Eesti on tuntud mereriik, mille rannajoone pikkus ja saarte rohkus üllatavad sageli nii kohalikke elanikke kui ka väliskülalisi. Kui paljud meist on koolis õppinud kindlat numbrit, siis tegelikkuses on Eesti saarte arv ajas muutuv ja sõltub suuresti sellest, millist metoodikat loendamiseks kasutatakse. Meri on siinse kultuuri ja looduse lahutamatu osa ning saared moodustavad sellest märkimisväärse tüki, pakkudes unikaalseid elupaiku, kultuurilist eripära ja turismimagneteid. Selles artiklis sukeldume sügavuti Eesti saarte maailma, uurime, miks nende arv on viimastel aastatel “kasvanud”, ja vaatame lähemalt, mis teeb meie saarestiku nii eriliseks.
Müüt ja tegelikkus: kas 1521 või 2222?
Aastakümneid oli eestlastele teadmiseks kivisse raiutud fakt, et Eestis on täpselt 1521 saart. See number pärines nõukogudeaegsetest loendustest ja oli pikka aega ametlik statistika, mida leidis nii entsüklopeediatest kui ka kooliõpikutest. Kuid geograafia ja kartograafia on teadused, mis arenevad käsikäes tehnoloogiaga. 2015. aastal tegi Maa-amet suuremahulise revisjoni, mis raputas meie teadmisi põhjalikult.
Uusimate andmete ning kaasaegse aerolaserskaneerimise (LiDAR) tehnoloogia abil kaardistati Eesti rannikuala uuesti ja palju täpsemalt. Tulemus oli üllatav: ametlikuks saarte arvuks kuulutati 2222 (hilisemate täpsustustega on see number kerkinud isegi 2317-ni). See ei tähenda, et merest oleks ootamatult kerkinud sadu uusi saari, vaid pigem seda, et me näeme nüüd täpsemalt seda, mis on seal alati olnud.
Varasemad meetodid ei suutnud tuvastada paljusid väiksemaid maismaatükke, eriti pilliroogu kasvanud madalates lahtedes või keerulise rannajoonega piirkondades. Uus tehnoloogia võimaldas “näha” läbi taimestiku ja määrata täpselt, kus lõpeb vesi ja algab maismaa.
Mis kvalifitseerub saareks?
Et mõista saarte arvu, peame esmalt defineerima, mis on saar. Iga veest välja ulatuv kivi ei ole veel saar. Maa-ameti uue loenduse aluseks võeti kindlad kriteeriumid, mis välistavad juhuslikkuse ja tagavad statistika usaldusväärsuse.
- Pindala miinimum: Saareks loetakse maismaatükki, mille pindala on vähemalt 100 ruutmeetrit. See on piisavalt suur ala, et seal saaks kasvada püsiv taimestik ja pesitseda linnud.
- Püsivus: Saar peab olema ümbritsetud veega ja jääma veepinnast kõrgemale ka keskmise veetaseme korral. Ajutiselt kuivale jäävad liivased madalikud arvesse ei lähe.
- Looduslik päritolu: Arvesse lähevad looduslikud moodustised. Sadamamuulid ja tehislikud ehitised meres ei kuulu saarte nimekirja.
Huvitav on märkida, et eesti keeles on saartele mitmeid erinevaid nimetusi, mis viitavad nende suurusele, taimestikule või tekkeloole: laid (väike saar, tavaliselt karjamaaga), rahu (kivine saar, sageli lindude pesitsuspaik), karee (väike kivine saareke) ja nasv (maakerke tagajärjel tekkiv uus saar või poolsaar).
Suursaared: Eesti neli vaala
Kuigi saari on tuhandeid, moodustavad neli suurimat saart – Saaremaa, Hiiumaa, Muhu ja Vormsi – lõviosa Eesti saarte kogupindalast ja rahvastikust. Need saared on omaette kultuuriruumid, millel on tugev identiteet.
Saaremaa – hiiglane Läänemeres
Saaremaa on Eesti suurim saar ja pindalalt Läänemere saarte seas neljandal kohal. See on tuntud oma dolomiidi, tuulikute, kadakaste karjamaade ja loomulikult Kuressaare piiskopilinnuse poolest. Saaremaa eripäraks on ka Kaali meteoriidikraater, mis on üks väheseid asustatud piirkonnas asuvaid ja hästi vaadeldavaid kraatreid maailmas. Saaremaa loodus on mitmekesine, ulatudes pankrannikutest liivaste luideteni.
