Kevade saabumine Eestis ei ole pelgalt kalendripäeva vahetumine, vaid pigem järk-järguline protsess, mida kõige ehedamalt kuulutavad lõunamaalt naasvad tiivulised. Iga aastaga, mil talved muutuvad pehmemaks ja ilmastikuolud heitlikumaks, võib rändlindude saabumise graafik küll pisut nihkuda, kuid üldine looduse rütm jääb samaks. Esimeste sulavate lumehangede vahel võib juba märgata esimesi vapraid tulijaid, kes trotsivad jahedaid öid, et hõivata parimad pesitsuspaigad. Linnuvaatlus on Eestis kevadel üks populaarsemaid loodustegevusi, pakkudes elamusi nii kogenud ornitoloogidele kui ka tavalistele loodusesõpradele, kes ootavad pikisilmi tuttavate lauluviiside naasmist koduõue. Selles põhjalikus ülevaates vaatame täpselt, kes millal saabub, kuidas neid ära tunda ja milliseid liike tasub veel kannatlikult oodata.
Kevade esimesed kuulutajad: märtsikuu saabujad
Märts on Eestis üleminekuperiood, kus talv ja kevad peavad sageli veel võitlust, kuid just see on aeg, mil saabuvad nn lähirändurid. Need on linnud, kes ei lenda talveks Aafrikasse, vaid veedavad külmema aja Lääne- või Lõuna-Euroopas. Nende teekond on lühem ja nad reageerivad kiiresti ilmastiku soojenemisele.
Kõige esimesena tervitab meid tavaliselt põldlõoke. Tema lõõritamine kõrgel põllu kohal on eestlastele üks kindlamaid kevade märke. Lõokesed saabuvad sageli juba veebruari lõpus või märtsi alguses, kui põldudel on veel laiguti lund. Nende järel ilmuvad peagi nähtavale kiivitajad. Neid linde on lihtne ära tunda nende iseloomuliku, justkui vaaruva lennustiili ja must-valge sulestiku järgi. Kiivitajate hüüded on kevade lahutamatu osa lagedatel maastikel.
Märtsi teises pooles muutub linnukoor juba tunduvalt rikkalikumaks. Siis jõuavad kohale:
- Kuldnokad: Need linnud on tuntud oma oskuse poolest imiteerida teiste lindude ja isegi ümbritseva keskkonna helisid. Kuldnokad hõivavad kiiresti pesakastid ja on aias ühed varasemad askeldajad.
- Hallhaned ja rabahaned: Märtsis algab ka suur hanede ränne. Kuigi paljud neist peatuvad Eestis vaid puhkuseks teel Arktikasse, jääb hallhani siia ka pesitsema. Nende valjuhäälsed parved on taevas kaugele kuulda.
- Metvindi isaslinnud: Esmalt saabuvad isased metsvindid, et hõivata territoorium ja oodata emaste saabumist. Nende laul on metsas üks domineerivamaid helisid märtsi lõpus.
Aprill: rände kõrghooaeg ja suurim liigirikkus
Kui märts on ettevalmistus, siis aprill on rändlindude saabumise tippaeg. Ilmad muutuvad stabiilsemaks, putukad hakkavad ärkama ja veekogud vabanevad jääkattest, mis avab tee sadadele uutele liikidele. Aprillis täituvad Eesti metsad, rannaniidud ja sood eluga.
Üks oodatuimaid saabujaid on valge-toonekurg. Kuigi esimesi isendeid võib näha juba märtsi lõpus, jõuab põhimass kohale aprillis. Toonekured naasevad sageli oma vanadesse pesadesse elektripostidel või korstnatel ning asuvad neid kohendama. Nende nokklõbin on selge märk, et kevad on täies hoos.
Samuti on aprill oluline aeg sookurgedele. Nende majesteetlikud trompetihüüded ja graatsilised pulmatantsud on vaatepilt, mida tasub otsima minna. Sookured eelistavad pesitseda märgaladel ja soodes, kuid toitumiseks külastavad nad sageli põllumaid.
Aprilli keskpaigas ja lõpus saabuvad paljud putuktoidulised linnud, kuna toidubaas on muutunud piisavaks:
- Linavästrik: Rahvasuus jäälõhkujaks kutsutud linavästrik on väga levinud ja armastatud lind, keda kohtab sageli veekogude ääres ja inimeste elupaikade läheduses.
