Maailma poliitiline kaart on midagi sellist, mida me kõik oleme koolis geograafiatundides vaadanud, kuid küsimus “mitu riiki maailmas on” ei ole sugugi nii lihtne, kui esmapilgul tundub. Kui küsida juhuslikult inimeselt tänaval, pakub ta tõenäoliselt numbrit, mis jääb 190 ja 200 vahele, tuginedes sageli Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) liikmesriikide arvule. Ometi on reaalsus tunduvalt nüansirikkam ja sõltub sellest, milliseid kriteeriume me riigi määratlemisel kasutame. Kas riik on riik vaid siis, kui teised seda tunnustavad, või piisab sellest, et tal on toimiv valitsus, territoorium ja püsiv elanikkond? See küsimus on diplomaatia, rahvusvahelise õiguse ja ajalooliste konfliktide sasipundar, mis paneb isegi kogenud politoloogid vaidlema.
Miks ei ole ühtset ja lõplikku numbrit?
Segadus riikide arvu ümber tuleneb peamiselt sellest, et puudub rahvusvaheliselt kehtiv ja universaalne definitsioon sõna “riik” kohta. Kõige sagedamini viidatakse 1933. aasta Montevideo konventsioonile, mis sätestas riikluse neli peamist tunnust: püsiv elanikkond, määratletud territoorium, valitsus ja võime astuda suhetesse teiste riikidega. Kuigi see on hea teoreetiline raamistik, ei võta see arvesse poliitilist reaalsust. Probleem tekib siis, kui üks rühm inimesi deklareerib end iseseisvaks, kuid ülejäänud maailm seda ei tunnusta. Sellisel juhul eksisteerib riik de facto (tegelikkuses), kuid mitte de jure (juriidiliselt).
Lisaks on riikide arvu määramisel oluline tegur tunnustamise küsimus. Diplomaatiline tunnustus on subjektiivne protsess. Näiteks võib üks riik tunnustada uut moodustist iseseisva riigina, samas kui teine riik peab seda ühe oma provintsi mässuliseks piirkonnaks. Seetõttu ei ole “maailma riikide arv” staatiline väärtus, vaid pidevas muutumises olev dünaamiline näitaja, mis sõltub sellest, kes arvestust peab ja millist poliitilist vaatenurka ta esindab.
ÜRO roll ja selle piirangud
Kõige levinum viis maailma riikide loendamiseks on ÜRO liikmesriikide arv. Hetkel kuulub ÜROsse 193 liikmesriiki. Lisaks on kaks vaatlejariiki: Püha Tool (Vatikan) ja Palestiina. See tähendab, et ÜRO raamistikus on 195 riiki, mida peetakse rahvusvaheliselt kõige tunnustatumateks üksusteks. Kuid isegi see number ei ole absoluutne tõde.
ÜRO liikmesus ei ole automaatne ega garanteeri, et kogu maailm peab seda üksust riigiks. Liikmesus nõuab julgeolekunõukogu soovitust ja peaassamblee heakskiitu, mis on protsessina läbi ja lõhki poliitiline. Näiteks on ajaloos olnud riike, mis on olnud de facto väga iseseisvad, kuid pole kunagi ÜROsse kuulunud, või riike, mille iseseisvus on vaieldav, kuid millel on lai rahvusvaheline toetus. Seega, kui kasutame ÜRO nimekirja, me tegelikult loeme “ülemaailmselt aktsepteeritud riike”, mitte tingimata kõiki maailma territooriume, mis toimivad iseseisvalt.
Osalise tunnustusega riigid
Maailmas on mitmeid piirkondi, mis toimivad igapäevaselt nagu iseseisvad riigid – neil on oma politsei, maksusüsteem, haridusasutused ja valitsus –, kuid nad ei ole ÜRO liikmed, sest neil puudub laialdane rahvusvaheline tunnustus. See tekitab “halli ala”, kus riigi staatus on küsitav.
- Kosovo: Tunnustatud paljude lääneriikide, sealhulgas USA ja enamiku Euroopa Liidu liikmesriikide poolt, kuid Venemaa, Hiina ja Serbia ei pea seda iseseisvaks riigiks.
- Taiwan (Hiina Vabariik): Taiwan on suurepärane näide keerukast olukorrast. See on täielikult toimiv demokraatlik riik, kuid Hiina Rahvavabariik peab seda oma lahutamatuks osaks. Poliitiliste pingete tõttu on vaid väike hulk riike Taiwaniga ametlikes diplomaatilistes suhetes.
- Lääne-Sahara (Sahrawi Araabia Demokraatlik Vabariik): Suur osa territooriumist on Maroko kontrolli all, kuid paljud riigid on tunnustanud selle iseseisvust.
- Abhaasia ja Lõuna-Osseetia: Need piirkonnad on iseseisvunud Gruusiast, kuid nende tunnustamine on piirdunud vaid mõne üksiku riigiga, eesotsas Venemaaga.
Need näited illustreerivad, miks “mitu riiki on maailmas” küsimusele ei saa vastata ühe numbriga. Sõltuvalt sellest, keda me kuulame, võib riikide arv kõikuda 193-st kuni 200 ja enama üksuseni.
Olümpiamängud ja FIFA: Miks spordis on rohkem “riike”?
