Konstantin Päts on nimi, mis ei vaja Eestis pikemat tutvustamist – ta on Eesti Vabariigi sünni sümbol, meie esimene president ja mees, kelle allkiri seisab paljudel riigi rajamise alusdokumentidel. Ometi on ajalooõpikute ja pidulike aktuste varju jäänud inimene, kelle elu oli palju keerulisem, vastuolulisem ja seiklusrikkam, kui ametlikud biograafiad sageli lasevad paista. Me teame teda kui riigimeest, kuid vähem räägitakse temast kui surmamõistetust, põgenikust, kirglikust talupidajast või mehest, kes veetis oma viimased eluaastad Nõukogude psühhiaatriahaiglas, pidades end endiselt riigijuhiks. Järgnev artikkel avab Konstantin Pätsi elukäigu vähetuntud tahke, heites valgust faktidele, mis aitavad mõista selle suurmehe tõelist olemust ja tema aega.
Päritolu ja vene õigeusu mõju noorele Konstantinile
Paljud eestlased peavad Konstantin Pätsi läbinisti eesti kultuuri ja luterliku tausta esindajaks, kuid tegelikkuses mängis tema elus olulist rolli hoopis õigeusk ja vene kultuuriruum. Päts sündis Pärnumaal Tahkurannas ehitusmeistri peres, kuid tema ema Olga Tumanova oli rahvuselt venelane ja usu poolest õigeusklik. See asjaolu määras paljuski noore Konstantini haridustee ja maailmavaate.
Kuna isa Jakob Päts oli siirdunud õigeusku (mis oli tol ajal üks võimalus saada maad ja paremaid elutingimusi), ristiti ka Konstantin õigeusklikuks. See avas talle uksed Riia Vaimulikku Seminari, kus ta sai suurepärase hariduse, mis oli tol ajal vaestest oludest pärit eesti poistele sageli kättesaamatu. Just seminarist sai ta selgeks vene keele ja kultuuri nüansid, mis hiljem, poliitilistes läbirääkimistes Venemaaga ja keerulistel revolutsiooniaastatel, osutusid hindamatuks eeliseks. Huvitav fakt on see, et seminarist visati ta lõpuks välja “sobimatu käitumise” tõttu, mis viitas juba toona tema mässumeelsele loomusele ja soovile mitte alluda pimesi autoriteetidele.
Surmamõistetu ja põgenik: 1905. aasta revolutsioon
Enne kui Pätsist sai lugupeetud advokaat ja riigivanem, oli ta tagaotsitav revolutsionäär. 1901. aastal asutas ta ajalehe Teataja, mis ei olnud lihtsalt uudisteportaal, vaid sotsiaalmajanduslikke reforme nõudev väljaanne. See tegevus viis ta konflikti tsaarivõimudega.
1905. aasta revolutsiooni sündmuste käigus oli Päts üks aktiivsemaid organisaatoreid. Karistussalkade saabudes pidi ta põgenema, sest tema kohta oli antud välja surmaotsus. See periood tema elust meenutab pigem spiooniromaani:
- Ta põgenes esialgu Šveitsi ja seejärel Soome.
- Eestis mõistis sõjakohus ta tagaselja surma, mis tähendas, et kodumaale naasmine oli eluohtlik.
- Paguluses olles ei lakanud ta töötamast Eesti autonoomia nimel, kirjutades artikleid ja luues kontakte teiste pagulastega.
Alles 1910. aastal, kui olukord oli veidi rahunenud, andis ta end võimudele üles. Talle määrati lühem vangistus, mille ta kandis ära Peterburi Krestõ vanglas. See vanglaaeg ei murdnud teda, vaid andis talle aega eneseharimiseks ja poliitiliste plaanide lihvimiseks.
Kloostrimetsa talu ja loodusarmastus
Vähem teatakse fakti, et Konstantin Päts ei olnud hingelt mitte ainult poliitik, vaid ka kirglik põllumees ja loodusesõber. Tema jaoks ei olnud see pelgalt hobi, vaid missioon näidata eeskuju moodsa talupidamise vallas. Tallinna külje all asuv Kloostrimetsa talu oli tema pelgupaik ja uhkus.
Päts tegeles seal aktiivselt sordiaretuse ja aiandusega. Teda huvitasid uued agrotehnilised võtted ja ta soovis tõestada, et Eesti kliimas on võimalik kasvatada kultuure, mida peeti siin haruldaseks. Kloostrimetsa aias kasvasid haruldased puuliigid ja president tundis isiklikult huvi iga istiku käekäigu vastu.
Lisaks botaanikale oli tal üks üsna omapärane hobi – kanaarilindude kasvatamine. Kaasaegsed on meenutanud, kuidas riigipea võis unustada poliitilised intriigid, jälgides oma lindude käitumist ja hoolitsedes nende eest suure pühendumusega. See pehmem pool tema isiksusest jäi avalikkuse ees sageli varju, kus teda kujutati pigem karmi ja otsustava juhina.
Oru lossi ehitus ja selle sümboolne tähendus
Üks vastuolulisemaid projekte Pätsi valitsemisajal oli Oru lossi ehitamine Toilas. Kuigi ametlikult oli see riigivanema suveresidents, nägid paljud selles märki Pätsi autoritaarsetest ambitsioonidest ja soovi luua enda ümber kuninglikku aurat. Loss ehitati suurejooneliselt Pühajõe orgu ja selle ümber rajati imekaunis park, mis on osaliselt säilinud tänaseni.
