Iga eestlase südames on eriline koht meloodial, mis toob kananaha ihule ja pisara silmanurka – olgu see siis laulupeo ühendkoori esituses, olümpiavõitja auks mängides või uue aasta saabumisel Pika Hermanni jalamil. Eesti Vabariigi hümn on midagi enamat kui lihtsalt laul; see on meie riikluse, järjepidevuse ja identiteedi muusikaline sümbol. Kuigi enamik meist teab peast esimest salmi, kipuvad teine ja kolmas salm vahel meelest minema või segamini minema. Seetõttu on oluline aeg-ajalt meelde tuletada need väärikad ja tähendusrikkad sõnad, mis on saatnud meie rahvast läbi keeruliste ajaloo keerdkäikude vabaduse poole.
Eesti Vabariigi hümni täistekst
Eesti riigihümniks on koorilaul “Mu isamaa, mu õnn ja rõõm”. Järgnevalt toome teieni hümni ametlikud sõnad täies pikkuses, nii nagu need on kinnitatud seadusega. On oluline märkida, et hümnil on täpselt kolm salmi ning iga sõna kannab endas sügavat austust kodumaa ja looja vastu.
Esimene salm
Mu isamaa, mu õnn ja rõõm,
kui kaunis oled sa!
Ei leia mina iial teal
see suure, laia ilma peal,
mis mul nii armas oleks ka,
kui sa, mu isamaa!
Teine salm
Sa oled mind ju sünnitand
ja üles kasvatand;
sind tänan mina alati
ja jään sull’ truuiks surmani,
mul kõige armsam oled sa,
mu kallis isamaa!
Kolmas salm
Su üle Jumal valvaku,
mu armas isamaa!
Ta olgu sinu kaitseja
ja võtku rohkest õnnista,
mis iial ette võtad sa,
mu kallis isamaa!
Hümni ajalugu ja autorid
Meie hümni saamislugu ulatub tagasi 19. sajandisse, rahvusliku ärkamisaja kõrgperioodi. Laulu meloodia autoriks on saksa päritolu soome helilooja Fredrik Pacius, kes komponeeris viisi 1848. aastal. Algselt loodi see muusika Johan Ludvig Runebergi luuletusele “Vårt land” (Meie maa), millest sai hiljem Soome hümn.
Eestikeelsed sõnad kirjutas meloodiale meie rahvusliku liikumise suurkuju Johann Voldemar Jannsen. Ta ei tõlkinud soomekeelset teksti otse, vaid lõi uued, eestlastele südamelähedased värsid, mis rääkisid armastusest oma kodumaa vastu. Esimest korda kõlas laul Jannseni sõnadega 1869. aastal Tartus toimunud esimesel üldlaulupeol. Just see sündmus kinnistas laulu rahva mällu ja südamesse.
Ametlikult sai “Mu isamaa, mu õnn ja rõõm” Eesti Vabariigi hümniks pärast Vabadussõda, 1920. aastatel, kuigi de facto kasutati seda riigihümnina juba vabariigi väljakuulutamisel 1918. aastal. Sellest ajast peale on see olnud vaba Eesti sümbol, mida pole suutnud kustutada ükski võõrvõim.
Miks on Eesti ja Soome hümnil sama viis?
Üks levinumaid küsimusi välismaalaste ja vahel ka kohalike seas on see, miks jagavad Eesti ja Soome sama hümnimeloodiat. Nagu eelnevalt mainitud, on mõlema riigi hümni viisi autoriks Fredrik Pacius. Kuna 19. sajandil olid Eesti ja Soome kultuurisidemed väga tihedad – eriti üliõpilaste ja haritlaste seas –, levisid laulud ja ideed kiiresti üle lahe.
Siiski on tähelepanelik kuulaja kindlasti märganud erinevusi kahe hümni esituses:
- Tempo ja rütm: Soome hümni (“Maamme”) lauldakse tavaliselt veidi kiiremas tempos ja marsilikumas rütmis. Eesti hümni esitus on traditsiooniliselt aeglasem, pidulikum ja koraalilikum.
- Seade: Aja jooksul on mõlema riigi orkestriseaded veidi lahknenud, andes kummalegi hümnile omase kõla varjundi.
- Kordused: Soome hümnis korratakse salmi lõpuosasid erinevalt kui Eesti versioonis.
Hoolimata nendest nüanssidest on ühine meloodia ilusaks märgiks kahe hõimurahva ajaloolisest ja kultuurilisest ühtekuuluvusest.
Keelatud laul: Hümn nõukogude okupatsiooni ajal
Aastatel 1940–1991, mil Eesti oli Nõukogude Liidu poolt okupeeritud, oli “Mu isamaa, mu õnn ja rõõm” rangelt keelatud. Selle avalik laulmine või isegi viisijupi vilistamine võis kaasa tuua karme repressioone, sealhulgas arreteerimist ja küüditamist. Okupatsioonivõimud surusid peale Eesti NSV hümni, mille sõnad ülistasid nõukogude korda ja Leninit.