- Punarind: See väike, oranži kurgualusega lind on üks varasemaid hommikusi lauljaid. Tema melanhoolne, kuid kaunis laul kõlab tihedates kuusemetsades ja parkides.
- Laulurästas ja musträstas: Kuigi osa musträstaid talvitub linnades, saabub rändav osa populatsioonist just nüüd. Laulurästa flöötiv laul on üks mitmekesisemaid ja kaunimaid meie metsades.
Maikuu ja juuni algus: keda tasub veel oodata?
Paljud inimesed arvavad ekslikult, et maikuuks on kõik linnud juba kohal. Tegelikult saabuvad just mais ja isegi juuni alguses kõige kaugemad rändurid – need, kes on talve veetnud troopilises Aafrikas või Aasias. Need liigid sõltuvad täielikult lendavatest putukatest, mistõttu ei saa nad saabuda enne, kui ilmad on püsivalt soojad.
Kõige sümboolsem hiline saabuja on meie rahvuslind suitsupääsuke. Tavaliselt jõuavad nad pärale mai alguses, kuid jahedama kevade korral võib see nihkuda mai keskpaika. Koos suitsupääsukestega saabuvad ka räästapääsukesed ja kaldapääsukesed. Nende kiire lend ja vidistamine toob tõelise suve tunde.
Mai teises pooles ja juuni alguses ootame veel mitmeid põnevaid liike:
- Piiritaja (piirpääsuke): Sageli aetakse neid segamini pääsukestega, kuid piiritajad on suuremad ja täiesti mustad. Nad on ühed viimased saabujad, jõudes linnadesse sageli alles mai lõpus. Nende valjud, kriiskavad hüüded on suveõhtute lahutamatu osa.
- Ööbik: Ööbiku laksutamine algab tavaliselt toomingate õitsemise ajal mai teises pooles. Tema laul on erakordselt vali ja mitmekesine, kostudes peamiselt öösiti ja varahommikuti võsastikest ning jõeluhtadelt.
- Karmiinleevike: See on üks huvitavamaid hiliseid tulijaid, kes on Eestis oma levilat laiendanud. Isaslinnu säravpunane sulestik ja lihtne vilesarnane laul teevad ta kergesti äratuntavaks. Nad saabuvad sageli alles mai lõpus.
- Peoleo: Kollase-mustakirju sulestikuga peoleo on justkui troopiline külaline meie metsades. Tema flöötiv “dudliduu” on kuulda kõrgetes lehtpuumetsades, kuid lindu ennast on puuvõras raske märgata.
Rändeteed ja vaatluspaigad: kus linde kõige paremini näeb?
Eesti asub Ida-Atlandi rändeteel, mis on üks olulisemaid lindude rändekanaleid Euroopas. See geograafiline asend muudab Eesti tõeliseks linnuparadiisiks, eriti rannikualadel. Kevadine ränne ei ole ühtlane vool; see toimub lainetena ja koondub kindlatesse kohtadesse, kus linnud peatuvad puhkamiseks ja toitumiseks.
Lääne-Eesti rannik ja saared on vaieldamatult parimad piirkonnad rändlindude vaatlemiseks. Matsalu rahvuspark on maailmakuulus peatuspaik miljonitele veelindudele. Kevadeti peatuvad seal tohutud luige-, hane- ja pardiparved. Vaatlustornid Haeskas, Keemus ja Kloostris pakuvad suurepäraseid vaateid rannaniitudele ja lahtedele.
Teine oluline piirkond on Põõsaspea neem Loode-Eestis. See on üks parimaid kohti, kus jälgida arktiliste veelindude – aurude, vaeraste ja kauride – läbirännet. Kuna neem ulatub kaugele merre, lendavad linnud sealt sageli väga lähedalt mööda, pakkudes unustamatuid vaatlusmomente.
Sisemaal tasub külastada Soomaa rahvusparki ja Emajõe-Suursood. Need on olulised peatuspaigad hanedele ja luikedele, aga ka pesitsuspaigad paljudele kurvitsalistele ja kotkastele. Isegi tavaline linnapark või koduaias asuv toidumaja võib pakkuda põnevaid kohtumisi, eriti rände algusfaasis, kui linnud otsivad aktiivselt toitu.
