Kui astuda sisse keskmise eestlase kodusesse raamatukogusse, olenemata sellest, kas tegemist on väärika talumaja või moodsa linnakorteriga, leidub seal peaaegu alati üks kindel köide. See on sageli suureformaadiline, kulumisjälgedega ja aukartust äratava kujundusega teos, mis on perekonnas põlvest põlve edasi antud. Friedrich Reinhold Kreutzwaldi koostatud “Eesti rahva ennemuistsed jutud” ei ole pelgalt muinasjutukogumik; see on kultuuriline tüvitekst, mis on vorminud meie rahvuslikku enesetaju, keelekasutust ja väärtushinnanguid juba üle pooleteise sajandi. Selle raamatu olemasolu riiulis ei märgi ainult kirjanduslikku maitset, vaid sidet juurte ja esivanemate pärandiga, pakkudes silda mütoloogilise mineviku ja tänapäeva vahel.
Friedrich Reinhold Kreutzwald: Enamat kui “Kalevipoja” autor
Kuigi Friedrich Reinhold Kreutzwaldi nimi seostub enamikule esmalt rahvuseepose “Kalevipoeg” loomisega, on tema panus eesti rahvajuttude talletamisel ja töötlemisel vähemalt sama monumentaalne. 19. sajandi keskpaik oli Euroopas rahvusliku ärkamise ja folkloori kogumise kuldaeg, inspireerituna vendade Grimmide tegevusest Saksamaal. Eestis võttis selle rolli enda kanda Kreutzwald, kes mõistis, et rahva suuline pärimus on kaduv vara, mis vajab kirjasõnas jäädvustamist.
Erinevalt teaduslikest folkloristidest, kes püüavad tekste kirja panna täpselt nii, nagu jutustaja neid räägib, lähenes Kreutzwald materjalile kui kirjanik. Ta lihvis, täiendas ja kohati ka kombineeris erinevaid motiive, et luua terviklikum ja kunstiliselt nauditavam tekst. See lähenemine, mida mõned puristid on hiljem kritiseerinud, oli tegelikkuses raamatu pikaajalise edu võti. Kreutzwaldi rikas ja arhailine keelekasutus ning oskus luua atmosfääri muutsid lihtsad külajutud kirjanduslikeks pärliteks, mis kõnetavad lugejat ka tänapäeval.
Mütoloogiline maailmapilt ja moraalsed õppetunnid
“Eesti rahva ennemuistsed jutud” avab ukse maailma, kus piir reaalsuse ja üleloomuliku vahel on õhkõrn. See ei ole Disney-laadne suhkurdatud fantaasiamaailm, vaid karge, kohati sünge ja ettearvamatu keskkond, mis peegeldab meie esivanemate tegelikku eluolu ja hirme.
Kogumikus leiduvad lood kannavad endas sügavaid moraalseid ja eetilisi väärtusi, mis on eestlastele omased:
- Tarkus võidab jõu: Paljudes lugudes, nagu näiteks “Tark mees taskus”, ei saavuta peategelane edu mitte toore jõu, vaid kavaluse ja nutikuse abil. See on väikesele rahvale omane ellujäämisstrateegia.
- Töö ja vaev: Õnn ei tule kunagi niisama. Lood nagu “Kullaketrajad” rõhutavad, et rikkus ja edu on raske töö ning pühendumise tulemus.
- Looduse austamine: Tegelased, kes suhtuvad loodusesse ja loomadesse lugupidamisega, saavad sageli tasutud, samas kui ahnus ja julmus toovad kaasa huku. Põhja konn ja teised mütoloogilised olendid sümboliseerivad loodusjõude, mida tuleb karta ja austada.
- Sõnapidamine: Antud lubadus, olgu see antud inimesele või vanapaganale, on püha. Sõnamurdmine toob kaasa rängad tagajärjed.
Kõige ikoonilisemad lood kogumikust
Raamat sisaldab kümneid lugusid, kuid mõned neist on tõusnud kultuslikku staatusesse ja on tuttavad igale eestlasele. “Põhja konn” on apokalüptiline visioon hiiglaslikust koletisest, kelle vastu saab vaid kavalusega. “Kullaketrajad” on romantiline ja visuaalselt lummav lugu, mis räägib armastusest ja nõidusest. “Vaeslapse käsikivi” toob esile sotsiaalse ebavõrdsuse ja õigluse teemad, mis olid talurahvaühiskonnas äärmiselt valusad.
Visuaalne keel: Gunther Reindorffi pärand
Rääkides sellest raamatust, on võimatu mööda vaadata selle visuaalsest küljest. Paljude eestlaste jaoks on “Eesti rahva ennemuistsed jutud” lahutamatult seotud Gunther Reindorffi geniaalsete illustratsioonidega. Tema filigraanne, detailirohke ja kohati tume graafika on loonud visuaalse kaanoni, kuidas me kujutame ette muistset Eestit, selle metsi, soid ja üleloomulikke olendeid.