Vaatamata keelule ei unustanud rahvas oma õiget hümni. Seda lauldi salaja kodudes, perekondlikel sündmustel ja usaldusväärsete sõprade ringis. Huvitaval kombel aitas hümni meloodiat elavana hoida Soome raadio ja televisioon, mis olid Põhja-Eestis kättesaadavad. Iga kord, kui Soome televisioonis lõpetati saatekava Soome hümniga, kuulsid eestlased oma keelatud hümni viisi, mis andis lootust ja jõudu vastupanuks.
Laulva revolutsiooni ajal, 1980. aastate lõpus, toodi sinimustvalged lipud ja vana hümn taas avalikkuse ette. See oli võimas hetk, kui tuhanded inimesed said pärast pikki aastaid taas valjuhäälselt ja hirmuta laulda: “Mu isamaa, mu õnn ja rõõm”.
Hümni laulmise ja kuulamise etikett
Riigihümn ei ole tavaline laul, vaid riiklik sümbol, mille esitamisega käivad kaasas kindlad käitumisreeglid ja tavad. Austus hümni vastu näitab austust Eesti Vabariigi vastu.
- Püstitõusmine: Hümni esitamise ajal tõustakse alati püsti. See kehtib nii siseruumides kui ka vabaõhuüritustel.
- Peakatted: Meesterahvad peavad hümni ajal paljastama pea. Erandiks on vormikandjad (kaitseväelased, politseinikud), kes tervitavad kätt kõrva äärde tõstes (au andes). Naised võivad peakatte pähe jätta, välja arvatud juhul, kui tegemist on spordimütsi või muu vabaaja peakattega, mille eemaldamine on viisakas.
- Käitumine: Hümni ajal seistakse rahulikult, käed kõrval (mitte taskus ega rinnal risti). Vestlemine, söömine või telefonis olemine on sel ajal äärmiselt ebaviisakas.
- Kaasalaulmine: Hümni on kombeks kaasa laulda. See on ühtekuuluvustunde väljendus.
Korduma kippuvad küsimused (KKK)
Alljärgnevalt leiate vastused kõige levinumatele küsimustele seoses Eesti Vabariigi hümniga.
Kes kirjutas Eesti hümni sõnad?
Sõnade autor on Johann Voldemar Jannsen. Ta kirjutas need 1869. aastal spetsiaalselt Fredrik Paciuse meloodiale.
Kas Eesti hümnil on rohkem kui kolm salmi?
Ei, ametlikul riigihümnil on täpselt kolm salmi. Kuigi ajalooliselt võib leiduda variatsioone või lisasalme teistes isamaalistes lauludes, koosneb “Mu isamaa, mu õnn ja rõõm” just nendest kolmest salmist, mis on toodud käesoleva artikli alguses.
Mis vahe on Eesti hümnil ja laulul “Mu isamaa on minu arm”?
Need on kaks täiesti erinevat teost. “Mu isamaa, mu õnn ja rõõm” on ametlik riigihümn (viis Pacius, sõnad Jannsen). “Mu isamaa on minu arm” (viis Gustav Ernesaks, sõnad Lydia Koidula) on armastatud isamaaline laul, mida peetakse sageli eestlaste “teiseks hümniks”, eriti oluline oli see okupatsiooniajal, kui ametlik hümn oli keelatud.
Millal Eesti hümni mängitakse?
Hümni mängitakse lipu heiskamisel ja langetamisel Pika Hermanni tornis (signatuurina), riiklikel tseremooniatel, spordivõistluste autasustamistseremooniatel, kooliaktustel ning televisioonis ja raadios uue aasta saabumisel.
Kas hümni sõnu on aja jooksul muudetud?
Põhimõtteliselt on sõnad püsinud samad alates Jannseni ajast. Küll aga on moderniseeritud kirjakeelt ja õigekirja, et tekst vastaks tänapäevastele keelenormidele (näiteks vanas kirjaviisis oli “o” asemel sageli “ö” või “oa”).
Hümni tähendus tänapäeva ja tuleviku Eestis
Kuigi maailm meie ümber muutub kiiresti ja globaliseerumine ühendab rahvaid, ei ole rahvussümboolika oma tähtsust kaotanud. Vastupidi, just kiirete muutuste ajal vajab inimene kindlat pidepunkti ja teadmist oma juurtest. Eesti hümn pakub just seda – sidet mineviku, oleviku ja tuleviku vahel.
Hümni sõnade õpetamine lastele juba maast madalast ei ole pelgalt ajalootund, vaid väärtuskasvatus. Kolmas salm, mis palub Jumala kaitset ja õnnistust kõigele, mis ette võetakse, on universaalne soov, mis ulatub kaugemale religioossest kontekstist – see on soov, et meie riigil ja rahval läheks hästi, et meie tegemised oleksid viljakad ja et me hoiaksime üksteist.
Tänapäeva Eestis on hümn see hetk, mis paneb aja seisma. Olgu see siis laulupeo ülevas õhkkonnas või teleri ees olümpiamänge vaadates – need minutid ühendavad meid kõiki, sõltumata meie igapäevastest erimeelsustest või elukohast. “Mu isamaa, mu õnn ja rõõm” jääb alatiseks meeldetuletuseks sellest, kes me oleme, kust me tuleme ja kui kallis on see maal, mida me nimetame koduks.
