Üks raskemaid hetki iga loomaomaniku elus on see, kui tuleb hakata mõtlema oma armastatud lemmiku lahkumisele. Kassid on pereliikmed, kes pakuvad meile aastatepikkust seltsi, tingimusteta armastust ja soojust, mistõttu on nende elutee lõpu tunnistamine emotsionaalselt kurnav. Loomaarstina näen sageli omanikke, kes tunnevad end abituna ja hirmununa, sest nad ei tea, mida oodata või kas nende lemmik tunneb valu. Teadmised surmaprotsessi bioloogiast ja käitumuslikest märkidest ei võta küll ära leina, kuid need aitavad vähendada teadmatust ja võimaldavad pakkuda kassile tema viimastel päevadel või tundidel vajalikku rahu ning väärikust. On oluline mõista, et surm on loomulik osa elutsüklist, ja oskus märgata lahkumise märke on viimane suur heategu, mida saame oma neljajalgse sõbra heaks teha.
Miks on kassi tervisemuresid nii raske märgata?
Kassid on oma loomult meistrid haiguste ja valu varjamises. See on evolutsiooniline ellujäämisinstinkt, mis pärineb nende metsikutelt esivanematelt. Looduses on haige või vigastatud loom kerge saak kiskjatele, mistõttu püüab kass iga hinna eest jätta muljet, et temaga on kõik korras, isegi kui ta kannatab tõsise valu käes.
Kodukassidel väljendub see instinkt sageli selles, et omanikud märkavad terviseprobleeme alles siis, kui haigus on jõudnud kaugele arenenud staadiumisse. Sageli arvatakse ekslikult, et kui kass ei nudi ega häälitse, ei ole tal valus. Tegelikkuses on vaikus ja endasse tõmbumine kassi puhul märksa tõsisemad ohumärgid kui häälitsemine. Seetõttu on äärmiselt oluline pöörata tähelepanu ka kõige väiksematele muutustele looma rutiinis ja käitumises.
Varajased märgid, et kassi elujõud on hääbumas
Enne kui jõuame aktiivse suremisprotsessi juurde, on tavaliselt periood, kus kassi tervis hakkab nähtavalt hääbuma. Vananemisprotsess või kroonilised haigused (nagu neerupuudulikkus või vähk) saadavad signaale, mida tähelepanelik omanik märkab.
- Kaalulangus ja lihaskadu: Üks silmatorkavamaid märke on järsk või stabiilne kaalukaotus. Isegi kui kass sööb, võib ta kõhnuda (sarkopeenia). Kassi selgroog ja puusaluud muutuvad katsudes teravaks ning lihasmass reite ümber väheneb.
- Karvkatte seisukorra halvenemine: Haige kass lõpetab enda pesemise, sest see on talle liiga valus või väsitav. Tulemuseks on rasvane, pulstunud või tuhm karvkate. Samuti võib kassil tekkida ebameeldiv lõhn.
- Muutused sotsiaalsuses: Mõned kassid muutuvad enne surma väga eraklikuks, otsides peidupaiku voodite all või kappides, kuhu nad tavaliselt ei lähe. Teised aga muutuvad ebatavaliselt klammerduvaks, nõudes pidevat lähedust ja paitamist, justkui otsides turvatunnet.
- Huvi kadumine ümbritseva vastu: Lemmikmänguasjad, linnud akna taga või pererahva saabumine ei tekita enam reaktsiooni. Kass magab suurema osa ööpäevast, kuid see uni ei pruugi olla rahulik, vaid pigem letargiline seisund.
Füüsilised sümptomid viimastel elupäevadel
Kui kassi elutee on jõudmas oma lõppfaasi, hakkab keha järk-järgult funktsioone välja lülitama. Need sümptomid viitavad sellele, et surm võib saabuda päevade või tundide jooksul. Loomaarstina soovitan selles faasis pidada tihedat nõu kliinikuga, et hinnata looma elukvaliteeti.
Söögiisu ja janu täielik kadumine
Kõige sagedasem märk on keeldumine toidust ja veest. Keha ei vaja enam energiat seedimiseks, sest organid lõpetavad töö. Sundsöötmine selles staadiumis ei ole enamasti soovitatav, kuna see võib põhjustada oksendamist ja tekitada loomale lisastressi. Vedelikupuudusest tingituna kaotab nahk elastsuse ja limaskestad (igemed) muutuvad kuivaks ja kleepuvaks.
Kehatemperatuuri langus
Kuna vereringe aeglustub ja veri suunatakse elutähtsate organite (süda ja aju) hoidmiseks keha keskosasse, muutuvad kassi käpad, saba ja kõrvad jahedaks. Kassi normaalne kehatemperatuur on vahemikus 38–39 kraadi, kuid surma lähenedes langeb see märgatavalt alla normi. Kass võib otsida soojusallikaid, nagu radiaatorid või omaniku süli, isegi kui ta muidu on olnud iseseisev.
Hingamise ja südametöö muutused
Hingamine on üks selgemaid indikaatoreid. Normaalne hingamine asendub ebaregulaarse rütmiga. Võite märgata:
- Väga aeglast ja pinnapealset hingamist.
- Kiiret ja rasket hingamist (düspnoe).
- Hingamispause, mis võivad kesta 10 kuni 60 sekundit, millele järgneb sügav hingetõmme.