Reindorffi illustratsioonid ei ole lihtsalt pildid teksti kõrval; need on omaette kunstiteosed, mis loovad tekstiga sümbioosi. Tema joonistatud põlispuud on jändrikud ja sammaldunud, talutared on arhailised ja salapärased, ning tegelaste nägudest peegeldub elutarkus. Eriti 1951. aasta ja hilisemad trükid, kus Reindorffi looming on kesksel kohal, on need, mida peetakse “selleks õigeks” raamatuks. Need illustratsioonid on aidanud kinnistada rahvuslikku esteetikat ja on mõjutanud lugematuid hilisemaid kunstnikke.
Miks on see raamat vajalik ka 21. sajandil?
Digitaalajastul võib tekkida küsimus, kas arhailises keeles muinasjutukogumik on endiselt asjakohane. Vastus on kindel jah, ja seda mitmel põhjusel:
- Keeleline rikkus: Kreutzwaldi keel on suurepärane vastumürk tänapäeva lihtsustatud ja anglitsismidest tulvil keelekasutusele. Raamatu lugemine rikastab sõnavara ja aitab mõista eesti keele süvakihte.
- Identiteedi hoidmine: Globaliseeruvas maailmas on oma juurte tundmine vaimse tervise ja enesemääratluse alus. Need lood annavad meile teadmise, kust me tuleme ja millised olid meie esivanemate unistused ja hirmud.
- Fantaasia arendamine: Erinevalt valmis joonistatud multifilmidest sunnib raamatu lugemine (või ettelugemine) lapse aju ise pilte looma. See arendab kujutlusvõimet ja loovat mõtlemist.
Korduma kippuvad küsimused (KKK)
Kas “Eesti rahva ennemuistsed jutud” sobib lugemiseks väikelastele?
Kuigi tegemist on muinasjuttudega, on paljud lood üsna sünged ja keerulise süzheega. Päris väikestele lastele võivad Reindorffi illustratsioonid ja teatud tegevustikud (nagu peade maharaiumine või koletised) hirmutavad olla. Soovitatav on alustada koolieas, valides esmalt leebemad lood ja lugedes neid koos lapsevanemaga.
Milline trükk on kõige väärtuslikum?
Bibliofiilide jaoks on kõige hinnalisem 1866. aasta esmatrükk. Siiski on enamikes kodudes leiduvad nõukogudeaegsed, eriti 1950.–1970. aastate Gunther Reindorffi illustratsioonidega väljaanded emotsionaalselt ja kunstiliselt väga kõrgelt hinnatud ning neid peetakse “klassikalisteks”.
Kas Kreutzwald mõtles need lood ise välja?
Ei, ta ei mõelnud neid täielikult ise välja. Ta kogus rahvasuust pärit pärimust, kuid töötles seda tugevalt. Ta liitis erinevaid variante, lisas kirjanduslikke elemente ja andis lugudele lihvitud vormi. Seega on tegemist rahvaloomingu ja autoriloomingu seguga.
Miks on raamatu keel kohati raskesti mõistetav?
Raamat on kirjutatud 19. sajandi teisel poolel, mil eesti kirjakeel oli alles kujunemisjärgus. Kreutzwald kasutas palju sõnu ja lausekonstruktsioone, mis on tänapäevaks käibelt kadunud. See arhailisus annabki raamatule tema erilise, “muistse” hõngu.
Raamatu koht kaasaegses sisekujunduses ja pärandis
Huvitaval kombel on “Eesti rahva ennemuistsed jutud” leidnud oma koha ka moodsas elustiilis, olles midagi enamat kui lihtsalt lugemisvara. Sisekujundajad ja koduomanikud hindavad vanemaid, väärikaid köiteid kui disainielemente, mis lisavad ruumile sügavust ja ajaloolist mõõdet. Suur, sageli kuldsete tähtedega kaunistatud selg riiulis on justkui kvaliteedimärk, mis viitab haritusele ja püsiväärtustele.
Kuid veelgi olulisem on raamatu roll perekonnareliikviana. Tihti võib raamatu sisekaanelt leida pühenduse vanaemalt emale või isalt pojale, märkides olulisi elusündmusi nagu kooli lõpetamine või juubel. See muudab iga eksemplari unikaalseks ajalooallikaks. Kui teie kodus on see raamat olemas, tasub seda hoida ja kaitsta otsese päikesevalguse ning niiskuse eest. Kui aga raamatukogus see tüvitekst puudub, on vanaraamatupoed ja antikvariaadid kohad, kust tasub otsida just neid vanemaid, Reindorffi illustratsioonidega trükke, sest uustrükid, kuigi sisult samad, ei suuda sageli edasi anda seda “vana raamatu hõngu”, mis teeb lugemiskogemuse nii eriliseks.
