Eesti filmikunst on läbi teinud pika ja värvika teekonna, alates esimestest katsetustest 20. sajandi alguses kuni tänapäevaste rahvusvaheliste suurproduktsioonideni, mis on jõudnud Oscarite ja Kuldgloobuste nominatsioonideni. Ometi ei peitu meie kinokultuuri väärtus vaid auhindades või kassamenus, vaid selles, kuidas need linateosed peegeldavad eestlaseks olemise tuuma. Film on kultuurimälu kandja, mis talletab endas nii meie ajaloo valusaimad hetked, rahvusliku huumorimeele kui ka unikaalse loodustunnetuse. Sellesse nimekirja on koondatud teosed, mis on ajaproovile vastu pidanud ning mis moodustavad vundamendi meie kultuurilisele identiteedile. Need on filmid, mis on andnud meile lendlaused, mida tsiteeritakse igapäevaselt, ning tegelaskujud, kelles tunneme ära iseennast või oma naabrid.
Ajatu klassika: filmid, mis defineerivad rahvust
On teatud hulk filme, mille vaatamine ei ole pelgalt meelelahutus, vaid justkui kodanikukohus või sissejuhatus eestlaseks olemise algkursusele. Need on linateosed, mis valmisid sügaval nõukogude ajal, kuid suutsid ridade vahel rääkida vabadusest, armastusest ja inimlikkusest viisil, mis puudutab meid tänaseni.
Kevade (1969)
Arvo Kruusemendi lavastatud “Kevade” on vaieldamatult Eesti filmiajaloo tüvitekst. Oskar Lutsu jutustusel põhinev linateos ei ole lihtsalt koolipoiste seiklused Paunveres, vaid sügavalt nostalgiline vaade lapsepõlve süütusesse ja selle kadumisse. Filmi fenomenaalne edu peitub suuresti geniaalses rollivalikus – Arno liigutav nukrus, Tootsi ohjeldamatu energia ja Tõnissoni stoiline rahu moodustavad psühholoogilised arhetüübid, mida kohtame Eesti ühiskonnas tänaseni.
Filmi visuaalne keel ja Veljo Tormise muusika loovad atmosfääri, mis on ühtaegu helge ja melanhoolne. “Kevade” on tõestus sellest, et lihtne lugu, kui see on jutustatud südamega, võib ületada kõik ajastud. See on film, mis õpetab empaatiat ja sõprust ning mille tsitaadid (“Kui tervet rehkendust ei jõua, tee pool”) on muutunud rahvalikeks tarkuseteradeks.
Viimne reliikvia (1969)
Samal aastal “Kevadega” linastunud “Viimne reliikvia” on midagi täiesti teistsugust – see on puhas seiklusfilm, romantika ja märul, mis sai koheselt kultusteoseks. Grigori Kromanovi meistriteos on üks vaadatumaid Eesti filme läbi aegade, kogudes Nõukogude Liidus kümneid miljoneid vaatajaid. Kuid eestlaste jaoks oli see midagi enamat kui lihtsalt ajaviide.
Filmi edu valem koosneb mitmest komponendist:
- Vabadusvõitluse alltekst: Gabriel ja mässajad võitlemas kloostri ja mõisnike vastu sümboliseerisid paljude jaoks vastupanu võõrvõimule.
- Muusika: Uno Naissoo ja Paul-Eerik Rummo loodud laulud on muutunud üldrahvalikeks hümnideks, mida teatakse peast.
- Karismaatilised näitlejad: Aleksandr Golobrodko ja Ingrīda Andriņa tõid ekraanile glamuuri, mida hallis argipäevas nappis, samas kui Eve Kivi ja Peeter Jakobi rollid lisasid filmile sügavust ja värvi.
Sürrealism ja filosoofiline sügavus
Eesti filmikunst ei ole ainult rahvalikud komöödiad või ajaloolised draamad. 1970ndatel ja 80ndatel loodi teoseid, mis paistsid silma oma kunstilise ambitsiooni ja filosoofilise mitmekihilisuse poolest. Need filmid nõuavad vaatajalt kaasamõtlemist ja pakuvad visuaalset elamust, mis on maailmatasemel.
