Eesti keel on kahtlemata üks maailma kaunimaid, ent samas ka keerukamaid keeli. Isegi need, kes on seda emakeelena rääkinud ja kirjutanud kogu elu, satuvad aeg-ajalt olukorda, kus sõrm jääb klaviatuuril seisma ja tekib kahtlus: kas see sõna kirjutatakse kokku või lahku? Kas siia käib koma? Kas tegemist on suure või väikese algustähega? See on täiesti loomulik, sest keel on elav organism, mis muutub ja areneb, kuid teatud baasreeglid püsivad vankumatuna. Korrektne keelekasutus ei ole pelgalt pedantsus, vaid see näitab austust lugeja vastu ja tagab, et teie sõnum jõuab kohale täpselt sellisena, nagu te seda mõtlesite. Segane lauseehitus või valed sõnavormid võivad tekitada arusaamatusi, mis halvemal juhul maksavad ettevõttele kliendi või jätavad tööotsija ilma soovitud ametikohast. Järgnevalt võtamegi kõige levinumad komistuskivid n-ö puust ja punaseks lahti.
Igavene peavalu: kokku- ja lahkukirjutamine
Üks kõige sagedasemaid eksimusi eesti keeles on sõnade kokku- ja lahkukirjutamine. Kuigi põhireegel ütleb, et iga sõna kirjutatakse eraldi, on erandeid ja nüansse niivõrd palju, et see teema vajab erilist tähelepanu. Kõige lihtsam viis selle kontrollimiseks on mõelda tähendusele: kas sõnapaar moodustab ühe kindla mõiste või on tegemist millegi kirjeldamisega?
Nimisõna + nimisõna
Kui kaks nimisõna on kõrvuti, kirjutatakse need tavaliselt kokku, kui esimene sõna on ainsuse omastavas käändes ja nad moodustavad ühe kindla mõiste. See tähendab, et tekib uus tähendus, mis on spetsiifilisem kui sõnad eraldi.
- Raudteejaam – see on kindel hoone ja asutus (üks mõiste).
- Raudne tee – see oleks metafoorne või kirjeldav väljend teest, mis on rauast.
- Lasteaed – haridusasutus.
- Laste aed – aed, mis kuulub lastele (näiteks koduaias olev mängunurk).
Omadussõna + nimisõna
Üldjuhul kirjutatakse omadussõna talle järgnevast nimisõnast lahku. Näiteks suur maja, punane auto, raske kott. Siiski on siin olulisi erandeid, mida sageli eiratakse. Kokku kirjutatakse need siis, kui tegemist on kinnistunud terminitega või kui omadussõna ei kirjelda enam asja omadust tavapärases mõttes, vaid moodustab liiginimetuse.
Eriline tähelepanu tuleb pöörata ne– ja line-liitelistele omadussõnadele. Reegel on lihtne: kui ne– või line-liiteline omadussõna on nimisõna ees, kirjutatakse see lahku.
- Raudne tervis (mitte raudnetervis)
- Punane rätik
- Tegus päev
Erandiks on vaid juhud, kus on tegemist kindla terminiga, mis on ajas muutumatuks kujunenud, näiteks ubaleht või kurereha (taimed), kuid tavakasutuses kehtib lahkukirjutamise reegel peaaegu alati.
Suur ja väike algustäht: pühad, kohad ja tiitlid
Teine suur valdkond, kus vigu tehakse, on algustäheortograafia. Inglise keele mõjul kiputakse eesti keeles üha enam kasutama suurt algustähte seal, kus see pole vajalik.
Pühad ja tähtpäevad
Eesti keeles kirjutatakse kalendritähtpäevad, pühad ja nädalapäevad alati väikese algustähega. See on erinev inglise keelest ja seetõttu eksitakse siin tihti.
- õigesti: häid jõule, head uut aastat, ilusat jaanipäeva, rahulikku emadepäeva.
- valesti: häid Jõule, head Uut Aastat.
