Iga Eestis tegutsev ettevõtja, olgu tegemist alles alustava idufirma asutaja või pikaajalise kogemusega suurkorporatsiooni juhiga, puutub varem või hiljem kokku kohustusliku finantsaruandlusega. See ei ole pelgalt iga-aastane bürokraatlik tüütus, vaid ettevõtluskeskkonna läbipaistvuse ja usaldusväärsuse nurgakivi. Kui räägitakse raamatupidamisest Eestis, viidatakse vaikimisi just Eesti finantsaruandluse standardile, mis on meie rahvuslik raamistik majandustehingute kajastamiseks. Kuigi paljud jätavad selle teema täielikult oma raamatupidajate hooleks, on ettevõtte juhtkonnal kriitiliselt oluline mõista, millistel alustel nende firma finantstervist hinnatakse, sest vastutus aruande õigsuse eest lasub lõpuks just juhatusel. Järgnevalt sukeldume süvitsi sellesse, mis see standard tegelikult on, kuidas see erineb rahvusvahelistest normidest ja millised on konkreetsed nõuded eri suurusega ettevõtetele.
Mis on Eesti finantsaruandluse standard ja kust see pärineb?
Eesti finantsaruandluse standard (tihti lühendatud kui EFS) ei ole üksik dokument, vaid kogum reegleid ja juhendeid, mis reguleerivad raamatupidamiskohustuslaste aruandlust. Õiguslikus mõttes tuleneb see Raamatupidamise seadusest, kuid selle sisulise poole moodustavad Raamatupidamise Toimkonna juhendid (RTJ). Need juhendid on loodud eesmärgiga selgitada seadust ja anda spetsiifilisi suuniseid erinevate varade, kohustuste ja tehingute kajastamiseks.
Standardi peamine eesmärk on tagada, et Eesti ettevõtete finantsaruanded oleksid:
- Asjakohased – info peab olema kasutajatele otsuste tegemiseks vajalik;
- Tõepärased – aruanded peavad kajastama ettevõtte finantsseisu õiglaselt;
- Võrreldavad – sarnaseid tehinguid tuleb kajastada järjepidevalt samamoodi, võimaldades võrdlust nii aastate lõikes kui ka teiste ettevõtetega;
- Arusaadavad – info peab olema esitatud selgelt ja üheselt mõistetavalt.
Eesti standardi üks suurimaid eeliseid on selle kompaktsus ja lihtsus võrreldes rahvusvaheliste standarditega. See on koostatud, pidades silmas Eesti majanduse eripära, kus domineerivad väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted (VKE-d). Raamatupidamise Toimkond on võtnud aluseks rahvusvahelised põhimõtted, kuid kohandanud neid nii, et halduskoormus ettevõtjale oleks mõistlik.
EFS vs. IFRS: Mis on peamine erinevus?
Sageli tekib küsimus, millal peaks ettevõte kasutama Eesti standardit ja millal rahvusvahelisi finantsaruandluse standardeid (IFRS). See on strateegiline valik, mis mõjutab nii raamatupidamise kulusid kui ka aruannete loetavust välisinvestorite jaoks.
Eesti finantsaruandluse standard (EFS):
- Suunatud eelkõige kohalikele ettevõtetele ja VKE-dele.
- Lihtsustatud käsitlus paljudes valdkondades (nt finantsinstrumendid, kinnisvarainvesteeringute hindamine).
- Vähem avalikustamise nõudeid lisades, mis hoiab aastaaruande mahu kontrolli all.
- Odavam administreerida ja auditeerida.
Rahvusvahelised finantsaruandluse standardid (IFRS):
- Kohustuslik börsiettevõtetele ja finantsasutustele (pangad, kindlustusseltsid).
- Vajalik ettevõtetele, kes kaasavad kapitali rahvusvahelistelt turgudelt või kuuluvad suurtesse rahvusvahelistesse kontsernidesse.
- Väga detailsed nõuded avalikustamisele ja õiglase väärtuse hindamisele.
- Nõuab raamatupidajatelt spetsiifilisemat pädevust ja on ajamahukam.
Enamikule Eesti ettevõtetest on EFS täiesti piisav ja isegi eelistatud valik, kuna see on pankade ja maksuameti poolt aktsepteeritud ning laialdaselt mõistetav.
