Eestimaa maastik peidab endas palju enamat kui vaid maalilised rabad, tihedad metsad ja keskaegsed vanalinnad. Meie ajalugu on olnud tormiline ja keeruline, jättes maha jälgi, mis on tänaseks muutunud omamoodi ajakapsliteks. Mahajäetud kohad ehk urbex (urban exploration) sihtkohad pakuvad närvikõdi, ajaloolist avastamisrõõmu ja võimalust näha maailma ilma ilustamata. Need on paigad, kus aeg on seisma jäänud, loodus on hakanud inimloomingut tagasi võtma ning vaikus räägib valjemini kui linnamüra. Nõukogude sõjaväebaasidest ja kummituslikest kaevanduslinnadest kuni romantiliste mõisavaremeteni – Eestil on pakkuda maailmatasemel avastamisrõõmu neile, kes julgevad teelt kõrvale astuda.
Huvi selliste paikade vastu on viimastel aastatel plahvatuslikult kasvanud. See ei ole enam vaid fotograafide ja ajaloolaste pärusmaa, vaid tõmbab ligi ka tavalisi seiklejaid, kes otsivad autentset kogemust. Siiski tuleb meeles pidada, et paljud neist paikadest on varisemisohtlikud või asuvad eramaadel, mistõttu on oluline suhtuda neisse austusega ja järgida ohutusreegleid. Järgnevalt toome teieni kõige paeluvamad ja müstilisemad mahajäetud paigad Eestis, mis jutustavad lugusid hiilgeaegadest, tragöödiatest ja unustusse vajumisest.
Rummu karjäär ja veealune vangla
Ilmselt kõige tuntum ja visuaalselt atraktiivsem mahajäetud paik Eestis on Rummu karjäär. See asub Harjumaal ja on saanud lausa rahvusvaheliseks turismimagnetiks. Kuid selle kauni helesinise laguuni taga peitub sünge ajalugu. Nõukogude ajal asus siin Murru vangla, kus vangid kaevandasid paekivi rasketes tingimustes. Kui Eesti taasiseseisvus ja kaevandamine 1990. aastatel lõpetati, lakkasid töötamast ka pumbad, mis hoidsid karjääri kuivana.
Vesi tõusis nii kiiresti, et suur osa kaevandustehnikast, hoonetest ja isegi okastraataedadest jäi vee alla. Tänapäeval on see paik sukeldujate paradiis. Kristallselge vesi võimaldab näha veealust maailma, mida sageli nimetatakse “Eesti Atlantiseks”. Lisaks veealustele varemetele on sealne maastik kuulus oma Tuhamäe poolest, mille uuristatud nõlvad meenutavad pigem kuumaastikku kui Eestit. See on koht, kus tööstuslik minevik ja loodusjõud on loonud midagi täiesti unikaalset.
Viivikonna – tõeline kummituslinn
Kui soovite kogeda tõelist “aja peatumise” tunnet, siis Ida-Virumaal asuv Viivikonna on koht, mida peab nägema. See ei ole lihtsalt üksik hoone, vaid terve asula, mis on aeglaselt hääbumas. Kunagi oli Viivikonna õitsev kaevanduslinn, kus elas tuhandeid inimesi. Seal olid koolid, kultuurimaja ja kauplused, mis kõik ehitati stalinistlikus arhitektuuristiilis.
Tänaseks on pilt drastiliselt muutunud. Suur osa hoonetest on varemetes, aknad on sisse pekstud ja loodus on hakanud majade vahel võimust võtma. Siiski elab seal veel käputäis inimesi, mis muudab paiga atmosfääri eriti sürreaalseks – kõrvuti täielikult lagunenud majaga võib olla hoone, kus korstnast tõuseb suitsu ja aknal on kardinad. Viivikonna külastamine on nagu rännak postapokalüptilisse maailma või filmi võtteplatsile, pakkudes valusat, kuid ausat vaadet Ida-Virumaa tööstuspiirkondade hääbumisele.