Ametinimetused ja tiitlid
Ka siin kehtib reegel, mis soosib väikest algustähte. Olenemata sellest, kui kõrge on inimese positsioon, kirjutatakse ametinimetus lause sees väikese tähega.
- Eesti Vabariigi president (mitte President) pidas kõne.
- Kirjale kirjutas alla tegevdirektor Mari Tamm.
- Koolitust viis läbi professor Kask.
Suurt algustähte kasutatakse vaid siis, kui tegemist on lause algusega või kui ametinimetust kasutatakse austava pöördumisena ametlikus kirjavahetuses (näiteks “Lugupeetud Minister”).
Sõnapaarid, mis ajavad segadusse
Mõned sõnad kõlavad sarnaselt, kuid nende tähendus on täiesti erinev. Nende väärkasutus võib muuta lause mõtet vastupidiseks või jätta mulje, et kirjutaja ei valda sõnavara peenemaid nüansse.
Järele või järgi?
See on klassikaline komistuskivi. Nende eristamiseks on lihtne rusikareegel:
- Järgi tähendab millegi alusel, põhjal või kellegi matkimist (sünonüüm: alusel).
Näide: Tegutsesime seaduse järgi. Õpilane tegi harjutust õpetaja järgi. - Järele tähendab kohta (kuhu?), aega (millal?) või millegi ülejäämist (sünonüüm: üle, kannule).
Näide: Tule mulle kooli järele. Kas suppi jäi järele? Igatsen su järele.
Lihtne mnemotehnika: kui saad asendada sõnaga “alusel”, kasuta järgi. Kõigil muudel juhtudel on tavaliselt õige järele (või kõnekeeles lühemalt järgi, mis tekitabki segadust, kuid kirjakeeles tuleb vahet teha).
Õieti või õigesti?
Need kaks sõna ei ole sünonüümid, kuigi neid tihti nii kasutatakse.
- Õigesti on vastand sõnale “valesti”.
Näide: Ta lahendas ülesande õigesti. - Õieti tähendab “tõtt-öelda”, “tegelikult” või “õigupoolest”.
Näide: Ma ei teagi õieti, mida öelda. Õieti on see minu asi.
Enamik või enamus?
Ka see paar tekitab palju segadust. Enamik tähendab suuremat osa millestki (arvulist ülekaalu) ja seda kasutatakse loendatavate asjade puhul. Enamus tähendab aga arvulist ülekaalu hääletamisel või matemaatilist mõistet.
- Soovitatav: Enamik inimesi (suurem osa) arvas nii.
- Soovitatav: Seaduse vastuvõtmiseks on vaja häälteenamust.
Tänapäeva keelekasutuses on piirid küll veidi hägustunud ja “enamus inimesi” ei loeta enam rängaks veaks, kuid stiilipuhtuse huvides on parem kasutada sõna “enamik”, kui räägite suuremast osast hulgast.
Kirjavahemärgid: komad, mis muudavad mõtet
Komad on eesti keeles hädavajalikud, et liigendada lauset loogiliselt. Vale komakasutus võib tekitada koomilisi või eksitavaid olukordi. Põhireegel, mida koolis õpetatakse – “et”, “sest”, “kuid”, “aga” ette käib koma – peab enamasti paika, kuid on oluline mõista lause ehitust.
Koma “ja” ees
Levinud müüt on, et “ja” ette ei käi kunagi koma. Tegelikult käib küll, kui “ja” ühendab kahte osalauset, millel on erinevad alused (tegijad), ning nende vahele ei kuulu ühist lauseliiget.
Näide: Päike paistis, ja me otsustasime randa minna. (Siin on kaks eraldi tegevust ja tegijat).
Siiski, kui on ühine tegija või määrus, koma ei panda: Hommikul päike paistis ja linnud laulsid. (Sõna “hommikul” kehtib mõlema kohta).