Ettevõtete kategooriad: kellele millised nõuded kehtivad?
Üks olulisemaid aspekte Eesti finantsaruandluse standardi juures on diferentseeritus. Raamatupidamise seadus jaotab ettevõtjad nelja kategooriasse, millest sõltub aruandluse detailsus. Mida väiksem ettevõte, seda lihtsam on aruandlus. See lähenemine vähendab bürokraatiat mikro- ja väikeettevõtjate jaoks.
1. Mikroettevõtja
See on kõige levinum ettevõtlusvorm Eestis. Mikroettevõtja on osaühing, mille näitajad vastavad aruandeaasta bilansipäeval järgmistele tingimustele: varad kokku kuni 175 000 eurot ja kohustused ei ületa omakapitali. Mikroettevõtja võib koostada lühendatud aastaaruande, mis koosneb vaid kahest põhiaruandest (lühike bilanss ja kasumiaruanne) ning väga vähestest lisadest. Tegevusaruannet koostama ei pea.
2. Väikeettevõtja
Väikeettevõtja on äriühing, mis ei ole mikroettevõtja ja mille näitajatest vaid üks võib ületada järgmisi piirmäärasid: varad kokku 4 miljonit eurot, müügitulu 8 miljonit eurot, keskmine töötajate arv 50 inimest. Väikeettevõtja peab esitama täpsema bilansi ja kasumiaruande ning rohkem lisasid kui mikroettevõtja. Tegevusaruanne on kohustuslik.
3. Keskmise suurusega ettevõtja
Siia kuuluvad ettevõtted, mis ületavad väikeettevõtja piire, kuid jäävad alla suurettevõtja piirmäärade (varad 20 mln, tulu 40 mln, töötajaid 250). Nende aruandlus on juba detailsem, nõudes põhjalikku lisade lahtikirjutust ja rahavoogude aruannet ning omakapitali muutuste aruannet.
4. Suurettevõtja
Ettevõte, millel vähemalt kaks näitajat ületavad keskmise suurusega ettevõtja piirmäärasid. Suurettevõtjatele kehtivad kõige rangemad nõuded ning sageli on neil mõistlik või isegi kohustuslik kaaluda IFRS-i rakendamist, eriti kui tegutsetakse piiriüleselt.
Peamised arvestuspõhimõtted Eesti standardis
Selleks, et aruannet õigesti lugeda või koostada, tuleb mõista aluspõhimõtteid, millele EFS toetub. Need põhimõtted tagavad, et numbrid paberil vastavad reaalsusele.
Tekkepõhisus on kõige alus. See tähendab, et tehingud kajastatakse siis, kui need on toimunud, sõltumata sellest, millal raha laekub või välja makstakse. Näiteks kui müüte kaupa detsembris, aga raha laekub jaanuaris, on see tulu ikkagi detsembrikuu (ja vana aasta) tulu.
Jätkuvuse printsiip eeldab, et ettevõte on jätkusuutlik ja tegutseb ka lähemas tulevikus (vähemalt 12 kuud pärast bilansipäeva). Kui ettevõtte tegevus on ohus, tuleb varasid hinnata likvideerimisväärtuses, mis on tavaliselt oluliselt madalam.
Olulisuse printsiip on praktiline tööriist raamatupidajale. Aruandes tuleb kajastada vaid see info, mis on oluline. Väheolulised objektid võib kajastada lihtsustatult või grupeeritult. Mis on oluline, sõltub konkreetsest ettevõttest, kuid üldreeglina loetakse oluliseks infot, mille avaldamata jätmine võiks mõjutada aruande lugeja majanduslikke otsuseid.
Raamatupidamise Toimkonna juhendid (RTJ) kui tööriistakast
Nagu mainitud, koosneb Eesti finantsaruandluse standard RTJ-dest. Neid on kokku 17 (seisuga 2024), ja need katavad erinevaid valdkondi. Siin on mõned näited, mis puudutavad enamikku ettevõtjaid:
- RTJ 2 “Nõuded informatsiooni esitusviisile aastaaruandes”: See juhend on nagu kaart, mis ütleb, milline peab aruanne välja nägema ja millised read on kohustuslikud.
