Kui me mõtleme Eesti ajaloole, kerkib sageli silme ette pilt “seitsmesaja-aastasest orjaööst”, kus valitsesid pimedus, pori ja lakkamatu vägivald. Kooliõpikutest ja kirjandusest pärit kuvandid on juurutanud arusaama, et eestlaste elu muinasaja lõpu ja ärkamisaja vahel oli vaid üks pikk ja trööstitu kannatuste rada. Ometi on see vaid üks tahk märksa mitmekülgsemast ja värvikamast mosaiigist. Tänapäeva ajaloolased, arheoloogid ja kultuuriuurijad on teinud tohutut tööd, et seda ühekülgset pilti murendada. Keskaegne Eesti, tollane Vana-Liivimaa, ei olnud eraldatud ja mahajäänud nurgatagune, vaid Euroopa kaubateede ristumispunkt, kus põimusid erinevad kultuurid, õitsesid linnad ja kus igapäevaelu pakkus lisaks raskele tööle ka pidustusi, värvilisi rõivaid ning rikkalikku toidulauda. On aeg heita pilk müütide taha ja avastada keskaegse inimese tegelik maailm.
Müüt hallist massist ja tegelik värvikirevus
Üks levinumaid eksiarvamusi on see, et keskaegne inimene – eriti maarahvas – kandis vaid halle ja pruune räbalaid ning elas suitsuses tares ilma igasuguse ilumeeleta. Tegelikkus oli aga hoopis kirkam. Arheoloogilised leiud ja kirjalikud allikad kinnitavad, et eestlased armastasid värve ja ehteid. Jõukuse kasvades, mida soosisid head viljasaagid ja kaubandussuhted, panustati märkimisväärselt oma välimusse.
Rõivastus ei olnud pelgalt kehakate, vaid sotsiaalne signaal. Nii linnas kui maal kanti:
- Värvilisi villaseid kangaid: Taimedega värvimine oli levinud oskus. Kasutati madarat punaseks, kaselehti kollaseks ja imporditud indigot siniseks tooniks.
- Rikkalikke ehteid: Hõbedast sõled, kaelavõrud ja klaashelmed olid laialt levinud. Need polnud mitte ainult kaunistused, vaid ka omamoodi “pangakonto”, mida sai häda korral realiseerida.
- Nahkjalatseid ja vöösid: Nahatöötlemine oli kõrgel tasemel ning vööd olid sageli kaunistatud pronksist naastudega.
Pidustused olid keskaja elu lahutamatu osa. Kirikukalender pakkus rohkelt puhkepäevi ja pühasid, mil töö tegemine oli keelatud. Need päevad olid täidetud rongkäikude, muusika, tantsu ja ühissöömistega. Vastlapäevad, jaanipäevad ja jõulud olid suured sündmused, kus sotsiaalsed hierarhiad hetkeks lõdvenesid ja kogukond tundis ühtekuuluvust.
Talupoja staatus: mitte alati pärisori
Väljend “orjaöö” on suuresti 19. sajandi rahvusliku ärkamisaja konstruktsioon, mis aitas luua rahvuslikku identiteeti vastandudes baltisaksa ülemkihile. Keskaja alguses ja keskpaigas (13.–15. sajand) oli talupoja staatus aga juriidiliselt ja majanduslikult märksa keerulisem ja vabam, kui tihti arvatakse.
Pärisorjus, sellisena nagu me seda ajalootundidest mäletame – kus inimene on maaga aheldatud ja peremehe omand –, kujunes välja alles keskaja lõpuks ja varauusaja alguseks. Enne seda oli paljudel talupoegadel:
- Liikumisvabadus: Talupojad võisid teatud tingimustel elukohta vahetada, eriti kui nad olid oma võlgnevused mõisniku ees tasunud.
- Õigus relva kanda: Keskaja vältel olid talupojad kohustatud osalema maakaitses. See tähendab, et neil olid relvad (odad, kirved, hiljem isegi tulirelvad) ja oskus neid kasutada. See ei sobi kokku pildiga täiesti allasurutud massist.
- Majanduslik iseseisvus: Paljud talud olid jõukad, müües oma viljaülejääke linnadesse. On teada juhtumeid, kus talupojad andsid laenu isegi vaesunud väikeaadlikele.
