Elu inimesega, kellel on diagnoositud bipolaarne meeleoluhäire, võib sageli tunduda nagu sõit ameerika mägedel ilma turvavööta. Ühel hetkel on teie lähedane täis energiat, ideid ja vastupandamatut sarmi, teisel hetkel aga vajub ta sügavasse pimedusse, kust väljapääsu leidmine tundub võimatu. Psühhiaatrina näen oma praksises sageli, et pereliikmed ja elukaaslased on kurnatud, segaduses ja tunnevad end jõuetuna. Ometi on õigete teadmiste ja käitumisstrateegiatega võimalik luua stabiilsem keskkond, mis toetab nii haigusega võitlejat kui ka kaitseb toetaja vaimset tervist. Oluline on mõista, et teie roll ei ole olla arst ega terapeut, vaid teadlik ja hooliv kaaslane, kes oskab seada vajalikke piire.
Mõista haiguse olemust: see ei ole iseloomuviga
Esimene ja kõige kriitilisem samm edukas suhtluses on mõistmine, et bipolaarne häire on bioloogiline ajuhaigus, mitte “halb iseloom” või tahtlik jonnakus. Kui inimene on maania või sügava depressiooni faasis, ei kontrolli ta oma käitumist täielikult. See teadmine aitab vähendada süüdistamist ja võtta rünnakuid vähem isiklikult.
Bipolaarse häire puhul vahelduvad kaks äärmust:
- Maania või hüpomaania: Kõrgenenud meeleolu, vähene une vajadus, impulsiivsus, liigne enesekindlus, kiire kõne ja kohati riskantne käitumine.
- Depressioon: Energia puudumine, lootusetus, huvi kadumine, uneprobleemid ja suitsiidimõtted.
Nende kahe faasi vahel võib olla pikki stabiilseid perioode, mida nimetatakse eutüümiaks. Just stabiilne periood on parim aeg kokkulepete sõlmimiseks ja kriisiplaanide arutamiseks. Kriisiolukorras on ratsionaalne arutelu sageli võimatu.
Kuidas käituda maania faasis: ohutus ja deeskaleerimine
Maania on lähedastele sageli kõige hirmutavam ja kurnavam faas. Inimene võib muutuda ärrituvaks, kulutada kontrollimatult raha või käituda sotsiaalselt ebasobivalt. Siin on mõned konkreetsed soovitused, kuidas olukorda hallata:
- Ära vaidle reaalsustajuga. Kui lähedasel on luululised ideed (näiteks usub ta, et on leiutanud igiliikuri või omab erilisi võimeid), ei aita loogiline argumenteerimine. See tekitab vaid konflikti. Selle asemel kuula rahulikult, kuid ära kinnita luulu. Võid öelda: “Ma saan aru, et sa tunned end praegu väga võimekana, aga teeme selle otsuse natuke hiljem.”
- Vähenda stimulatsiooni. Maanias aju on ülierutatud. Proovi luua rahulik keskkond: vähenda müra, pane tuled hämaramaks ja vähenda külaliste arvu.
- Lükka suured otsused edasi. Kui lähedane tahab maanias olles maha müüa korteri või võtta suure laenu, proovi kasutada “viivitamise taktikat”. Ära ütle kindlat “ei” (mis võib tekitada agressiooni), vaid paku välja: “See on huvitav idee, aga vaatame seda paberimajandust järgmisel nädalal.”
- Kaitse ennast verbaalse agressiooni eest. Maanias inimene võib olla väga terav ja öelda asju, mida ta tegelikult ei mõtle. Sea piir: “Mulle ei sobi, kui sa minuga niimoodi räägid. Ma lähen praegu teise tuppa ja räägime uuesti, kui olukord on rahulikum.”
Toimetulek depressiivse faasiga: kohalolu tähtsus
Depressiooni faasis vajab inimene hoopis teistsugust lähenemist. Siis on suurimaks ohuks isolatsioon ja lootusetus. Sageli teevad lähedased vea, püüdes inimest liigselt “tagant torkida” või lõbustada, mis võib tekitada temas vaid suuremat süütunnet.
Parim strateegia on pakkuda praktilist abi ja vaikset kohalolu. Selle asemel, et öelda “võta end kokku”, ütle “ma olen siin sinu jaoks olemas”. Aita väikeste praktiliste asjadega – tee süüa, aita pesu pesta või paku, et lähete koos lühikesele jalutuskäigule. Ära alahinda suitsiidiohtu. Kui lähedane räägib surmast või hüvastijätust, võta seda alati tõsiselt ja konsulteeri koheselt spetsialistiga.
Enda säästmine: kaassõltuvuse vältimine
Pealkirjas mainitud “enda säästmine” on teema, millest psühhiaatriakabinetis räägime tihti kõige kauem. Bipolaarse häirega inimese lähedane olemine võib viia kurnatuse ja kaassõltuvuseni, kus teie enda meeleolu hakkab täielikult sõltuma haige meeleolust. See on ohtlik dünaamika.