Hiiumaa – tuletornide saar
Hiiumaa, suuruselt teine saar, on tuntud oma rahuliku elutempo ja erilise huumori poolest. See on üks metsaseimaid piirkondi Eestis. Hiiumaa sümboliks on Kõpu tuletorn, mis on üks vanimaid pidevalt töötanud majakaid maailmas (ehitatud 16. sajandil). Hiiumaa rannajoon on liigendatud, pakkudes suurepäraseid võimalusi surfamiseks ja purjetamiseks.
Muhu ja Vormsi
Muhu on saar, mis ühendab mandrit ja Saaremaad, kuid on suutnud säilitada väga tugeva omakultuuri, mida iseloomustavad värvikirevad rahvariided ja puitarhitektuur. Vormsi ehk Ormsö on aga ajalooliselt olnud asustatud rannarootslaste poolt, mis kajastub tänaseni saare kohanimedes ja omapärastes rõngasristides surnuaias.
Väikesaared ja pärandkultuur
Lisaks suurtele saartele on Eestis rida püsiasustusega väikesaari, mis on tõelised kultuuripärlid. Need kogukonnad on sajandeid elanud merest eraldatuna, mis on aidanud säilitada arhailisi kombeid.
Kihnu saar on ehk kõige kuulsam näide. Kihnu kultuuriruum – sealhulgas traditsioonilised seelikud, keel ja laulud – kuulub UNESCO vaimse kultuuripärandi nimekirja. Kihnu naised on ajalooliselt hoidnud majapidamist ja kultuuri elus ajal, mil mehed olid pikalt merel. See on matriarhaalse elukorraldusega saar, kus mootorratas on igapäevane liiklusvahend.
Ruhnu asub mandrist kõige kaugemal, Liivi lahe keskel. See on eraldatud paradiis, kus asub Eesti vanim säilinud puitehitis – 1644. aastal ehitatud Püha Magdaleena kirik. Ruhnu rahu ja vaikus on legendaarsed, ning saare väike kogukond toimib nagu üks suur perekond.
Teised olulised asustatud väikesaared on Prangli (Tallinna lähedal, pika kaluriküla ajalooga), Abruka (tuntud oma liigirikka salumetsa poolest) ja Vilsandi, mis on Eesti looduskaitse häll ja linnuriik.
Järvesaared – magevee aarded
Rääkides Eesti saartest, ei tohi unustada, et kõik 2000+ saart ei asu meres. Eesti on ka järverikas riik ja suurimates siseveekogudes leidub märkimisväärseid saari.
Kõige olulisem järvesaar on Piirissaar, mis asub Peipsi järves, Eesti ja Venemaa piiril. Piirissaar on koduks vanausuliste kogukonnale, kes põgenesid tagakiusamise eest Venemaalt sajandeid tagasi. Saarel on eriline atmosfäär, kus domineerivad sibulakasvatus, kalapüük ja range religioosne eluviis. Kahjuks on saare elanikkond vähenemas, kuid kultuuriline väärtus püsib kõrge.
Võrtsjärves asub Tondisaar, mis on tuntud kui ainus püsiva taimestikuga saar selles veekogus ja on oluline lindude pesitsuspaik. Legendide kohaselt oli see vanapagana puhkepaik.
Looduskaitse ja linnuriik
Suur osa Eesti väikesaartest on inimasustuseta ja see on looduse seisukohalt äärmiselt positiivne. Need laiud ja rahud moodustavad kriitilise tähtsusega peatuspaiga rändlindudele ja pesitsusala merelindudele. Läänemeri on üks tähtsamaid lindude rändeteid maailmas (Ida-Atlandi lennutee).
Saared nagu Vilsandi ja Matsalu lahe saared on rahvusvahelise tähtsusega linnualad. Siin pesitsevad hahad, tiirud, kajakad ja kormoranid. Lisaks lindudele on rahu ja vaikust pakkuvad laiud olulised lesilad hallhüljestele ja viigerhüljestele. Kevaditi võib laidude ümbruses näha sadu hülgeid päikest nautimas. Inimtegevuse piiramine neil aladel pesitsusperioodil on hädavajalik ökosüsteemi tasakaalu säilitamiseks.
Kuidas pääseda saartele?
Saarte külastamine on Eestis tehtud suhteliselt lihtsaks, kuigi see nõuab veidi planeerimist. Ühendus suurte saartega toimib aastaringselt parvlaevade abil, mida opereerivad riiklikud vedajad. Saaremaa ja Hiiumaa vahel on samuti laevaühendus, luues võimaluse “saarehüppe” reisideks.
