Sügisene värviküllus muudab Lõuna-Eesti kuppelmaastiku ja ürgsed metsad tõeliselt maagiliseks paigaks, kuid just rabad on need, mis pakuvad sel aastaajal kõige erilisemat elamust. Kui suvel meelitavad need avarad maastikud suplustega laugaste tumedas vees, siis sügisel muutub raba elavaks värvipaletiks, kus domineerivad punased, oranžid ja kuldsed toonid. Õhk on karge ja selge, hommikuti katab maapinda tihe udu ning vaikus on sügavam kui ühelgi teisel ajal. Lõuna-Eesti rabad eristuvad oma vaheldusrikkuse poolest – siin kohtuvad soostunud alad sageli liivaste männikute ja järskude oosidega, pakkudes matkajale füüsilist koormust ja visuaalset naudingut. See on ideaalne aeg pakkida seljakott, tõmmata jalga mugavad saapad ning minna avastama looduse rahu, mida linnakeskkonnast naljalt ei leia.
Miks on sügis parim aeg rabamaastike külastamiseks?
Paljud loodusesõbrad peavad just septembrit ja oktoobrit rabamatkade kuldajaks. Selleks on mitu praktilist ja esteetilist põhjust. Esiteks on temperatuurid matkamiseks ideaalsed – enam ei ole liiga palav, et pikemalt kõndida, kuid pole veel ka talviselt külm. Putukad, nagu sääsed ja parmud, mis suvekuudel võivad rabas viibimise ebamugavaks muuta, on sügiseks kadunud.
Teiseks on sügisene raba tõeline toidulaud. Jõhvikad, need hapukad vitamiinipommid, valmivad just esimeste öökülmade saabudes ning nende korjamine on paljude eestlaste jaoks iga-aastane traditsioon. Lisaks marjadele pakub raba silmailu: turbasamblad värvuvad sügavpunaseks, kasekesed laugaste servadel muutuvad kuldkollaseks ja kanarbik lisab maastikule lillakat varjundit.
Meenikunno raba: Põlvamaa tuntuim pärl
Kui rääkida Lõuna-Eesti rabadest, ei saa üle ega ümber Meenikunno maastikukaitsealast. See on ilmselt üks fotogeenilisemaid rabasid Eestis, pakkudes klassikalist raba ilu koos hästi hooldatud taristuga. Meenikunno teeb eriliseks selle asukoht – raba on ümbritsetud kõrgete liivaste oosidega, mis pakuvad suurepäraseid vaatepunkte.
Raba läbiv laudtee on umbes 5,8 kilomeetrit pikk ja see viib matkaja mööda maalilistest laugastest, kus sügiseti peegeldub taevas eriti dramaatiliselt. Raja ääres asub mitu puhkekohta, kuid kõige kuulsam neist on kahtlemata Päikseloojangu metsamaja. Nagu nimigi ütleb, on see ideaalne koht, kus jälgida päeva hääbumist raba horisondi taha. Meenikunnol on ka vaatetornid, millest avaneb lummav vaade kogu raba avarusele. Matkajatele on oluline teada, et laudtee on kohati kitsas, kuid hästi läbitav, ning raja äärde jäävad informatiivsed stendid, mis tutvustavad raba ökosüsteemi.
Luhasoo õpperada: Vaikus ja eraldatus Võrumaal
Neile, kes otsivad suuremat eraldatust ja “metsikumat” tunnetust, on Luhasoo ideaalne sihtkoht. Asudes Võrumaal Rõuge vallas, on see üks Lõuna-Eesti vanimaid ja vähem käidavaid rabasid. Luhasoo matkarada on ringikujuline ja umbes 4,5 kilomeetrit pikk, kulgedes suures osas mööda laudteed, kuid sisaldades ka lõike, kus tuleb liikuda mööda pehmet metsarada.
Luhasoo teevad eriliseks sealsed raba- ehk mineraalmaasaared. Need on kõrgemad, metsaga kaetud alad keset lagedat raba, mis pakuvad tuulevarju ja on koduks paljudele loomadele. Raja keskel asub väike metsaonn, kus saab jalgu puhata või vajadusel isegi ööbida (tegemist on lihtsa onniga, kus on narid ja ahi). See on paik, kus mobiililevi on sageli lünklik, võimaldades tõelist digipaastu. Sügisel on Luhasoo eriliselt müstiline – hommikuti hõljuv udu ja täielik vaikus loovad tunde, nagu oleksid sattunud muinasjutumaailma.
Valgesoo: Kompaktne elamus koos ajaloolise puudutusega
Põlva külje all asuv Valgesoo on suurepärane valik peredele või neile, kellel ei ole aega terve päeva kestvaks matkaks. Valgesoo õpperada on lühike, vaid umbes 1,2 kilomeetrit pikk ring, kuid see on täis vaatamisväärsusi ja on väga hästi ligipääsetav. See on n-ö “kontsentreeritud” rabakogemus.
Raja alguses tervitab matkajaid pilkupüüdev vaatetorn, mille tipust avaneb vaade nii rabale kui ka “Parunimännikule”. Huvitav fakt on see, et Valgesoos kasvab nn Baroni mänd, mis on valitud üheks Eesti rekordpuuks. Teine tähelepanuväärne objekt on “kollane aken” – National Geographicu projekti raames paigaldatud raam, mis tähistab Lõuna-Eesti avastamist väärt paiku. Sügisel on Valgesoo värvid eriti kontrastsed, sest männimetsa rohelus põimub raba punakate toonidega.