- RTJ 5 “Materiaalne ja immateriaalne põhivara”: Reguleerib, kuidas arvele võtta autosid, hooneid, seadmeid ja tarkvara ning kuidas arvestada nende kulumit. See on üks sagedamini kasutatavaid juhendeid.
- RTJ 6 “Kinnisvarainvesteeringud”: Oluline neile, kes ostavad kinnisvara renditulu teenimiseks või väärtuse kasvu ootuses. Siin on oluline eristada, kas kinnisvara on oma tarbeks (RTJ 5) või investeering (RTJ 6), sest hindamismeetodid erinevad.
- RTJ 11 “Tulu kajastamine”: Määrab täpselt, millal tohib müügitulu arvele võtta. See on kriitiline, et vältida kasumi kunstlikku nihutamist perioodide vahel.
Korduma kippuvad küsimused
Raamatupidamisstandardite ja aruandluse ümber tiirleb palju küsimusi, eriti just väikeettevõtjate seas. Siin on vastused levinumatele küsimustele.
Kas ma pean laskma oma aastaaruande auditeerida?
Mitte kõik ettevõtted ei vaja audiitorit. Audiitorkontroll on kohustuslik, kui ettevõte ületab teatud piirmäärad (näiteks bilansimaht 2,4 mln eurot, müügitulu 4,8 mln eurot). Väiksemate ületamiste puhul (nt müügitulu üle 1,6 mln euro) võib piisata audiitorkontrolli asemel ülevaatusest, mis on vähemamahukam ja odavam protseduur. Mikro- ja enamik väikeettevõtjaid on sellest kohustusest vabad.
Kas ma võin aasta keskel muuta arvestuspõhimõtteid?
Üldreegel on järjepidevus – põhimõtteid (näiteks varude hindamise meetodit) ei tohiks kergekäeliselt muuta. Kui seda siiski tehakse (näiteks parema ülevaate saamiseks), tuleb muudatust rakendada tagasiulatuvalt ja korrigeerida ka eelmise perioodi võrdlusandmeid. See peab olema aastaaruande lisades põhjalikult lahti selgitatud.
Mis juhtub, kui ma ei esita aruannet õigeaegselt?
Eesti finantsaruandluse standardi järgimine lõpeb aruande esitamisega Äriregistrile. Tähtaeg on 6 kuud pärast majandusaasta lõppu (tavaliselt 30. juuni). Hilinemine võib kaasa tuua trahvi, ettevõtte registrist kustutamise hoiatuse ja kindlasti kahjustab see ettevõtte krediidireitingut pankade ja partnerite silmis.
Kas Eesti standardit uuendatakse tihti?
Raamatupidamise Toimkond muudab RTJ-e harva, et tagada stabiilsus. Muudatusi tehakse tavaliselt siis, kui muutuvad rahvusvahelised standardid (IFRS) ja on vaja säilitada harmoonia, või kui muutub Raamatupidamise seadus. Alati tasub enne majandusaasta lõppu konsulteerida raamatupidajaga võimalike uuenduste osas.
Strateegiline vaade ja digitaalne tulevik
Finantsaruandlus ei ole enam ammu vaid paberimäärimine. Eesti finantsaruandluse standard on loodud olema paindlik ja toetama ettevõtlust, kuid selle tõeline väärtus avaldub siis, kui juhtkond oskab andmeid lugeda. Kaasaegne raamatupidamine liigub üha enam automatiseerimise ja reaalaja-aruandluse suunas.
Kuigi EFS annab raamistiku aastaaruande koostamiseks, peaksid ettevõtjad nõudma oma raamatupidajatelt (või tarkvaralt) sarnastel põhimõtetel koostatud vahearuandeid igakuiselt. Standardi tundmine aitab ettevõtjal mõista, miks kasum on paberil selline nagu ta on, kuigi pangakontol võib pilt olla teistsugune. Tulevikus on oodata, et standardid integreeritakse veelgi tihedamalt masinloetavate andmevormingutega (nagu XBRL), mis muudab andmete esitamise riigile ja pankadele automaatseks taustaprotsessiks. Seega, EFS-i põhitõdede tundmine ei ole mitte ainult seaduse täitmine, vaid investeering oma ettevõtte finantsilise kirjaoskuse tõstmisesse.