Loetelud
Kui lauses on loetelu, eraldatakse selle osad komadega. Tihti eksitakse aga loetelu lõpetamisel. Kui loetelu lõppeb ja lause läheb edasi, ei panda mõttekriipsu ega koolonit, vaid jätkatakse lauset loomulikult.
Valesti: Ostsime: leiba, piima ja saia – ning läksime koju.
Õigesti: Ostsime leiba, piima ja saia ning läksime koju.
Korduma kippuvad küsimused (KKK)
Alljärgnevalt leiate vastused mõnele väga konkreetsele küsimusele, mis igapäevases kirjavahetuses ja tekstiloomes sageli esile kerkivad.
Kas “Teie” kirjutatakse suure või väikese tähega?
Ametlikes kirjades ja viisakusväljendina on kombeks kirjutada Teie (või Sina) suure algustähega, kui pöördutakse konkreetse inimese poole. Kui kirjutate tekstisõnumit sõbrale või artiklit laiale lugejaskonnale (mitmuse teie), kasutatakse alati väikest algustähte. Reklaamtekstides on “teie” samuti väikesega, sest see pole isiklik kiri.
Kuidas kirjutada kuupäevi korrektselt?
Eesti keeles pannakse kuupäeva järele punkt ja jäetakse tühik. Kuu nime võib kirjutada sõnaga või numbriga.
Õige: 1. mai, 15. oktoober, 24.02.2023.
Vale: 1 mai (punkt puudu), 1.mai (tühik puudu), 15-s oktoober (liigne kääne).
Kas valuutatähis käib arvu ette või järele?
Eesti keeles kirjutatakse valuutatähis või lühend arvu järele ja nende vahele käib tühik.
Õige: 150 €, 25 eurot.
Vale: €150, 150eur.
Mis vahe on lühenditel “sh” ja “s.h”?
Õige lühend sõnadele “sealhulgas” on ilma punktideta sh. Samamoodi on levinud lühendid nt (näiteks), jne (ja nii edasi), v.a (välja arvatud).
Kuidas iseseisvalt keeleoskust lihvida ja abivahendeid kasutada
Korrektne eesti keel ei ole vaid filoloogide pärusmaa; see on saavutatav igaühele, kes võtab hetke süvenemiseks. Ükski inimene ei suuda kõiki reegleid peast teada, ja see polegi eesmärk. Oluline on oskus kahelda ja kontrollida. Tänapäeval on selleks suurepärased digitaalsed tööriistad, mis teevad elu lihtsamaks.
Esimene ja kõige olulisem abimees on Sõnaveeb (sonaveeb.ee) või klassikaline EKI ühendsõnastik. Kui tekib kahtlus kokku- ja lahkukirjutamises või sõna tähenduses, on see esimene koht, kust vastust otsida. Teine väärtuslik allikas on “Eesti õigekeelsuskäsiraamat”, mis on samuti veebis kättesaadav. See selgitab reegleid põhjalikumalt koos näidetega.
Teine praktiline soovitus on oma teksti valjusti lugemine. Meie aju on harjunud vigu “siluma”, kui loeme teksti vaikselt ekraanilt. Valjusti lugedes märkate konarlikke lauseid, kordusi ja puuduvaid komasid palju lihtsamini. Samuti aitab see aru saada, kas lause on liiga pikk ja lohisev – kui peate keset lauset hingamiseks pausi tegema, on see kindel märk, et lause tuleks kaheks jagada.
Lõpetuseks tasub meeles pidada, et selge väljendusoskus on treenitav lihas. Mida rohkem teadlikult kirjutate ja oma vigu analüüsite, seda loomulikumaks muutub korrektne keelekasutus. Ärge kartke kasutada spellerit (tekstitöötlusprogrammide õigekirjakontrolli), kuid ärge usaldage seda pimesi – masin ei tea alati konteksti. Kriitiline mõtlemine koos heade abivahenditega tagab, et teie tekstid on mitte ainult arusaadavad, vaid ka nauditavad lugeda.