Rubina soo: Linnuvaatlejate paradiis
Kuigi sageli vähem tuntud kui Meenikunno, on Valgamaal asuv Rubina soo (tuntud ka kui Lagesoo) tõeline peidetud aare. See on üks paremini säilinud rabasid Lõuna-Eestis, mida pole kuivendamine ega turbakaevandamine oluliselt kahjustanud. Rubina soo on osa Teringi maastikukaitsealast ja on eriti hinnatud linnuvaatlejate seas.
Sügisrände ajal peatuvad siin tuhanded haned, luiged ja kured. Matk Rubina soos ei pruugi alati kulgeda mööda mugavat laudteed, mistõttu tasub siia tulles arvestada veekindlate jalanõudega. Siinne maastik on avar ja lagedam, pakkudes tuulistel sügispäevadel võimsat looduse stiihia tunnetust. See on paik tõsisele loodushuvilisele, kes hindab autentsust ja ei pelga natuke märjemat jalgealust.
Mida kindlasti matkale kaasa pakkida?
Sügisene ilm on muutlik ja rabas võivad tingimused erineda sellest, mis valitseb linnas või metsa vahel. Et matk oleks nauditav, tasub tähelepanu pöörata varustusele:
- Kihiline riietus: Sügisel võib päikese käes olla soe, kuid tuule käes või varjus jahe. Kihiline riietumine võimaldab kehatemperatuuri reguleerida.
- Veekindlad jalanõud: Isegi kui plaanite kõndida ainult laudteel, võivad need olla hommikusest kastevihmast libedad või kohati vee all. Kummikud või veekindlad matkasaapad on parim valik.
- Termos sooja joogiga: Pole midagi mõnusamat kui juua kuuma teed või kohvi karges rabas, istudes lauka serval.
- Korv või anum marjadele: Jõhvikad on sügisel täies valmiduses ja on kahju, kui pole kuhu neid korjata.
- Fotokaamera või nutitelefon: Värvid ja valgus on jäädvustamist väärt.
Korduma kippuvad küsimused (FAQ)
Kas Lõuna-Eesti rabades on matkamine ohutu?
Jah, matkamine on ohutu, kui püsida tähistatud radadel ja laudteedel. Rabapinnas väljaspool laudteed võib olla petlik ja vajuv (älved), seega on soovitatav mitte rajalt kõrvale kalduda, eriti kui puuduvad vastavad teadmised ja räätsad.
Kas koerad on matkaradadele lubatud?
Enamasti on koerad lubatud, kuid nad peavad olema alati rihma otsas. See on vajalik nii metsloomade ja lindude rahu tagamiseks kui ka koera enda ohutuse huvides, et ta ei jookseks laugastele liiga lähedale.
Milline on parim kellaaeg rabasse minemiseks?
Fotograafide ja loodusnautijate jaoks on parimad ajad varahommik (päikesetõus) ja hilisõhtu (päikeseloojang). Hommikuti on suur tõenäosus näha udu ja loomi, õhtuti pakub madal päike imelist valgusmängu. Keskpäeval on rajad tavaliselt rahvarohkemad.
Kas rabades on olemas tualetid ja prügikastid?
Populaarsemate radade alguses (parklates) on tavaliselt kuivkäimlad olemas. Prügikaste aga raja ääres ega sügaval metsas reeglina ei ole – kehtib põhimõte: “kõik, mis jaksad metsa viia, jaksad ka tagasi tuua”.
Kas sügisel on rabas sääski?
Sügisel (septembris-oktoobris) on sääski ja muid tüütuid putukaid oluliselt vähem või pole üldse, mis teeb matkamise võrreldes suvega palju meeldivamaks.
Kuidas jäädvustada täiuslik sügisfoto
Rabamaastik pakub lõputult võimalusi visuaalseks loovuseks, kuid selle ilu pildile püüdmine nõuab vahel kannatlikkust ja õigeid võtteid. Üks olulisemaid aspekte on valgus. Kesksuvine terav päike muudab värvid luitunuks, kuid sügisene madalam päike toob esile sambla tekstuuri ja punased toonid. Proovige pildistada vastu valgust (nn backlit), lastes päikesel kumada läbi värviliste puulehtede või kõrreliste – see tekitab fotole sooja ja kuldse kuma.
Ärge unustage ka makrovõtteid. Raba on täis pisidetaile: kastepiisad ämblikuvõrgul, härmatisega kaetud jõhvikas või huulheina keerdunud lehed. Laskuge madalale, laudtee tasandile, et saada uus perspektiiv. Samuti on oluline kompositsioon – kasutage laudtee juhtivaid jooni, et suunata vaataja pilk pildi sügavusse, või otsige peegeldusi tumedatelt laugastelt, mis loovad sümmeetrilise ja rahuliku kaadri. Kõige tähtsam on aga võtta aega: parimad kaadrid sünnivad siis, kui jälgite looduse rütmi ja ootate õiget hetke, mil valgus ja maastik saavad üheks.
