Paljud inimesed usuvad ekslikult, et joonistamisoskus on haruldane kaasasündinud anne, mis on antud vaid vähestele väljavalitutele. Tegelikkuses on joonistamine aga tehniline oskus nagu autojuhtimine või võõrkeele õppimine – see nõuab järjepidevat harjutamist, õigeid teadmisi ja kannatlikkust. Pliiats on üks kõige kättesaadavamaid ja ausamaid vahendeid, millega alustada oma kunstnikuteed. See lihtne tööriist võimaldab luua uskumatult sügavaid ja detailseid maailmu, kui vaid teada, kuidas seda õigesti käsitseda. Alljärgnevas artiklis sukeldume süvitsi tehnikatesse ja põhitõdedesse, mis aitavad algajal harrastajal areneda enesekindlaks joonistajaks, muutes lihtsad kriipsud ja ringid elavateks ning ruumilisteks kujutisteks.
Õige varustuse valimine: rohkem kui lihtsalt pliiats ja paber
Kuigi joonistamist saab alustada suvalise kontoripliiatsi ja printeripaberiga, märkab algaja kunstnik peagi, et töövahendite kvaliteet mõjutab otseselt lõpptulemust. Õiged vahendid ei tee küll tööd sinu eest ära, kuid need eemaldavad mitmed takistused ja frustratsiooni allikad.
Pliiatsite märgistussüsteemi mõistmine
Kunstipoodides müügil olevad grafiitpliiatsid on märgistatud tähtede ja numbritega, mis tähistavad grafiidi kõvadust ja tumedust. See süsteem on kriitilise tähtsusega varjutamise ja joonestamise juures.
- H-seeria (Hard): Need pliiatsid on kõvema südamikuga ja jätavad paberile heledama jälje. Nad püsivad kauem teravad ja sobivad ideaalselt visandamiseks, abijoonte tõmbamiseks ning väga peente detailide lisamiseks. Algajale on soovitatav omada vähemalt ühte 2H või 4H pliiatsit.
- B-seeria (Black): Need on pehmed pliiatsid, mis jätavad tumeda ja rikkaliku jälje. Mida suurem on number tähe ees (nt 6B või 8B), seda pehmem ja tumedam on grafiit. Need on asendamatud sügavate varjude ja kontrasti loomisel.
- HB ja F: Need on kuldses kesktees asuvad pliiatsid, mis sobivad üldiseks kirjutamiseks ja keskmise tugevusega joonte tegemiseks.
Paberi tekstuur ja kustutuskummid
Paber ei ole lihtsalt valge pind. Joonistuspaberil on tekstuur ehk “hammas” (inglise keeles tooth), mis haarab grafiidiosakesi. Liiga siledal paberil (nagu koopiapaber) on raske kihte laduda, samas kui liiga kare paber võib jätta joonistuse “müraseks”. Algajale sobib kõige paremini keskmise karedusega joonistusplokk (tihedusega umbes 120–150 g/m²).
Samuti on oluline eristada kustutuskumme. Tavaline koolikustukumm võib paberit kahjustada. Soovitatav on hankida söekumm (kneaded eraser), mis on plastiliini meenutav ja vormitav mass. See ei tekita puru ja võimaldab grafiiti paberilt õrnalt “üles tõsta”, et luua valguslaike, selle asemel et seda lihtsalt hõõruda.
Kuidas hoida pliiatsit: käe asendi tähtsus
Enamik inimesi hoiab joonistades pliiatsit täpselt samamoodi nagu kirjutades – tihedalt sõrmede vahel, käsi toetumas paberile. See on aga üks suurimaid vigu, mis piirab liikumisulatust ja muudab jooned ebakindlaks. Kirjutamisasend sunnib sind joonistama vaid randme või sõrmedega, mis sobib küll pisidetailideks, kuid mitte suuremate vormide ja pikkade joonte jaoks.
Proovi hoida pliiatsit kaugemalt, peopesa suunaga ülespoole või küljelt, justkui hoiaksid käes dirigendikeppi või pintslit. Selline hoiak lukustab randme ja sunnib sind liigutama tervet kätt õlast saadik. See annab joontele voolavuse ja energia. Õlast joonistamine on eriti oluline esimeste visandite ja suurte ringide või sirgjoonte tõmbamisel. Harjuta seda teadlikult, isegi kui see tundub alguses kohmakas – pikas perspektiivis on see vabaduse võti.
Lihtsate vormide nägemine keerulistes objektides
Algajate üks suurimaid väljakutseid on soov joonistada kohe detaile. Kui proovid joonistada portreed ja alustad ripsmetest, on tulemus tõenäoliselt proportsioonist väljas. Tõeline kunstnik ei näe objekti kui “silma”, “puud” või “autot”, vaid kui geomeetriliste vormide kogumit.
Seda meetodit nimetatakse konstruktiivseks joonistamiseks. Iga objekt maailmas, olgu see nii keeruline kui tahes, on taandatav neljaks põhivormiks:
- Kuup
- Sfäär (kera)
- Silinder
- Koonus
Enne detailide lisamist visanda objektid nende lihtvormide abil. Näiteks inimkäsi koosneb sisuliselt silindritest ja kuubikutest (peopesa). Õun on sfäär. Maja on kuup koos prismaga. Kui suudad need põhivormid paberile paigutada ja õigesse perspektiivi panna, on detailide lisamine hiljem lihtne “kaunistamine”. See aitab säilitada proportsioone ja annab joonistusele ruumilise struktuuri.