Huvitav on märgata, et spordiorganisatsioonid, nagu Rahvusvaheline Olümpiakomitee (ROK) või jalgpalliliit FIFA, kasutavad “riigi” definitsioonina midagi täiesti muud kui diplomaadid. Need organisatsioonid lubavad sageli osaleda territooriumidel, mis ei ole iseseisvad riigid. Näiteks võistlevad olümpiamängudel eraldi võistkondadena Puerto Rico, Hongkong ja Ameerika Samoa. FIFA-s on veelgi rohkem näiteid – Suurbritannia on seal jagatud neljaks eraldi liikmeks: Inglismaa, Šotimaa, Wales ja Põhja-Iirimaa.
See näitab, et spordis on “riigi” definitsioon tihedalt seotud ajaloo, kultuurilise autonoomia ja spordipoliitikaga. See on veel üks põhjus, miks numbrid erinevad nii drastiliselt. Kui keegi väidab, et maailmas on 211 riiki, vaatab ta tõenäoliselt FIFA liikmesriikide nimekirja, mitte ÜRO dokumente.
Geograafiline ja poliitiline perspektiiv
Lisaks poliitilisele definitsioonile on olemas ka geograafiline lähenemine. Mõned inimesed loevad “riikideks” kõiki sõltuvaid territooriume, ülemereterritooriume ja autonoomseid piirkondi. Prantsusmaa ülemereterritooriumid, Taani Kuningriigi koosseisu kuuluv Gröönimaa või Hollandi Kuningriigi osad on kõik geograafiliselt ja administratiivselt unikaalsed. Kas me peaksime neid lugema eraldi riikideks? Enamik riigiteadlasi ütleks ei, sest neil puudub täielik suveräänsus, kuid tavakasutaja jaoks võib kaart olla segadusttekitav.
Ajalugu on samuti näidanud, et riigipiirid on kaduvad. I maailmasõja, II maailmasõja, Nõukogude Liidu lagunemise ja dekoloniseerimise perioodid tõid kaasa hiiglaslikke muutusi. Riike tekib juurde ja kaob. See, mis oli riik 50 aastat tagasi, ei pruugi seda täna olla, ja vastupidi. Seetõttu on riikide arv alati ajaloolises kontekstis ajutine.
Korduma kippuvad küsimused
Mitu riiki on ÜRO nimekirjas?
ÜROs on ametlikult 193 liikmesriiki. Kui lisada juurde kaks vaatlejariiki (Vatikan ja Palestiina), on üldtunnustatud arv 195.
Kas Taiwan on riik?
Taiwan toimib iseseisva riigina, omades oma valitsust, põhiseadust ja armeed. Kuid rahvusvahelise diplomaatia tasandil on selle staatus vaieldav, kuna Hiina Rahvavabariik peab seda oma territooriumiks ja enamik riike ei tunnusta Taiwani ametlikult iseseisva riigina.
Miks on jalgpallis (FIFA) rohkem riike kui ÜROs?
FIFA liikmeks saamiseks ei ole vaja olla suveräänne riik ÜRO definitsiooni järgi. Piisab, kui territooriumil on oma jalgpalliliit ja nad on tunnustatud rahvusvahelise jalgpalliringkonna poolt, mis võimaldab ka ajalooliselt või poliitiliselt autonoomsetel piirkondadel, nagu Šotimaa või Hongkong, eraldi osaleda.
Mis teeb mingist territooriumist riigi?
Põhiline alus on Montevideo konventsioon, mis nõuab elanikkonda, territooriumi, valitsust ja võimet luua suhteid teiste riikidega. Praktikas on aga kõige määravam tegur teiste riikide poolne poliitiline tunnustus.
Kas riikide arv võib tulevikus muutuda?
Kindlasti. Geopoliitilised muutused, iseseisvusreferendumid ja territoriaalsed vaidlused tähendavad, et maailma kaart on pidevas muutumises. Uued riigid võivad tekkida ja vanad võivad ühineda või laguneda.
Tuleviku perspektiivid ja riikluse muutuv tähendus
Tänapäeva globaliseerunud maailmas hakkab klassikaline riigi definitsioon teatud määral murenema. Üha enam võimu liigub rahvusvahelistele organisatsioonidele, nagu Euroopa Liit, kus liikmesriigid loovutavad osa oma suveräänsusest ühiste otsuste nimel. Samal ajal muutub digitaalne kodakondsus ja virtuaalsed riigid teemaks, mida varem poleks osatud ette kujutada. Kas tulevikus on “riik” endiselt seotud füüsilise territooriumiga või muutub see pigem digitaalseks identiteediks?
Samuti on oluline jälgida kliimamuutuste mõju. Mõned madalad saareriigid Vaikses ookeanis seisavad silmitsi ohuga kaotada kogu oma territoorium tõusva meretaseme tõttu. See tõstatab radikaalse juriidilise küsimuse: kas riik võib eksisteerida ilma füüsilise maata? Rahvusvaheline õigus pole selliseks stsenaariumiks veel valmis, kuid see on küsimus, mis nõuab peagi lahendusi. Seega ei ole riikide loendamine mitte ainult geograafiline näpuga järge ajamine, vaid teekond läbi filosoofia, õiguse ja inimkonna kollektiivse soovi määratleda oma kodu ja ühtekuuluvust.
Lõppkokkuvõttes on vastus küsimusele riikide arvu kohta sama mitmekesine kui maailm ise. Kui vajate ametlikku numbrit bürokraatia jaoks, on see 193 või 195. Kui aga soovite mõista maailma poliitilist keerukust, on see arv märksa suurem ja sõltub sellest, kellelt te küsite. Riiklus on elav protsess ja just see teebki maailma kaardi uurimise nii põnevaks ja kunagi lõppevaks ettevõtmiseks.
