tervet fraasi.
Korduma kippuvad küsimused (KKK)
Alljärgnevalt leiate vastused kõige levinumatele küsimustele seoses eesti keele pikkade sõnadega.
Mis on ametlikult eesti keele pikim sõna ÕS-is?
Eesti õigekeelsussõnaraamatus (ÕS) ei ole ühte konkreetset “pikimat” sõna, kuna sõnastikku lisatakse vaid levinumad tüvisõnad ja väljakujunenud liitsõnad. Kuid üks pikemaid, mis on tavakasutuses ja sõnastikes leitav, on näiteks “audiovideotehnikapood” või “sünnipäevanädalalõpp”. Ametlikku ülempiiri ei eksisteeri.
Kas “kuulilennuteetunneliluuk” on päriselt olemas?
Sõna on grammatiliselt korrektne ja tähenduslik, kuid reaalses elus seda objekti ilmselt ei kohta. See on pigem keeleline konstruktsioon, mida kasutatakse näitena palindroomist, mitte igapäevane termin.
Mis on pikim sõna, kus pole ühtegi täishäälikut?
See on trikiga küsimus, sest eesti keeles on täishäälikud sõna moodustamiseks hädavajalikud. Küll aga on eesti keeles sõnu, kus on väga palju täishäälikuid järjest, näiteks “jäääär” (jää serv) või “töööö” (töine öö). Pikimad kaashäälikuühendid on pigem võõrsõnades (nt “borš”).
Kas ma võin ise uusi pikki sõnu välja mõelda?
Jah, absoluutselt! See ongi eesti keele ilu. Kuni järgite liitsõnade moodustamise reegleid (põhisõna lõpus, täpsustavad sõnad eespool omastavas käändes või nimetavas), on teie loodud sõna keeleliselt korrektne, isegi kui seda pole varem kunagi kirja pandud.
Kuidas mõjutavad pikad sõnad loetavust ja SEO-d?
Kuigi pikkade sõnade moodustamine on lõbus ja näitab keelelist võimekust, on praktilises tekstikirjutamises ja veebisisus mõistlik piiri pidada. Inimese aju haarab lühemaid sõnu kiiremini. Kui tekst on täis 20+ tähelisi lohesid, muutub lugemine vaevaliseks ja sõnumi vastuvõtmine aeglustub.
Veebilehtede optimeerimise (SEO) seisukohast on liiga pikad sõnad kahe teraga mõõk. Ühest küljest on need väga spetsiifilised (long-tail keywords) ja võivad tuua täpselt sihitud liiklust. Teisest küljest, kui keegi ei otsi sõna “korstnapühkimisvahenditehooldusekspert”, siis pole selle kasutamisest suurt kasu. Google ja teised otsingumootorid eelistavad sisu, mis on kasutajale mugav lugeda. Seetõttu soovitatakse veebitekstides pikki liitsõnu mõnikord lahku kirjutada või lause ümber sõnastada, et parandada loetavust mobiilseadmetes, kus pikad sõnad võivad ridu murda ja kujundust lõhkuda.
Kokkuvõtteks võib öelda, et kuigi meil on võimekus luua “sünnipäevanädalalõpupeoafterpartymahaistumisi”, on igapäevases suhtluses selgus ja lühidus sageli vooruseks. Kuid teadmine, et meie keel võimaldab sellist paindlikkust, annab põhjuse tunda uhkust eesti keele rikkuse üle.
Praktiline juhend sõnameistritele
Kui soovite ise proovida kätt (või keelt) pikkade sõnade loomisel, siis siin on väike spikker, kuidas ehitada omaenda rekordsõna. Alustage alati lõpust – valige objekt või nähtus, millest tahate rääkida. Olgu selleks näiteks “auto”.
Seejärel hakake liikuma vasakule, lisades täpsustavaid kihte:
- Milline auto? – Veoauto.
- Mis veoga? – Kaugveoauto.
- Kus see sõidab? – Maanteekaugveoauto.
- Kes seda juhib? – Maanteekaugveoautojuht.
- Mis temaga juhtus? – Maanteekaugveoautojuhiväsimus.
- Kuidas seda ravida? – Maanteekaugveoautojuhiväsimusravi.
- Kus seda tehakse? – Maanteekaugveoautojuhiväsimusravikeskus.
Nii olemegi jõudnud lihtsast neljatähelisest sõnast “auto” 39-tähelise koletiseni, mis on täiesti loogiline ja arusaadav. See meetod on suurepärane viis keeleõppeks, sõnavara arendamiseks või lihtsalt seltskonnas lõbusaks ajaviiteks. Eesti keel on justkui Lego klotsid – teil on vabadus ehitada just nii kõrge torn, kui teie fantaasia ja tasakaalutunnetus lubavad.