Väikesaartele (nagu Kihnu, Ruhnu, Prangli, Vormsi) viivad väiksemad reisiparvlaevad. Ruhnule ja Kärdlasse (Hiiumaal) ning Kuressaarde (Saaremaal) saab ka lennukiga Tallinnast, mis on kiireim viis kohale jõuda, eriti talvisel perioodil, kui tormid võivad laevaliiklust häirida.
Üks unikaalsemaid elamusi, mida Eesti talv pakub, on jääteed. Kui talv on piisavalt külm ja merejää paksus lubab, avatakse ametlikud jääteed mandri ja saarte (tavaliselt Hiiumaa, Vormsi, Muhu) vahel. Autoga üle mere sõitmine on sürreaalne ja meeldejääv kogemus, kuid see sõltub täielikult ilmastikutingimustest ja on viimastel soojematel talvedel muutunud haruldasemaks.
Korduma kippuvad küsimused (FAQ)
Siin on vastused mõningatele kõige sagedasematele küsimustele Eesti saarte kohta.
-
Milline on Eesti väikseim asustatud saar?
See tiitel on ajas muutuv ja sõltub sellest, kas loeme asustuseks püsielanikke aastaringselt või suvitajaid. Üks väiksemaid püsiasustusega saari on olnud Kesselaid (Muhu ja mandri vahel) ning vahel elatakse aastaringselt ka väga väikestel laidudel, kus on vaid üks talukoht (näiteks Mohni või Viirelaid, kuigi need on sageli majavahid või turismiettevõtjad).
-
Kas Eestis on võimalik osta oma saar?
Teoreetiliselt on see võimalik, kuid väga haruldane. Enamik väikesaari kuulub riigile ja on looduskaitse all. Eraisikutele kuuluvad saared liiguvad kinnisvaraturul haruharva ja nende hinnad on väga kõrged. Lisaks kaasnevad ehituskeelud ja looduskaitselised piirangud, mis teevad isikliku suvemaja ehitamise keeruliseks.
-
Milline saar on mandrile kõige lähemal?
Muhu saar on mandrile nii lähedal, et sinna pääseb üle Suure väina tammi kaudu Saaremaalt, kuid mandriga ühendust tamm ei paku (veel). Väga lähedal asuvad mandrile näiteks Vormsi ja mitmed Tallinna ümbruse saared nagu Aegna, mis on administratiivselt osa Tallinna linnast.
-
Miks saarte arv erineb erinevates allikates?
Erinevus tuleneb loendusmeetodist ja saare definitsioonist. Vanemad allikad kasutavad numbrit 1521, uuemad ja täpsemad kaardistused 2222 või 2317. Samuti mängib rolli maakerge – uusi saari tekib juurde ja mõned saared kasvavad mandriga kokku.
Maapinna tõus ja muutuv geograafia
Eesti rannajoon ei ole staatiline, vaid on pidevas muutumises tänu protsessile, mida nimetatakse neotektooniliseks maakerkeks. Pärast viimast jääaega vabanenud maapind tõuseb Läänemere piirkonnas endiselt, püüdes taastada oma kunagist tasakaalu. Eestis on maakerge kõige intensiivsem just loodeosas, Hiiumaa ja Saaremaa piirkonnas, kus maapind tõuseb 2–3 millimeetrit aastas.
See näiliselt tühine number omab sadade ja tuhandete aastate perspektiivis tohutut mõju. Madalad merealad muutuvad kuivaks maaks. See tähendab, et tänased väikesed karid ja rahud kasvavad suuremaks, muutuvad taimestikuga kaetud laidudeks ja lõpuks võivad liituda suuremate saartega või isegi mandriga. Ajalooliselt on paljud tänased poolsaared (näiteks Noarootsi) olnud kunagi eraldiseisvad saared.
Samas tekitab see protsess ka uusi saari. Merepõhja kõrgemad kohad kerkivad veepinnast kõrgemale, luues uusi puhkepaiku lindudele ja hüljestele. Seega on Eesti saarte arv dünaamiline suurus – see on elav süsteem, mida vormivad nii meri, tuul kui ka maakoore liikumine. Tuleviku kaardid saavad olema kindlasti teistsugused kui need, mida me täna kasutame, hoides Eesti geograafia põneva ja avastamist väärivana.
