Eesti keel on maailmas tuntud oma kauni kõla, keerulise grammatika ja erakordse sõnaloomevõime poolest. Paljude keelehuviliste ja välismaalaste jaoks on üks intrigeerivamaid aspekte meie keele oskus moodustada äärmiselt pikki liitsõnu. Kui inglise keeles kirjutatakse paljud mõisted lahku, siis eesti keeles on kombeks siduda täiendid ja põhisõnad ühtseks tervikuks, luues seeläbi uusi ja täpseid tähendusvälju. See paindlikkus tekitab aga sageli küsimuse: kus jookseb piir ja milline on tegelikult see kõige pikem sõna, mida eesti keeles on võimalik moodustada? Vastus ei ole alati ühene, sest see sõltub sellest, kas arvestame sõnastikes leiduvaid ametlikke termineid, rahvaluules levinud tehislikke keelendeid või grammatiliselt korrektseid, kuid praktikas harva kasutatavaid lohesid.
Legendaarne palindroom: Kuulilennuteetunneliluuk
Kui küsida keskmiselt eestlaselt, mis on kõige pikem eestikeelne sõna, kõlab vastuseks peaaegu alati üks ja seesama: kuulilennuteetunneliluuk. See 24-täheline sõna on saavutanud kultusliku staatuse mitmel põhjusel. Esiteks on tegemist palindroomiga, mis tähendab, et seda saab lugeda ühtemoodi nii vasakult paremale kui ka paremalt vasakule. See omadus muudab sõna meeldejäävaks ja on toonud sellele koha ka Guinnessi rekordite raamatus kui üks pikimaid palindroome maailmas.
Kuid mida see sõna tegelikult tähendab? Kui see osadeks lahti võtta, saame loogilise ahela:
- Kuul – tulirelva laskemoon.
- Lend – liikumine õhus.
- Tee – trajektoor või rada.
- Tunnel – maa-alune või kaetud käik.
- Luuk – avatav ja suletav kate.
Kokku pannes tähistaks see “luuki, mis asub tunnelis, mida mööda liigub kuuli lennutrajektoor”. Kuigi insenertehnilises mõttes on sellise objekti olemasolu kaheldav või vähemalt äärmiselt spetsiifiline (näiteks lasketiirude ehituses), on see grammatiliselt täiesti korrektne liitsõna. See illustreerib suurepäraselt eesti keele liitsõnade moodustamise printsiipi, kus nimisõnu saab üksteise otsa ritta laduda, täpsustades iga uue sõnaga eelmist.
Sünnipäevad ja väsimus: Praktilised hiiglased
Kuigi “kuulilennuteetunneliluuk” on tuntuim, leidub eesti keeles sõnu, mis on sellest veelgi pikemad ja mida on teoreetiliselt võimalik kasutada ka argises kontekstis, olgugi et see nõuaks head kopsumahtu. Üks sageli mainitud kandidaat on sünnipäevanädalalõpupeopärastlõunaväsimus. See 42-täheline sõna kirjeldab väga spetsiifilist, kuid paljudele tuttavat tunnet.
Analüüsime selle sõna struktuuri. See koosneb mitmest liitsõnast, mis on omavahel seotud:
- Sünnipäevanädalalõpupidu – pidu, mis toimub sünnipäeva tähistamiseks nädalavahetusel.
- Pärastlõuna – aeg päeva teises pooles.
- Väsimus – kurnatus.
Sellised sõnad tekivad vajadusest kirjeldada olukordi äärmise täpsusega. Kuigi igapäevakõnes ütleksime pigem “väsimus pärast sünnipäevapidu”, võimaldab kirjakeel ja eesti keele struktuur meil selle kõik ühte sõnasse pakkida. Veelgi pikemaks ja keerulisemaks on aetud näiteks sõna uusaastaöövastuvõtuhommikuidyllic (või -idüll), mis viitab uusaastaöö tähistamisele järgneva hommiku meeleolule. Need sõnad näitavad, et eesti keeles ei ole teoreetilist pikkuse piiri – piiriks on vaid inimese võime infot haarata ja mõtestada.
Kuidas moodustatakse lõputuid liitsõnu?
Eesti keele “supervõime” peitub tema aglutineerivas ja flekteerivas iseloomus. See tähendab, et me saame sõnatüvele liita erinevaid tunnuseid ja teisi sõnu. Liitsõnade puhul kehtib reegel, et põhisõna (sõna lõpus) määrab sõna üldise tähenduse ja gramantilised omadused, samas kui eespool asuvad sõnad on täiendid, mis on tavaliselt omastavas käändes.
Näiteks võtame lihtsa sõna “auto”.
- Sõiduauto (2 osa)
- Sõiduautorehv (3 osa)
- Sõiduautorehviparandus (4 osa)
- Sõiduautorehviparandustöökoda (5 osa)
- Sõiduautorehviparandustöökojaomanik (6 osa)
Seda ahelat võiks jätkata peaaegu lõpmatuseni, lisades omaniku nime, tema tegevusi või omadusi. Siiski tekib mingil hetkel loetavuse barjäär. Keeleteadlased märgivad, et kuigi grammatika lubab luua saja tähe pikkuseid sõnu, kaotavad need kommunikatsioonis oma mõtte, sest kuulaja unustab sõna lõpuni jõudes selle alguse. Seetõttu piirduvad “ametlikud” pikimad sõnad tavaliselt erialaterminitega, näiteks keemias või õigusteaduses, kus täpsus on olulisem kui lühidus.