Hukkunud Alpinisti hotell (1979)
Grigori Kromanovi ulmefilm vendade Strugatskite romaani ainetel on unikaalne nähtus terves toonases idabloki kinos. “Hukkunud Alpinisti hotell” on visuaalselt lummav, neoonvalguses ja süntesaatorimuusikas (Sven Grünberg) kümblev teos, mis tegeleb suurte eksistentsiaalsete küsimustega: kes on inimene ja kuidas me suhtume võõrasse? Filmi esteetika on ajatu, mõjudes isegi tänapäeval stiilse ja värskena. See on kohustuslik vaatamine neile, kes hindavad atmosfääri ja psühholoogilist pinget rohkem kui odavaid eriefekte.
Nipernaadi (1983)
Kaljo Kiisa “Nipernaadi” põhineb August Gailiti romaanil ja räägib igavesest rändurist, kes otsib midagi, mida võib-olla ei olegi olemas. Tõnu Kark teeb peaosas oma karjääri ühe tipprolli, kehastades võluvat seiklejat, kes valetab end inimeste südametesse, tuues nende halli ellu värvi, kuid jättes lahkudes maha purunenud unistused. Film tabab suurepäraselt Eesti suve lühikest ja intensiivset ilu ning eestlase igatsust vabaduse järele, olles samas hoiatav lugu vastutustundetusest.
Uue iseseisvusaja suurteosed
Pärast taasiseseisvumist elati Eesti kinos üle rasked ajad, kuid 2000ndatest alates on toimunud plahvatuslik areng. Uue põlvkonna režissöörid on toonud ekraanile lood, mis kõnetavad rahvusvahelist publikut ja on toonud Eestile enneolematut tunnustust.
Mandariinid (2013)
Zaza Urušadze lavastatud Eesti-Gruusia koostööfilm “Mandariinid” on ilmselt rahvusvaheliselt tuntuim Eesti film, jõudes nii Oscari kui ka Kuldgloobuse nominatsioonini. Lugu rullub lahti Abhaasia sõja ajal, kus eestlasest vanamees Ivo (suurepärane Lembit Ulfsak) peab oma kodus ravima kahte vaenlast – grusiini ja tšetšeeni palgasõdurit.
See on kammerlik, kuid emotsionaalselt laetud lugu inimlikkusest keset ebainimlikku sõda. Film ei vali pooli, vaid näitab, et verevalamise keskel on kõige olulisem säilitada inimväärikus. Lembit Ulfsaki rollisooritus on vaoshoitud, kuid äärmiselt mõjuv, olles väärikaks luigelauluks armastatud näitlejale.
Tõde ja õigus (2019)
A.H. Tammsaare mammutromaani ekraniseeringut oodati aastakümneid ja paljud pidasid seda võimatuks ülesandeks. Tanel Toomi debüütmängufilm tõestas vastupidist, purustades kõik senised kassarekordid. “Tõde ja õigus” on visuaalselt suurejooneline ja sisuliselt truu algmaterjalile, tuues vaatajani Vargamäe Andrese karmi võitluse maaga, Jumalaga ja iseendaga.
Filmi teeb eriliseks see, kuidas see suudab raskepärase ja kohati sünge materjali muuta kaasahaaravaks draamaks. Priit Loog (Andres) ja Priit Võigemast (Pearu) loovad ekraanil dünaamika, mis on täis pinget, vihkamist, aga ka kummalist vastastikust austust. See film on monument Eesti talupojakultuurile ja jonnakusele, mis on meid rahvana elus hoidnud.
November (2017)
Rainer Sarneti “November” (põhineb Andrus Kivirähki romaanil “Rehepapp”) on visuaalne meistriteos. Mustvalge pildikeel, mis on inspireeritud vanadest fotodest ja ekspressionismist, loob müstilise ja ebamaiselt kauni maailma. See on segu folkloorist, mustast huumorist ja traagilisest armastusloost. Film näitab eestlaste pragmaatilist, kohati ahnet ja kavalat loomust läbi mütoloogilise prisma, kus kratid ja hinged on osa igapäevaelust.