Valgus, vari ja illusiooni loomine
Paber on kahemõõtmeline pind. Et luua illusioon kolmemõõtmelisusest, peame mõistma, kuidas valgus objektidele langeb. Ilma varjudeta näeb joonistus välja lame ja elutu. Ruumilisuse loomiseks tuleb tuvastada valgusallika suund ja rakendada järgmisi varjutamise elemente:
- Helesäilk (Highlight): Koht, kuhu valgus langeb otse ja mis on joonistuse kõige heledam punkt.
- Kesktoon (Midtone): Ala, mis läheb sujuvalt heledast üle tumedamaks, näidates vormi kumerust.
- Tuumvari (Core Shadow): Objekti kõige tumedam ala, kus valgus enam pinnale ei ulatu. See ei asu tavaliselt päris objekti servas, vaid seal, kus vorm pöörab valgusest ära.
- Heitevari (Cast Shadow): Vari, mille objekt tekitab maapinnale või teistele objektidele. See on tavaliselt tumedam kui objekti enda vari.
- Peegelduv valgus (Reflected Light): Sageli unustatud element. See on valgus, mis peegeldub laualt või ümbritsevalt keskkonnalt tagasi objekti varjuküljele, muutes serva pisut heledamaks ja andes objektile ümarust.
Varjutamisel väldi “hõõrumist” sõrmega, kuna see surub grafiidi paberi kiududesse ja muudab pildi poriseks ning rasvaseks. Selle asemel kasuta kihilist viirutamist (hatching) või pehmet hajutuspulka (tortillon), et saavutada puhtad üleminekud.
Joone kvaliteet ja dünaamika
Algaja joonistuse tunneb tihti ära ebakindla, karvase ja katkendliku joone järgi. Seda nimetatakse sageli “kanakriipsudeks”. Kunstnik püüab vormi otsides teha palju väikseid tõmbeid, kartes teha ühte pikka ja valet joont. Tulemuseks on aga ebamäärane ja karvane kontuur.
Treeni end tõmbama pikki, enesekindlaid jooni (ghosting meetod). Enne pliiatsi paberile panemist tee käega õhus paar prooviliigutust, imiteerides joone suunda ja pikkust. Kui tunnetus on käes, lase pliiatsil paberit puudutada. Parem on üks vale, kuid enesekindel joon, kui kümme ebakindlat kriipsu. Lisaks mängi joone paksusega (line weight). Jooned, mis on vaatajale lähemal või asuvad varjus, peaksid olema tumedamad ja paksemad. Valguse käes olevad või kaugemad jooned peaksid olema peenemad ja õrnemad. See annab joonistusele koheselt sügavust isegi ilma põhjaliku varjutamiseta.
Korduma kippuvad küsimused (KKK)
Alljärgnevalt leiad vastused küsimustele, mis tekivad enamikul inimestel, kes pliiatsijoonistamisega esimest korda tõsisemalt tutvust teevad.
Kui kaua läheb aega, et õppida hästi joonistama?
See on väga individuaalne, kuid märgatavaid tulemusi võib näha juba paari kuu pikkuse regulaarse (nt 3-4 korda nädalas 30 minutit) harjutamise järel. Oluline ei ole mitte aastate arv, vaid harjutamise kvaliteet ja teadlikkus. Kümme aastat valesti harjutamist ei anna sama tulemust kui üks aasta teadlikku õppimist.
Kas ma pean oskama joonistada peast või tohib fotodelt maha joonistada?
Algajale on lausa kohustuslik joonistada vaatluse põhjal – kas fotodelt või veel parem, elusast loodusest. Peast joonistamine nõuab visuaalset “raamatukogu”, mis tekibki just vaatluse teel joonistades. Maha joonistamine ei ole “petmine”, see on õppimine.
Miks minu joonistused näevad välja ebaloomulikud, kuigi ma püüan kõike täpselt kopeerida?
Tavaliselt on probleemiks sümbolite joonistamine. Meie aju kipub asendama reaalse visuaalse info sümbolitega (nt silm on mandlikujuline, puu on pulk rohelise pilvega). Treeni end joonistama abstraktsed kujundeid, mida sa tegelikult näed – valguslaike ja varjuvorme – mitte seda, mida sa arvad end nägevat.
Kuidas hoida joonistust puhtana, et käsi seda laiali ei määriks?
Kui oled paremakäeline, alusta joonistamist vasakult ülevalt ja liigu paremale alla (vasakukäelistel vastupidi). Samuti on hea nipp hoida käe all puhast paberilehte, mis kaitseb alumisi joonistatud kihte käe hõõrdumise eest.
Visandivihiku pidamine arengu kiirendajana
Kõige väärtuslikum nõuanne, mida ükski kunstnik võib algajale anda, on pidada visandivihikut (sketchbook). See ei ole koht meistriteoste jaoks, vaid sinu visuaalne päevik, laboratoorium ja jõusaal üheskoos. Visandivihikusse joonistamine peaks olema vaba survest luua midagi ilusat. See on koht, kus teha vigu, katsetada uusi pliiatseid ja uurida erinevaid tekstuure.
Püüa kanda väikest visandivihikut alati endaga kaasas. Oodates bussi, istudes kohvikus või vaadates telerit, tee kiireid visandeid ümbritsevast. Need kiired, 5–10 minutilised joonistused treenivad silma ja kätt paremini kui üksikud pikad sessioonid kord kuus. Aja jooksul muutub visandivihik hindamatuks arhiiviks sinu arengust, näidates sulle selgelt, kust sa alustasid ja kui kaugele oled jõudnud. Pea meeles, et iga ebaõnnestunud joonistus viib sind sammu võrra lähemale meisterlikkusele, sest see õpetab sulle midagi uut vormi, valguse või kompositsiooni kohta.