Hara allveelaevade sadam
Lahemaa rahvuspargi serval, keset kaunist loodust, asub üks külma sõja aegse Eesti kõige salajasemaid objekte – Hara allveelaevade sadam ja demagnetiseerimise baas. Nõukogude ajal oli see suletud tsoon, kuhu tavakodanikul asja ei olnud. Siin tegeleti sõjalaevade ja allveelaevade korpuste demagnetiseerimisega, et muuta need meremiinidele ja radaritele nähtamatuks.
Täna ulatuvad merre massiivsed betoonkaid, mis on osaliselt lagunenud ja kattunud grafitiga. Kogu kompleks mõjub loodusliku ilu keskel võõrkehana, olles monumendiks militaarsele suurushullustusele. Hara sadam on viimastel aastatel muutunud külastajasõbralikumaks, kuid varemete vahel jalutades on endiselt tunda ajaloo rasket hingust. See on suurepärane koht neile, keda huvitab militaarajalugu ja betoonarhitektuuri vastasseis merejõududega.
Ungru lossi romantilised varemed
Mitte kõik mahajäetud kohad ei ole seotud sõjaväe või tööstusega. Läänemaal asuvad Ungru lossi varemed räägivad loo suurest armastusest ja traagikast. Ungru loss on üks Eesti muljetavaldavamaid neobarokk-ehitisi, isegi oma varemetes olekus. Legendi kohaselt armus krahv Ungern-Sternberg Saksamaal Merseburgi lossihärra tütresse, kes lubas abielluda vaid siis, kui mees ehitab talle Eestisse täpselt samasuguse lossi.
Ehitustööd algasid suurejooneliselt, kuid jäid rahapuuduse ja krahvi surma tõttu lõpetamata. Lossi ei krohvitud kunagi ja siseviimistluseni ei jõutud. Teise maailmasõja ajal sai hoone kannatada ja Nõukogude ajal kasutati selle kive lennuvälja ehituseks. Tänaseks on säilinud vaid müürid, kuid need on sedavõrd grandioossed, et annavad aimu kunagisest unistusest. Ungru on fotograafide lemmik, eriti päikeseloojangu ajal, kui valgus mängib tühjades aknaavades.
Kreenholmi Manufaktuur
Narva linnas asuv Kreenholmi Manufaktuur oli omal ajal Euroopa suurim tekstiiliettevõte. See oli nagu linn linnas – oma haigla, koolide ja elurajoonidega saarel, mida ümbritseb Narva jõgi. Punastest tellistest ehitatud hiigelsuured tööstushooned on arhitektuuriliselt võimsad ja tekitavad aukartust.
Kuigi tegemist ei ole täielikult “mahajäetud” kohaga sõna otseses mõttes (kuna ala arendatakse ja seal korraldatakse ekskursioone ning kultuuriüritusi), on suured tsehhid ja tootmisruumid seisnud pikalt tühjana. Vaikus, mis valitseb ruumides, kus kunagi mürisesid tuhanded masinad, on kõrvulukustav. Kreenholm on suurepärane näide 19. sajandi industriaalarhitektuurist ja selle külastamine (eriti giidiga tuuril) annab võimaluse piiluda suletud uste taha, mis on tavaliselt avalikkuse eest varjatud.
Rohuneeme raketibaas
Tallinna külje all, Viimsi poolsaare tipus, peidab mets endas vana S-75 tüüpi raketibaasi jäänuseid. Erinevalt Hara sadamast või Rummu karjäärist on see paik looduse poolt veelgi enam üle võetud. Metsateed viivad betoonist angaaride, komandopunktide ja stardiplatsideni, mis on sammaldunud ja võsastunud.
See on klassikaline urbex sihtkoht algajale seiklejale, kuna asub pealinnale lähedal, kuid pakub siiski piisavalt avastamisrõõmu. Siin saab näha, kuidas militaarsed rajatised olid projekteeritud maastikku sulanduma ja kuidas nad nüüd, aastakümneid hiljem, on saanud osaks metsast. Hoonetesse sisenemisel tuleb olla ettevaatlik, kuna põrandad võivad olla auklikud ja konstruktsioonid ebastabiilsed.