Muidugi ei saa eitada feodaalset sõltuvust ja koormisi, kuid suhe mõisniku ja talupoja vahel põhines pikka aega vastastikustel kokkulepetel ja tavapravusel, mitte totaalsel omavolil.
Linnad kui väravad Euroopasse
Keskaegne Eesti oli tänu Hansa Liidule tihedalt Euroopaga seotud. Tallinn (Reval), Tartu (Dorpat), Pärnu (Pernau) ja Viljandi (Fellin) olid õitsvad kaubalinnad. Siinne elanik ei olnud eraldatud metslane; ta nägi oma kodulinnas kaupmehi Saksamaalt, Skandinaaviast, Venemaalt ja kaugemaltki.
Linnad olid multikultuursed keskused. Kuigi ülemkihi moodustasid peamiselt saksa päritolu kaupmehed ja käsitöölised, elas linnades arvukalt eestlasi – ehk “mittesakslasi”. Nad töötasid mitte ainult lihttöölistena, vaid ka oskustööliste, voorimeeste ja teenijatena. Eestlaste osakaal linnaelanike seas võis ulatuda isegi 50 protsendini.
Kaubandus tõi siia luksuskaupu, mis jõudsid ka lihtsama rahva kätte. Sool, mis oli eluliselt vajalik toidu säilitamiseks, tuli Portugalist või Prantsusmaalt. Kangad Flandriast, vürtsid Indiast (kaupmeeste vahendusel) ja veinid Reinimaalt olid osa linnaeliidi ja jõukamate talupoegade pidulauast. Vastukaubaks liikus siit Lääne-Euroopasse teravili, lina, vaha ja karusnahad, mis tegi Vana-Liivimaast olulise majanduspartneri.
Hügieen ja meditsiin: puhtam kui arvatud
Üks visamaid müüte on keskaegse inimese räpasus. Levinud on arvamus, et inimesed pesid end kord aastas ja täid olid igapäevased kaaslased. Eesti aladel on see müüt eriti kaugel tõest, ja seda tänu ühele väga olulisele kultuurinähtusele – saunale.
Saunaskäik oli maarahva jaoks iganädalane rituaal, tavaliselt laupäeviti. See polnud mitte ainult ihuharimise, vaid ka hinge puhastamise ja ravimise koht. Saunas sünnitati lapsi ja saadeti lahkunuid viimsele teekonnale. See tagas eestlastele võrreldes paljude Lääne-Euroopa piirkondadega, kus saunakultuur hääbus, parema hügieeni.
Ka linnades olid avalikud saunad ja kümbluskojad äärmiselt populaarsed. Need olid seltskondliku suhtluse kohad, kus aeti äri ja vahetati uudiseid. Seep (valmistatud tuhast ja rasvast) oli tuntud ja kasutusel. Meditsiin, kuigi tänapäeva mõistes algeline, tugines tugevale rahvatarkusele ja ravimtaimede tundmisele. Kloostrites ja linnades tegutsesid apteekrid (näiteks Raeapteek Tallinnas, mis on üks Euroopa vanimaid), kes pakkusid leevendust nii kohalike kui ka kaugemalt toodud rohtudega.
Kulinaaria: naeris, rukkileib ja importvürtsid
Mida sõi keskaegne eestlane? Kindlasti mitte ainult aganaleiba. Toitumine oli hooajaline, kuid headel aastatel vägagi mitmekesine. Kartulit küll veel ei tuntud (see jõudis siia sajandeid hiljem), kuid selle asemel olid aukohal naeris, läätsed, herned ja kapsas.
Põhitoiduseks oli rukkileib, millele lisandusid pudrud (oder, kaer). Kuid ekslik on arvata, et liha oli haruldus. Arheoloogilised luuleiud näitavad, et söödi palju sealiha, veiseliha ning rannikualadel ja sisevete ääres tohututes kogustes kala. Kala soolamine ja kuivatamine võimaldas seda säilitada talveks ja paastuajaks.
Jookidest oli vaieldamatu kuningas õlu. Kuna vesi oli tihti saastunud, joodi lahjat õlut (kalja) janukustutajana iga päev, ka lapsed. Pidupäevadel pruuliti kangemat õlut. Rikkamate linnakodanike laual ei puudunud aga idamaised vürtsid – pipar, ingver, safran ja kaneel –, mida kasutati toitude maitsestamiseks ohtralt, et demonstreerida oma jõukust.
