Võlaõiguslik leping on termin, millega puutub varem või hiljem kokku pea iga täiskasvanud inimene, olgu see siis tööleping, korteri üürileping, telefoniteenuse pakkuja valimine või lihtne müügitehing poes. Hoolimata sellest, et sõna „võlaõiguslik“ võib kõlada hirmutavalt või keeruliselt, on tegemist meie igapäevaelu vundamendiga, mis reguleerib inimeste ja ettevõtete vahelisi suhteid. See on õiguslik raamistik, mis annab kindluse, et kui üks osapool annab lubaduse, siis teine osapool võib sellele tugineda ning vajadusel nõuda lubatu täitmist. Mõistmaks, kuidas meie õigused ja kohustused on kaitstud, on vaja süveneda sellesse, mis tegelikult lepingu sõlmimisel toimub ja millised on sellega kaasnevad riskid ja hüved.
Mis on võlaõiguslik leping laiemas vaates?
Võlaõiguslik leping on kahe või enama isiku vaheline kokkulepe, millega luuakse, muudetakse või lõpetatakse võlasuhe. Võlasuhe tähendab omakorda seda, et ühel osapoolel on õigus nõuda teiselt osapoolelt teatud teo sooritamist või teost hoidumist – ehk siis kohustuse täitmist. See võib olla raha maksmine, teenuse osutamine, eseme üleandmine või hoopis kohustus mitte teha teatud toiminguid, näiteks ärisaladuse hoidmine.
Eesti õigussüsteemis tugineb võlaõigus suuresti Võlaõigusseadusele (VÕS). See seadus on kui „reeglitekogu“, mis määrab ära, kuidas lepingud sünnivad, millal need kehtivad ja mis saab siis, kui keegi reegleid rikub. Oluline on mõista, et leping ei pea alati olema mahukas ja keeruline paber dokument – paljud võlaõiguslikud lepingud sõlmitakse igapäevaselt suuliselt, vaikimisi tegudega või elektrooniliselt.
Lepingute peamised elemendid:
- Tahteavaldus: pooled peavad soovima lepingu sõlmimist. See tähendab pakkumust ja sellega nõustumist.
- Õigusvõime: pooled peavad olema võimelised õigusi ja kohustusi kandma (enamasti täisealised ja teovõimelised füüsilised või juriidilised isikud).
- Objekt: see, mille kohta leping sõlmitakse, peab olema seaduslik ja määratletav.
- Vorm: kuigi paljud lepingud võivad olla suulised, nõuab seadus teatud juhtudel kirjalikku vormi (näiteks kinnisvara ostu-müügi puhul notariaalset tõestamist).
Millised on levinumad võlaõiguslikud lepingud?
Eesti õigusruumis on võlaõiguslikud lepingud jaotatud erinevatesse liikidesse vastavalt nende sisule. Kõige levinumad neist on:
Müügileping
Müügileping on vast kõige sagedamini kasutatav lepingutüüp. Selle kohaselt müüja kohustub üle andma asja või õiguse ja ostja kohustub tasuma selle eest raha. Oluline on teada, et müügileping ei lõpe lihtsalt asja kättesaamisega – müüja vastutab ka selle eest, et toode vastab tingimustele. Kui ostad poest katkise kodumasina, on tegemist lepingu rikkumisega, mille puhul on ostjal õigus nõuda parandamist, asendamist või raha tagastamist.
Üürileping
Üürilepinguga kohustub üürileandja andma üürnikule kasutamiseks ruumi või asja ning üürnik kohustub tasuma selle eest tasu. Siin on võtmekohaks üürileandja kohustus hoida ruumid lepingutingimustele vastavatena ja üürniku kohustus kasutada neid heaperemehelikult. Võlaõigusseadus kaitseb siinkohal üürnikku, sätestades ranged reeglid lepingu ülesütlemise ja üüritõusu kohta.
Töövõtuleping
See on leping, kus töövõtja kohustub valmistama või muutma asja või osutama teenust, saavutades sellega kindla tulemuse. Näiteks kui tellid rätsepalt ülikonna või ehitusfirmalt maja ehitamise, on tegemist töövõtuga. Oluline erinevus võrreldes käsunduslepinguga on just tulemus – töövõtja vastutab selle eest, et töö oleks tehtud ja vastaks ootustele.
Käsundusleping
Käsunduslepingus kohustub käsundisaaja osutama käsundiandjale teenuseid, järgides seejuures käsundiandja juhiseid. Erinevalt töövõtust ei ole siin rõhk niivõrd „tulemusel“, vaid pigem protsessil ja hoolsusel. Tüüpiline näide on advokaadi palkamine – advokaat ei saa garanteerida kohtuasja võitmist (tulemust), kuid ta peab tegutsema parimate teadmiste kohaselt ja hoolsalt.
Mida peab lepingu sõlmimisel silmas pidama?
Leping on dokument, mis hakkab „elama“ siis, kui vaidlused tekivad. Seetõttu on äärmiselt oluline lugeda lepingut enne allkirjastamist. Paljud inimesed teevad vea, eeldades, et „kõik on korras“, kui teine osapool on usaldusväärne ettevõte. Siiski on lepingulised tingimused need, mis määravad vastutuse piirid.