Korduma kippuvad küsimused (KKK)
Mahajäetud paikade külastamine tekitab sageli küsimusi nii ohutuse kui ka seaduslikkuse kohta. Siin on vastused levinumatele küsimustele.
- Kas mahajäetud kohtade külastamine on seaduslik?
See sõltub konkreetsest kohast. Mõned paigad, nagu Rummu karjäär või Hara sadam, on ametlikud turismiobjektid, kuhu müüakse pileteid. Teised asuvad riigimetsas ja on vabalt ligipääsetavad. Kuid on ka objekte, mis asuvad eramaal. Eramaal viibimine ilma omaniku loata on keelatud, eriti kui ala on piiratud aia või siltidega. Austage alati omandiõigust.
- Kas nendes kohtades on ohutu viibida?
Täielikku ohutust ei saa keegi garanteerida. Mahajäetud hoonetes on sageli varisemisoht, lahtised kaevuluugid, klaasikillud ja naelad. Viivikonnas ja teistes vanades hoonetes võivad trepid ja põrandad olla mädanenud. Külastamine toimub alati omal vastutusel.
- Mida peaksin retkele kaasa võtma?
Kindlasti on vajalikud tugeva tallaga kinnised jalanõud, et vältida vigastusi klaasikildude või naelte tõttu. Taskulamp on hädavajalik, kuna paljudes hoonetes on pime ka päeval. Soovitatav on kanda pikki pükse ja varrukaid kaitseks kriimustuste ja putukate eest.
- Kas lastega tohib minna?
Ametlikult avatud ja turvatud objektidele (nt Hara sadama külastuskeskus) võib minna lastega. Täiesti mahajäetud ja lagunevatesse hoonetesse laste viimine ei ole soovitatav kõrge vigastusohu tõttu.
Eetika ja käitumisreeglid avastusretkel
Urbex-kommuunis kehtib üks kuldne reegel: “Take nothing but photos, leave nothing but footprints” ehk “Võta kaasa vaid fotod, jäta maha vaid jalajäljed”. See on äärmiselt oluline põhimõte, mida iga külastaja peaks järgima. Mahajäetud kohtade võlu seisneb nende puutumatuses ja ajaloolises atmosfääris. Iga lõhutud aken, seinale soditud grafiti või kaasa võetud suveniir rikub seda kogemust teiste jaoks ja hävitab ajalugu.
Kahjuks on vandalism paljudes kohtades suureks probleemiks. Kui külastate selliseid paiku, ärge püüdke uksi või aknaid jõuga avada. Kui sissepääsu pole, siis leppige sellega ja imetlege hoonet väljast. Samuti on oluline mitte jätta endast maha prügi. Paljud neist paikadest asuvad kaunis looduses ja prügi maha loopimine on lubamatu. Austav suhtumine tagab, et need müstilised paigad säilivad ka tulevastele põlvedele avastamiseks.
Varustus ja ettevalmistus retkeks
Et mahajäetud paikade külastamine oleks nauditav ja turvaline, on korralik ettevalmistus võtmetähtsusega. Enne teele asumist tehke kodutööd: uurige objekti asukohta, ligipääsetavust ja praegust seisukorda. Google Mapsi satelliidivaade ja foorumid võivad anda väärtuslikku infot selle kohta, kas objekt on endiselt alles või on see hiljuti lammutatud.
Riietus peaks olema praktiline ja ilmastikukindel. Vana sõjaväebaasi või tööstushoone külastamine ei ole moeshow – riided võivad saada tolmuseks, mudaseks või rebeneda. Nagu mainitud, on saapad kõige olulisem element. Lisaks tasub kaasa võtta esmaabikomplekt väiksemate kriimustuste puhastamiseks. Kui plaanite minna sügavamale maa-alustesse käikudesse või suurtesse hoonetesse, teavitage kedagi oma asukohast ja plaanitavast tagasituleku ajast. Mobiililevi võib betoonseinte vahel ja keldrites kaduda. Õige varustuse ja suhtumisega saab mahajäetud Eestimaa avastamisest unustamatu seiklus, mis avardab silmaringi ja pakub teistsugust vaatenurka meie kodumaa ajaloole.