Südametöö muutub nõrgaks ja pulssi on reie siseküljelt raske leida. Limaskestad võivad muutuda kahvatuks või sinakaks hapnikupuuduse tõttu.
Aktiivne suremisprotsess: mis toimub viimastel hetkedel?
Kui surm on saabumas, kaotab kass teadvuse. See võib toimuda sujuvalt une pealt, kuid mõnikord kaasnevad sellega füsioloogilised reaktsioonid, mis võivad omanikku ehmatada. On oluline teada, et need on refleksid, mitte teadlikud valuaistingud.
Üks sagedasemaid nähtusi on agooniline hingamine. See näeb välja nagu õhu ahmimine või kramplikud hingetõmbed, millega võivad kaasneda häälitsused. Kuigi see tundub kõrvaltvaatajale hirmutav, on loom sel hetkel juba teadvuseta ega tunne lämbumistunnet. See on aju viimane refleks saata kopsudele signaal hingamiseks.
Samuti võib esineda lihaskrampe või -tõmblusi jalgades. Kuna keha lihased lõdvestuvad täielikult, vabanevad sageli soolestik ja põis, mis tähendab urineerimist või roojamist. Silmad jäävad sageli avatuks ja pupillid laienevad, kuna silmalau sulgemiseks vajalik lihastoonus kaob.
Otsuse tegemine: millal on õige aeg sekkuda?
Kõige raskem küsimus, mida omanikud loomaarstilt küsivad, on: “Kas on juba aeg?” Loomulik surm võib olla rahulik, kuid haiguste puhul on see sageli pikk ja vaevaline protsess. Eutanaasia ehk uinutamine on kingitus, millega saame vabastada lemmiku kannatustest.
Otsuse tegemisel tasub hinnata kassi elukvaliteeti. Küsige endalt:
- Kas kassil on rohkem halbu kui häid päevi?
- Kas ta suudab ise süüa ja juua?
- Kas ta saab ise liikuda ja liivakasti kasutada?
- Kas ta tunneb rõõmu teie puudutusest ja kohalolust?
- Kas tal on valusid, mida ravimid enam ei leevenda?
Kui vastused enamikule neist küsimustest on negatiivsed, on tõenäoliselt aeg lasta tal minna. See on armastuse, mitte reetmise akt.
Korduma kippuvad küsimused (KKK)
Lemmiku surmaga seoses tekib palju küsimusi, mida omanikud vahel kardavad või häbenevad küsida. Siin on loomaarsti vastused levinumatele muredele.
Kas kass saab aru, et ta sureb?
Me ei saa kindlalt väita, et kassid mõistavad surma kontseptsiooni nii nagu inimesed. Küll aga tajuvad nad muutusi oma kehas – nõrkust, valu ja haavatavust. Nende käitumise muutumine (peitumine või klammerdumine) viitab sellele, et nad tunnevad end teisiti ja püüavad olukorraga instinktiivselt toime tulla.
Kas suremine on kassile valus?
Surm ise – teadvuse kadumine ja südametegevuse lakkamine – ei ole valus. Küll aga võivad surmale eelnevad haigused ja seisundid (nagu hingamisraskused, kasvajad või organpuudulikkus) põhjustada märkimisväärset valu ja ebamugavust. Seetõttu ongi palliatiivne ravi (valuvaigistid) või eutanaasia sageli vajalikud, et vältida asjatuid kannatusi.
Kas peaksin olema juures, kui kass uinutatakse?
See on väga isiklik otsus ja sõltub teie emotsionaalsest vastupidavusest. Loomaarstina võin öelda, et kassid on rahulikumad, kui nad tunnevad omaniku lõhna ja kuulevad tuttavat häält. Teie kohalolu pakub loomale turvatunnet viimastel hetkedel. Kui te aga tunnete, et ei suuda seda taluda, ei tohiks te end süüdistada – meditsiinipersonal hoolitseb selle eest, et kass lahkuks rahulikult ja paitatuna.
Kui kaua eutanaasia protsess aega võtab?
Protsess on tavaliselt väga kiire ja rahulik. Esmalt tehakse kassile rahustav süst, mis paneb ta sügavalt magama (narkoos). See võtab aega 5–15 minutit. Kui loom magab ja valu ei tunne, manustatakse veeni ravim, mis peatab südametegevuse. See toimub tavaliselt sekundite või mõne minuti jooksul.
Hingelise rahu leidmine pärast kaotust
Kassi kaotus jätab koju tühimiku, mida on võimatu kohe täita. On täiesti normaalne tunda sügavat leina, viha või süütunnet (“kas ma oleksin saanud teha rohkem?”). Need tunded on märk sellest, kui oluline teie lemmik teile oli.
Oluline on lubada endal leinata. Ärge pisendage oma kaotust mõttega, et “see oli ju ainult kass”. Paljudele on kass lähedasem kui mõni inimene. Kui peres on teisi loomi, võite märgata ka nende käitumises muutusi – nad võivad otsida kadunud kaaslast või muutuda apaatseks. Hoidke rutiini ja pakkuge neile (ja endale) lähedust.
Mälestuste hoidmine aitab leinaga toime tulla. Mõned omanikud istutavad aeda puu, teised loovad fotoalbumi või hoiavad alles lemmiku kaelarihma. Aja möödudes asendub terav valu soojade mälestustega ühistest hetkedest. Teadmine, et pakkusite oma kassile turvalise kodu ja väärika lõpu, on parim viis tema mälestust austada.