Võrdlus naaberkeeltega
Tihti võrreldakse eesti keelt soome ja saksa keelega, kus samuti armastatakse pikki liitsõnu. Soome keeles on kuulus näide lentokonesuihkuturbiinimoottoriapumekaanikkoaliupseerioppilas, mis tähistab lennuki reaktiivmootori abimehaaniku allohvitseri õpilast. See on struktuurilt väga sarnane meie näidetega. Saksa keeles on ajalooliselt tuntud Doonau aurulaevandusega seotud terminid.
Erinevus inglise või prantsuse keelega on aga drastiline. Romaani ja germaani keeltes (v.a saksa keel) kasutatakse täpsustamiseks eessõnu (of, de) ja eraldi seisvaid omadussõnu. Eesti keeles on see kõik “kokku keevitatud”. See teeb meie keele tihedaks ja informatiivseks, kuid õppijatele võib pikkade sõnade hääldamine ja rõhutamine osutuda tõeliseks peavaluks, kuna pearõhk püsib esimesel silbil, kuid kaassõnadel on oma kaasrõhud.
Korduma kippuvad küsimused (KKK)
Alljärgnevalt leiate vastused kõige levinumatele küsimustele seoses eesti keele pikkade sõnadega.
Mis on ametlikult kõige pikem sõna ÕS-is (Õigekeelsussõnaraamatus)?
Õigekeelsussõnaraamat ei sisalda tavaliselt spontaanselt moodustatud liitsõnu, kuna neid võib olla lõputult. Sõnaraamatutesse jõuavad vaid need sõnad, mis on laialdaselt kasutusel ja terminoloogiliselt kinnistunud. Seetõttu on sõnaraamatu “rekordid” tavaliselt tagasihoidlikumad, jäädes 20–30 tähe piiresse, nagu näiteks mitmesugused keemilised ühendid või ametinimetused.
Kas pikki sõnu tohib poolitada?
Jah, ja see on isegi soovitatav. Pikki liitsõnu poolitatakse eesti keeles liitekohtadest. Näiteks sõna “sünnipäevanädalalõpupidu” on mõistlik poolitada “sünnipäeva-nädalalõpupidu” või “sünnipäevanädalalõpu-pidu”, et lugejal oleks lihtsam tüvesid haarata. Arvutitekstis teeb seda automaatika, kuid käsitsi kirjutades tuleb jälgida sõna morfoloogilist ehitust.
Kas on olemas sõnu, mis on pikad, aga pole liitsõnad?
Enamik eesti keele rekordpikki sõnu on liitsõnad. Lihtsõnad (sõnad, mis ei koosne mitmest tüvest) on harva väga pikad. Üks pikemaid lihtsõnu võib olla tuletis, näiteks “mitteusutavus” või “põhjuslikkus”, kuid need ei küündi ligilähedalegi “kuulilennuteetunneliluugi” pikkusele. Pikkus tuleb ikkagi sõnade liitmisest.
Miks eestlased selliseid sõnu kasutavad?
Igapäevakõnes kasutame me neid harva. Ekstreemselt pikad sõnad on pigem keelemängud või vajalikud väga spetsiifilises bürokraatlikus või teaduslikus keeles. Tavakõnes eelistab eestlane lühemaid ja selgemaid väljendeid, öeldes “sünnipäevajärgne väsimus” selle asemel, et konstrueerida 40-tähelist lohet.
Sõnaloome kui intellektuaalne mäng
Pikkade sõnade moodustamine ei ole pelgalt grammatiline kurioosum, vaid see peegeldab keele elujõudu ja kõnelejate loovust. Koolilastele on “kuulilennuteetunneliluuk” sageli esimene kokkupuude keeleliste viguritega, mis sütitab huvi emakeele vastu. Kirjanikud ja luuletajad kasutavad pikki liitsõnu, et luua rütmi, irooniat või rõhutada olukorra keerukust. Näiteks võib bürokraatiat pilades luua meelega lohisevaid ametinimetusi.
Samuti on see hea treening ajule. Pika sõna lahtimuukimine nõuab analüüsivõimet: lugeja peab kiiresti eristama tüved, mõistma nendevahelisi seoseid ja konstrueerima tähenduse. See on nagu väikese pusle kokkupanek lugemise käigus. Kuigi praktilises elus eelistame selgust ja lühidust, jääb võimalus luua lõputuid sõnaketid eesti keele üheks unikaalseks ja uhkust tekitavaks omaduseks. See näitab, et meie keel ei ole kivistunud süsteem, vaid paindlik ehitusmaterjal, millest võib laduda nii lihtsaid onne kui ka keerulisi pilvelõhkujaid.