Korduma kippuvad küsimused rändlindude kohta (KKK)
Millal saabuvad Eestisse esimesed rändlinnud?
Esimesed rändlinnud, nagu kühmnokk-luiged, põldlõokesed ja kiivitajad, võivad saabuda juba veebruari lõpus, kui ilmad on pehmed. Massilisem saabumine algab märtsis.
Kas rändlinde tohib kevadel toita?
Kevadel on lisatoitmine üldiselt vähem vajalik kui talvel, kuid märtsis-aprillis, kui ilmad on heitlikud ja looduslikku toitu vähe, võib lindudele seemneid pakkuda. Oluline on toitmine lõpetada, kui ilmad püsivalt soojenevad ja putukad välja ilmuvad, et linnud harjuksid taas looduslikku toitu otsima.
Miks mõned rändlinnud enam ära ei lendagi?
Kliima soojenemise tõttu jäävad mõned traditsioonilised rändlinnud, näiteks kühmnokk-luiged, sinikael-pardid ja isegi mõned kuldnokad ning musträstad, Eestisse talvituma. Kui veekogud ei külmu kinni ja toitu on saadaval, puudub neil vajadus kulutada energiat ohtlikuks rändeks.
Kuidas ma saan aru, kas tegu on läbirändaja või pesitsejaga?
Läbirändajad (nt valgepõsk-lagled, paljud haned ja arktilised pardid) liiguvad tavaliselt suurtes parvedes ja peatuvad Eestis lühikest aega (mõnest päevast paari nädalani) enne põhja poole edasi liikumist. Pesitsejad (nt suitsupääsuke, valge-toonekurg) saabuvad, hõivavad territooriumi, ehitavad pesa ja jäävad paigale kogu suveks.
Mis on fenoloogiline nihe?
See on nähtus, kus kliimamuutuste tõttu nihkuvad looduslikud protsessid varasemaks. Ornitoloogid on täheldanud, et paljud rändlinnud saabuvad Eestisse nüüd keskmiselt 1-2 nädalat varem kui 50 aastat tagasi, et kohaneda varasema kevade ja putukate ilmumisega.
Kuidas aidata rändlindudel kohaneda?
Rändlindude teekond on pikk ja ohtlik, nõudes tohutult energiat. Kui nad siia jõuavad, on nad sageli kurnatud ja vajavad kiiresti turvalist kohta taastumiseks ja pesitsemiseks. Inimestena saame teha mitmeid lihtsaid asju, et nende elu kergemaks muuta ja aidata neil meie naabruses edukalt toime tulla.
Üks tõhusamaid viise on pesakastide paigaldamine. Kuna vanu puid ja looduslikke õõnsusi jääb metsades ning parkides vähemaks, on kuldnokkadele, tihastele, kärbsenäppidele ja isegi kakulistele mõeldud pesakastid asendamatud. Pesakast tuleks üles panna varakult, soovitavalt juba märtsis või aprilli alguses, et linnud jõuaksid sellega tutvuda. Oluline on kasti regulaarselt puhastada, kuid seda tehakse tavaliselt sügisel või talvel.
Samuti on oluline säilitada elurikkust oma aias. “Liiga korras” aed, kus on vaid madalaks niidetud muru ja elupuuekk, pakub lindudele vähe varju ja toitu. Jättes aianurka oksahunniku, istutades marjapõõsaid või kasvatades tihedamat hekki, loote lindudele turvalise paiga, kus kiskjate eest varjuda ja pesitseda. Samuti meelitavad mitmekesised taimed ligi putukaid, mis on omakorda toiduks paljudele rändlindudele, nagu lehelinnud ja põõsalinnud.
Kevadisel pesitsusajal, mis kestab aprillist juulini, tuleks vältida puude ja põõsaste raiumist ning liigset müra tegemist looduslikes paikades. Kui märkate maas lennuvõimetut linnupoega, ei vaja ta enamasti päästmist – vanemad on läheduses ja toidavad teda. Vaid ilmselgelt vigastatud linnu puhul tuleks konsulteerida spetsialistidega. Hoides oma koduloomad, eriti kassid, pesitsusajal toas või järelevalve all, säästame sadu linnupoegi, kes on just alustamas oma eluteed.