Vähetuntud fakt on see, et lossi ehitamist rahastasid suures osas Eesti töösturid, kes kinkisid selle riigipeale. See tekitas juba toona küsimusi poliitika ja ärihuvide põimumisest. Oru lossis võõrustati kõrgeid väliskülalisi ja seal toimusid olulised kohtumised, kuid kohalikele elanikele jäi see siiski kaugeks ja suletud paigaks. Loss hävis Teises maailmasõjas, kuid selle varemed ja park on siiani tunnistajaks Pätsi ajastu suursugususele ja ambitsioonidele.
Saatuslikud aastad Venemaa vanglates ja psühhiaatriahaiglas
Pärast Eesti okupeerimist 1940. aastal küüditati Konstantin Päts koos perega Venemaale Ufaasse. Kuid tema elu kõige süngem ja ühtlasi müstilisem periood algas pärast Teist maailmasõda. Nõukogude võimud hoidsid teda aastaid isolatsioonis, kuid 1950. aastate keskel toimus sündmus, mis on Eesti ajaloos üks suurimaid “mis oleks, kui” hetki.
1954. aastal toodi vana ja haige Päts ootamatult Eestisse, Jämejala psühhiaatriahaiglasse. Kuuldused sellest levisid kulutulena. Kohalikud elanikud ja haigla personal tundsid presidendi ära, vaatamata tema muutunud välimusele. See tekitas Nõukogude julgeolekuorganites paanikat – kardeti, et presidendi kohalolu võib tekitada rahutusi või saada sümboliks vastupanuliikumisele.
Seetõttu viidi ta kiiresti tagasi Venemaale, Buraševo psühhiaatriahaiglasse Kalinini (nüüd Tver) oblastis. Just seal veetis ta oma viimased elupäevad. Vähetuntud on fakt, et isegi psühhiaatriahaiglas, olles täielikus eraldatuses, pidas Päts end Eesti Vabariigi presidendiks. Ta kirjutas salaja paberitükkidele ja isegi prügikasti visatud paberikottidele läkitusi, milles analüüsis maailmapoliitikat ja nõudis ÜRO sekkumist Eesti vabastamiseks. Need kirjad, mille säilitasid kaastundlikud arstid, jõudsid aastakümneid hiljem Eestisse ja on liigutavaks tunnistuseks tema murdumatust vaimust.
Korduma kippuvad küsimused (KKK)
Siin on vastused mõningatele levinumatele küsimustele Konstantin Pätsi kohta, mida inimesed sageli otsivad.
Millal ja kus Konstantin Päts suri?
Konstantin Päts suri 18. jaanuaril 1956. aastal Buraševo psühhiaatriahaiglas, Tveri oblastis Venemaal. Ta maeti algselt sinna tundmatuna, kuid 1990. aastal toodi tema säilmed Eestisse ja maeti ümber Metsakalmistule.
Mis sai Konstantin Pätsi perekonnast?
Pätsi saatus oli traagiline. Tema poeg Viktor Päts suri 1952. aastal Butõrka vanglas Moskvas. Viktori abikaasa Helgi-Alice saadeti laagrisse, kuid ta naasis hiljem Eestisse. Presidendi lapselapsed Matti ja Henn elasid rasked ajad üle, olles sunnitud elama lastekodus ja hiljem Eestisse naastes silmitsi seisma repressioonidega.
Miks korraldas Päts 1934. aastal riigipöörde?
Ametlik põhjendus oli vabadussõjalaste (vapside) võimuhaaramise ohu tõrjumine ja riigi stabiilsuse tagamine. Päts ja kindral Laidoner väitsid, et demokraatia on ohus. Tänapäeval vaidlevad ajaloolased, kas oht oli reaalne või kasutas Päts seda ettekäändena oma võimu kindlustamiseks ja “Vaikiva ajastu” kehtestamiseks.
Kas Konstantin Päts tegi koostööd Nõukogude Liiduga?
See on ajaloolaste seas üks enim vaieldud teemasid. On leitud dokumente, mis viitavad sellele, et Pätsil olid 1920. ja 1930. aastatel ärisuhted Nõukogude esindajatega (nn Moskva saatkonna kaudu). Kuid otsest riigireetmist või 1939-1940 aasta sündmuste tahtlikku loovutamist pole üheselt tõestatud; pigem oli tegemist geopoliitilise patiseisuga, kus valikuid oli vähe.
Ajalooline hinnang ja mälestuse säilitamine
Konstantin Pätsi pärand on tänapäeva Eestis endiselt elava arutelu objektiks. Ühest küljest on ta riigi rajaja, Vabadussõja aegne Ajutise Valitsuse juht ja mees, kes ehitas üles toimiva riigiaparaadi. Tema roll Eesti iseseisvuse saavutamisel on vaieldamatu ja tema panust majanduse ning kultuuri arengusse Vabariigi algusaastatel on raske üle hinnata.
Teisest küljest heidab tema renomeele varju 1934. aasta riigipööre, parlamendi laialisaatmine ja autoritaarne valitsemisstiil “Vaikival ajastul”. Paljud kriitikud leiavad, et demokraatia summutamine 1930. aastate lõpus nõrgestas Eesti ühiskonda ja tegi 1940. aasta hääletu alistumise psühholoogiliselt lihtsamaks.
Siiski, vaadates tema elu tervikuna – alates surmamõistetud revolutsionäärist kuni üksiku vanameheni Buraševo haiglas, kes kirjutas salaja ÜRO-le –, näeme me meest, kes oli lahutamatult seotud oma riigi saatusega. Tema viimased, konspiratiivselt kirjutatud read näitavad, et hoolimata kõigist vigadest ja vastuoludest, oli tema südamesse kuni viimse hingetõmbeni graveeritud mure Eesti saatuse pärast. Tänane Eesti, vaba ja demokraatlik, on parim mälestusmärk nii temale kui ka kõigile teistele, kes riigi loomise juures seisid.