- Selged tingimused: Veendu, et lepingus on kirjas kõik olulised punktid – hind, tähtaeg, kvaliteedinõuded ja kohustused. Vältida tuleks ebamääraseid sõnastusi.
- Vastutus: Mida juhtub siis, kui keegi lepingu rikub? Kas on olemas leppetrahvid? Kas on piiratud kahjuhüvitamise ulatus? Need on punktid, mis võivad hiljem osutuda kriitiliseks.
- Lõpetamise võimalused: Kuidas saab lepingust taganeda või seda üles öelda? Millised on etteteatamistähtajad?
- Muudatuste tegemine: Lepingus peaks olema sätestatud, kuidas muudatusi tehakse – üldjuhul eelistatult kirjalikus vormis.
- Allkirjastamine: Digiallkirjastamine on Eestis võrdväärne omakäelise allkirjaga ning pakub suurt turvalisust ja tõestusväärtust.
Korduma kippuvad küsimused
Mis vahe on töölepingul ja võlaõiguslikul käsundus- või töövõtulepingul?
Töölepingut reguleerib töölepingu seadus ning see on mõeldud töötaja kaitseks, pakkudes puhkust, haigushüvitisi ja kindlat sissetulekut alluvussuhtes. Võlaõiguslikud lepingud (nagu käsundusleping) on olemuselt ärisuhted, kus teenuse osutaja on rohkem iseseisev, kuid tal puuduvad palgatöötaja sotsiaalsed garantiid.
Kas suuline leping on üldse kehtiv?
Jah, enamik lepinguid on kehtivad ka suuliselt. Probleem tekib vaid siis, kui tekib vaidlus ja tuleb tõestada, milles täpselt kokku lepiti. Seetõttu on kirjalik või kirjalikku taasesitamist võimaldav (nt e-mail) vorm alati soovituslik.
Mida teha, kui teine osapool ei täida lepingut?
Esiteks tuleb teisele poolele saata kirjalik pretensioon ja anda tähtaeg kohustuse täitmiseks. Kui see ei aita, on võimalused lepingu rikkumise korral järgmised: nõuda kohustuse täitmist, keelduda oma kohustuse täitmisest (kuni teine täidab), nõuda kahju hüvitamist, alandada hinda või lepingust taganeda/üles öelda.
Kas ma võin lepingust lihtsalt loobuda, kui kahetsen?
Üldjuhul lepingud on täitmiseks. Niisama „ümber mõelda“ ilma sanktsioonideta ei saa, välja arvatud juhul, kui seadus näeb ette taganemisõiguse (näiteks tarbijate puhul e-poest ostes on 14-päevane tagastusõigus) või kui lepingus on vastav punkt sätestatud.
Lepingu kehtivus ja õiguslikud tagajärjed
Lepingute maailmas on äärmiselt oluline mõista, et lepingu „kehtivus“ ei ole mitte ainult selle allkirjastamine, vaid selle reaalne täitmine. Võlaõigusseadusest tulenevalt kehtib lepingupõhimõte pacta sunt servanda, mis tähendab ladina keelest tõlgituna „lepingutest tuleb kinni pidada“. See on õigusriigi alustala. Kui lepingus sätestatud kohustused jäävad täitmata, võib see kaasa tuua reaalseid õiguslikke tagajärgi, alates leppetrahvidest kuni kohtuteeni välja.
Erilist tähelepanu tuleks pöörata „tüüptingimustele“. Need on tüüplepingutes peituvad üldised reeglid, mida ettevõtted kasutavad. Tarbijana on oluline teada, et kui tüüptingimus on ebamõistlikult kahjustav või üllatav, võib see olla tühine, isegi kui olete sellele alla kirjutanud. Siinkohal kaitseb tarbijat eriti tugevalt tarbijakaitseseadus, mis piirab ettevõtete võimalusi suruda tarbijale peale ebaõiglasi lepingupunkte.
Tuleb ka arvestada, et leping võib aeguda. See tähendab, et nõudeid ei saa esitada lõputult. Üldine nõude aegumistähtaeg on Eestis kolm aastat ajast, mil nõue muutus sissenõutavaks. See tähendab, et kui olete teenuse eest tasumata jätnud või teile on võlgu jäädud, peate oma õiguste kaitsega tegelema mõistliku aja jooksul. Mida kauem venitada, seda keerulisemaks muutub tõendamine ja seda tõenäolisem on, et nõue aegub ja muutub „loomulikuks võlaks“, mida ei saa enam sundkorras sisse nõuda.
Lõpetuseks võib öelda, et võlaõiguslik leping on vahend, mitte takistus. See on viis, kuidas luua usaldust ja selgust olukorras, kus osapooled üksteist võib-olla hästi ei tunne. Kui suhtute igasse lepingusse täie tõsidusega, loete hoolikalt läbi tingimused ja olete teadlik oma õigustest, kaitsete ennast paljude võimalike ebameeldivuste ja rahaliste kaotuste eest. Teadmised on lepingute maailmas kõige tugevam argument.