Naise roll ühiskonnas
Keskaegne ühiskond oli patriarhaalne, kuid see ei tähendanud, et naistel puudus igasugune mõjuvõim. Talunaine oli “majavõtmete hoidja”. Tema vastutas toiduvarude, karja ja rõivaste eest, mis andis talle perekonnas tugeva positsiooni. Leskedel oli sageli õigus talu edasi pidada kuni poja täisealiseks saamiseni või uuesti abiellumiseni.
Linnades võisid naised tegutseda iseseisvate kauplejatena või käsitöölistena, eriti kui nad jätkasid surnud abikaasa äri. Tallinna raearhiivides on andmeid naistest, kes pidasid poode, andsid laene ja kaitsesid oma õigusi kohtus. Seega polnud naine vaid vaikiv kõrvaltvaataja, vaid aktiivne ühiskonnaliige.
Korduma kippuvad küsimused keskaja kohta
Et kummutada veelgi enam levinud väärarusaamu, vastame mõnedele konkreetsetele küsimustele, mis tihti esile kerkivad.
Kas keskmine eluiga oli tõesti vaid 30 aastat?
Statistiliselt jah, kuid see number on eksitav. Keskmist eluiga viisid drastiliselt alla väga kõrge imikusuremus ja laste suremus haigustesse. Kui inimene elas üle lapsepõlve ja teismeea, oli tal üsna suur tõenäosus elada 60-aastaseks või vanemaks. 30-aastane inimene ei olnud “vana rauk”, vaid oma parimas tööeas täiskasvanu.
Kas eestlased rääkisid saksa keelt?
Maarahvas rääkis oma maakeelt (eesti keele eellast). Siiski oli keeleline kontakt tihe. Linnades ja mõisates tuli suhtlemiseks osata vähemalt algtasemel alamsaksa keelt. Samas rääkisid paljud siinsed sakslased ja vaimulikud maakeelt, et suhelda oma alamate ja kogudusega. See oli mitmekeelne ühiskond.
Kas nõiajaht oli Eestis massiline?
Keskajal (kuni 16. sajandi alguseni) oli nõiaprotsesse Eestis suhteliselt vähe. Suur nõiajahihullus, mida seostatakse tuleriitadega, on tegelikult varauusaja (17. sajandi) nähtus. Keskaja kirik suhtus rahvausundisse ja maagiasse pigem kui ebausku, mida tuli harida, mitte kui saatanlikku kuritegu, mida tuli tulega hävitada.
Kas talvel oldi lumevangis?
Vastupidi – talv oli parim aeg reisimiseks ja kaupade veoks. Soised ja mudased teed külmusid, jõed ja järved kattusid jääga, muutudes suurepärasteks “maanteedeks”. Regedega sai transportida raskeid koormaid (palke, vilja), mida suvel vankriga läbi muda vedada oli võimatu. Talv oli suhtluse ja kaubanduse kõrghooaeg.
Keskaegne pärand tänapäeva Eestis
Vaadates tagasi sellele pikale perioodile, näeme, et keskaeg on jätnud meie kultuuri sügava ja püsiva jälje, mis ulatub kaugemale kui vaid vanalinna müürid või maakirikute tornid. Meie toidulaual on endiselt aukohal tume leib ja sealiha hapukapsaga – kombinatsioon, mis oli tuntud juba sadu aastaid tagasi. Meie keeles on sadu alamsaksa laensõnu (nt “kool”, “nööp”, “tund”, “vorst”), mida kasutame igapäevaselt, aimamata nende päritolu.
Kõige olulisem pärand on aga seotus Lääne-Kultuuriruumiga. Just keskaeg sidus Eesti alad läbi ristiusu, linnakultuuri ja hansakaubanduse lahutamatult Euroopaga. See polnud aeg, mil ajalugu seisis paigal, vaid aeg, mil laoti vundament paljudele tänapäevastele väärtustele ja tavadele. Mõistes keskaega selle tegelikus mitmekesisuses, ilma “pimeaja” prillideta, mõistame paremini ka iseennast ja oma koha kujunemist maailmakaardil.