Miks on oluline vaadata ka dokumentaal- ja animafilme?
Eesti filmikunst ei piirdu vaid mängufilmidega. Meie animatsioonikoolkond on maailmakuulus juba nõukogude ajast alates (nt Priit Pärn), pakkudes sürreaalset ja täiskasvanutele suunatud sisu, mis erineb drastiliselt Disney stiilist. Samuti on viimastel aastatel tõusnud esile tugev dokumentalistika.
- Animatsioon: Filmid nagu “Lotte reis lõunamaale” on kasvatanud üles terve põlvkonna lapsi, olles tulvil positiivsust ja vägivallavabadust. Samas on teosed nagu “Eine murul” või “Kolmnurk” filmikunsti kõrgpilotaaž.
- Dokumentaalid: Filmid nagu “Disko ja tuumasõda” või “Tuulte tahutud maa” (loodusfilm) aitavad mõista meie ajalugu ja keskkonda uue nurga alt.
Korduma kippuvad küsimused (KKK)
Siin on vastused mõningatele levinud küsimustele seoses Eesti filmiklassikaga.
Mis on kõigi aegade vaadatuim Eesti film kinodes?
Taasiseseisvunud Eesti kinolevi rekordit hoiab Tanel Toomi “Tõde ja õigus” (2019), mida käis kinos vaatamas üle 267 000 inimese. Nõukogude ajal kogusid aga filmid nagu “Viimne reliikvia” miljoneid vaatajaid üle terve Nõukogude Liidu, kuid täpset võrreldavat statistikat on keeruline tuua.
Kust saab vaadata vanu Eesti filme?
Paljud Eesti filmiklassika pärlid on digiteeritud ja kättesaadavad erinevatel platvormidel. Rahvusringhäälingu veebikeskkond Jupiter pakub suurt valikut tasuta vaatamiseks. Samuti on olemas voogedastusplatvormid nagu Netikino, Telia ja Elisa videolaenutused, kus on eraldi sektsioonid Eesti filmidele.
Millist Eesti filmi soovitada välismaalasele?
Välismaalastele on sageli kõige arusaadavamad ja mõjusamad “Mandariinid” (selge humanistlik sõnum), “Vehkleja” (liigutav ajalooline draama) või “November” (unikaalne visuaalne elamus ja folkloor). Need filmid ei nõua sügavat eelteadmist Eesti ajaloost, et neid nautida.
Kes on Eesti läbi aegade kuulsaim filmirežissöör?
See on maitse asi, kuid ajalooliselt on kõige olulisemateks nimedeks Grigori Kromanov (“Viimne reliikvia”, “Hukkunud Alpinisti hotell”), Kaljo Kiisk (“Hullumeelsus”, “Nipernaadi”) ja Leida Laius (“Kõrboja peremees”). Tänapäevastest tegijatest on rahvusvaheliselt tuntuimad Zaza Urušadze (kuigi gruusia päritolu, seotud Eesti kinoga) ja Tanel Toom.
Eesti filmi tulevik ja vaataja roll
Eesti filmikunsti elujõud sõltub otseselt kodumaisest publikust. Kuigi riiklik toetus ja rahvusvahelised koostööprojektid on olulised, on just Eesti kinokülastaja see, kes annab loojatele kindlustunde jätkata oma lugude jutustamist. Meie filmid on muutunud tehniliselt üha kvaliteetsemaks, stsenaristika on muutunud mitmekülgsemaks ja žanriline valik on laienenud draamast õudusfilmide ja keskaegsete krimilugudeni (nagu “Apteeker Melchior”).
Iga vaadatud Eesti film on panus meie oma kultuuri säilimisse. Olgu selleks siis digiteeritud klassika pühapäevaõhtul või värske esilinastus kinos – need lood aitavad meil mõtestada, kes me oleme, kust me tuleme ja kuhu me teel oleme. Seega tasub hoida silm peal kinokavadel ja anda võimalus ka neile filmidele, mis esmapilgul tunduvad ehk liiga kunstilised või “rasked”, sest just sealt võivad kooruda suurimad elamused.