Sea selged piirid
Teil on õigus oma elule, unele ja hingerahule. Te ei pea taluma vägivalda (vaimset ega füüsilist) isegi siis, kui see on tingitud haigusest. Piiride seadmine ei ole isekus, vaid vajalik meede, et säilitada jaksu lähedase toetamiseks pikas perspektiivis. Kui tunnete, et hakkate läbi põlema, otsige abi terapeudilt või tugigruppidest. Te ei saa valada tühjast kannust.
Lepi kokku “Punased jooned”
Stabiilsel perioodil leppige kokku tegevuskava. Näiteks: “Kui sa lõpetad ravimite võtmise ja muutud agressiivseks, on mul õigus kutsuda kiirabi või lahkuda ajutiselt kodust, et kaitsta ennast ja lapsi.” Kui see on eelnevalt läbi räägitud, on kriisihetkel tegutsemine lihtsam ja vähem süüd tekitav.
Ravisoostumus ja suhtlus arstidega
Üks sagedasemaid probleeme bipolaarse häire puhul on ravi katkestamine. Eriti sageli juhtub see siis, kui inimene hakkab end paremini tundma või liigub maania faasi, kus ta tunneb end “tervemana kui kunagi varem”.
Lähedasena on teil oluline roll ravi toetamisel, kuid te ei tohi muutuda “politseinikuks”, kes kontrollib iga tableti neelamist. See tekitab vastupanu. Selle asemel rõhutage ravi eesmärki: elukvaliteedi säilitamist. Julgustage lähedast pidama meeleolupäevikut ja tulge vajadusel kaasa arsti vastuvõtule (muidugi patsiendi nõusolekul). Teie kõrvaltvaataja pilk on psühhiaatrile kulla hinnaga, sest patsient ise ei pruugi oma meeleolumuutusi adekvaatselt hinnata.
Korduma kippuvad küsimused (FAQ)
Siin on valik küsimusi, mida pereliikmed mulle vastuvõttudel kõige sagedamini esitavad.
Kas maania faasis öeldud solvangud on see, mida ta tegelikult mõtleb?
Enamasti mitte. Maania faasis on pidurdusprotsessid ajus häiritud ja impulsiivsus laes. Inimene võib öelda asju, et teadlikult provotseerida või haiget teha, tundmata sel hetkel empaatiat. Kui meeleolu stabiliseerub, tunnevad patsiendid sageli suurt häbi ja kahetsust.
Kas ma peaksin peitma tema krediitkaardid?
See sõltub teie omavahelistest kokkulepetest. Stabiilsel perioodil on väga soovitav teha kokkulepe rahaasjade haldamiseks. Näiteks võib seada limiidid või leppida kokku, et maania esimeste märkide ilmnemisel annab ta oma kaardid usaldusisiku kätte. Ilma eelneva kokkuleppeta kaartide ära võtmine võib tekitada äärmuslikku konflikti.
Kuidas ma saan teda sundida ravimeid võtma?
Täiskasvanud teovõimelist inimest ei saa sundida ravimeid võtma, välja arvatud juhul, kui ta on ohtlik endale või teistele (siis rakendatakse tahtest olenematut ravi). Sundimine kodus tavaliselt ei tööta. Tõhusam on motiveeriv intervjueerimine ja selgitamine, kuidas ravimid aitavad tal saavutada tema enda elueesmärke.
Kas bipolaarne häire on pärilik?
Jah, geneetiline soodumus mängib rolli, kuid see ei ole ainumäärav. See, et ühel vanemal on häire, ei tähenda automaatselt, et lapsel see avaldub. Keskkonnategurid, stress ja elustiil on samuti olulised päästikud.
Mida teha, kui ta ähvardab enesetapuga?
Võtke iga sellist avaldust 100% tõsiselt. Ärge jätke teda üksi. Eemaldage ohtlikud esemed ja helistage häirekeskusesse (112) või viige ta psühhiaatriakliiniku valvetuppa. Parem karta kui kahetseda.
Pikaajaline vaade ja suhete hoidmine
Kuigi eelnev jutt võis tunduda kohati hirmutav, on oluline lõpetada positiivse noodiga. Bipolaarne häire on ravitav ja kontrolli all hoitav haigus. Väga paljud bipolaarse häirega inimesed elavad täisväärtuslikku elu, käivad tööl, loovad perekondi ja on suurepärased lapsevanemad. Võti peitub järjepidevas ravis, tervislikus elustiilis ja toetavas, kuid piire hoidvas lähisuhtes.
Lähedasena on teie parim tööriist kannatlikkus ja teadmised. Õppige haigust tundma, tundke ära varajased ohumärgid ja tegutsege ennetavalt. Kuid ärge kunagi unustage iseennast. Teie vaimne tervis on vundament, millele toetub teie võime aidata. Hoidke oma hobisid, suhelge sõpradega ja lubage endale puhkust haiguse draamast. Tugev ja puhanud toetaja on parim kingitus, mida saate oma bipolaarsele lähedasele teha.
