Viimastel aastatel on eestlaste huvi energeetika vastu kasvanud hüppeliselt, ja seda peamiselt valusate elektriarvete tõttu. Kõrged börsihinnad ja ebakindlus varustuskindluse osas on pannud nii riigi kui ka eraettevõtjad kiirendama üleminekut taastuvenergiale. Tuuleenergia on saanud Eesti energiapoliitika keskmeks, pakkudes lootust soodsamale ja stabiilsemale elektrihinnale tulevikus. Kuid millal need lubadused reaalsuseks saavad ja kus täpselt hakkavad pöörlema uued tuulikud, mis peaksid katma kogu Eesti energiavajaduse? Tegemist ei ole enam kauge tulevikumuusikaga, vaid projektidega, mis on juba ehitusfaasis või lõplikus planeerimises, muutes oluliselt nii Eesti maastikku kui ka energiaturgu.
Eesti suurim maismaatuulepark: Sopi-Tootsi märgib uut ajastut
Kõige käegakatsutavam ja suurem muutus Eesti energiatootmises leiab aset Pärnumaal, Põhja-Pärnumaa vallas. Just sinna kerkib Sopi-Tootsi tuulepark, mis on oma mastaabilt märgiline mitte ainult Eestis, vaid kogu Baltikumis. Enefit Greeni arendatav hiigelprojekt toob turule 255 megavatti tootmisvõimsust, mis katab ligikaudu 8% kogu Eesti aastasest elektritarbimisest. See on tohutu samm edasi, arvestades, et veel mõned aastad tagasi oli kogu Eesti tuuleenergia võimsus märksa tagasihoidlikum.
Sopi-Tootsi olulisus seisneb tema valmimise kiiruses. Erinevalt meretuuleparkidest, mille horisont on kaugem, hakkavad sealsed tuulikud elektrit tootma juba täies mahus 2024. ja 2025. aasta jooksul. See tähendab, et esimene suurem leevendus turule jõuab kohale üsna pea. Lisaks tuulikutele rajatakse sinna ka päikesepark, luues unikaalse hübriidlahenduse, mis suudab energiat toota erinevates ilmastikuoludes.
Kuhu veel kerkivad tuulikud maismaal?
Kuigi Sopi-Tootsi on lipulaev, ei ole see ainus arendus. Üle Eesti on töös mitmeid projekte, mis on erinevates arenguetappides. Maismaatuuleparkide rajamine on aga olnud keeruline protsess, mida on aastaid pidurdanud nii kohalike elanike vastuseis kui ka riigikaitselised piirangud.
- Aidu tuulepark: Ida-Virumaal asuv Aidu tuulepark on ilmselt Eesti kuulsaim “venima jäänud” projekt, mida saatsid pikad kohtuvaidlused ja ehituskeelud seoses riigikaitse radaritega. Tänaseks on vaidlused lahenenud ja ehitus jätkub. Aidu lisandumine on sümboolse tähendusega, näidates, et ka keerulised projektid võivad lõpuks võrku jõuda.
- Lääne-Eesti ja saared: Saaremaa ja Hiiumaa on oma tuulepotentsiaalilt Eesti parimad paigad, kuid seal on arendustegevus olnud looduskaitseliste ja kogukondlike piirangute tõttu aeglane. Siiski on planeeringud liikumas Risti tuulepargi osas Lääne-Maakonnas, mis tooks piirkonda olulist tootmisvõimsust.
- Kaitseväe radarite lahendus: Suureks läbimurdeks on olnud riigi otsus investeerida uutesse radaritesse ja sensorsüsteemidesse. See vabastab suure osa Ida- ja Lõuna-Eestist varasemate kõrguspiirangute alt, võimaldades arendajatel planeerida tuuleparke piirkondadesse, mis varem olid välistatud. See n-ö “radarite lahendus” peaks avama uksed sadadele megavattidele uuele võimsusele kümnendi teises pooles.
Meretuulepargid: Tuleviku tõeline suurvõimsus
Kui maismaatuulepargid pakuvad leevendust lähiaastatel, siis pikas perspektiivis vaatab Eesti mere poole. Meretuulepargid on suurusjärgu võrra võimsamad ja stabiilsemad, kuna merel puhub tuul ühtlasemalt ja tugevamalt kui maismaal. Siin räägime me juba gigavattidest, mitte megavattidest.
Liivi lahe suurprojektid
Kõige kaugemale on jõudnud arendused Liivi lahes. Enefit Greeni arendatav Liivi lahe meretuulepark on läbinud mitmeid olulisi planeeringuetappe. Selle pargi planeeritav võimsus on ligikaudu 1 gigavatt (1000 MW), mis on võimeline katma poole kogu Eesti elektritarbimisest. Eeldatav valmimisaeg jääb vahemikku 2028–2030, sõltuvalt planeeringute kinnitamisest ja tarnetst.
ELWIND ja Saaremaa projektid
Lisaks on töös Eesti ja Läti ühisprojekt ELWIND, mis on riikidevaheline algatus meretuulepargi rajamiseks Läänemerre. See projekt on strateegilise tähtsusega, kuna see hõlmab ka uue elektriühenduse loomist kahe riigi vahel, parandades seeläbi kogu regiooni varustuskindlust. Saare Wind Energy arendab samal ajal suurt parki Saaremaast läänes, mille eesmärk ei ole mitte ainult Eesti varustamine, vaid potentsiaalselt ka elektrieksport Kesk-Euroopasse.
Millal ja kuidas see elektrihinda mõjutab?
Tarbija jaoks on kõige põletavam küsimus: millal elekter odavaks läheb? Siin tuleb mõista elektrituru toimimist. Tuuleenergia on oma olemuselt kõige madalama muutuvkuluga energialiik. See tähendab, et kui tuul puhub, tõrjub see turult välja kallimad tootmisviisid (nagu gaas ja põlevkivi). Mida rohkem on meil tuulevõimsust, seda sagedamini on elektri hind börsil madal või isegi nullilähedane.
Analüütikud prognoosivad, et märgatavat hinnalangust – või pigem stabiilset ja madalamat keskmist hinda – hakkame nägema alates 2025. aastast, kui Sopi-Tootsi ja teised suuremad maismaapargid on täisvõimsusel töös. Veelgi suurem mõju saabub 2030. aasta paiku, kui võrku peaksid lülituma esimesed meretuulepargid.
Siiski tuleb arvestada, et “odav elekter” tähendab madalamat börsihinda tuulistel päevadel. Tuulevaiksetel päevadel on endiselt vaja juhitavaid võimsusi või salvestuslahendusi, mis võivad hinda ajutiselt tõsta. Seega on oodata hindade suuremat volatiilsust ehk kõikumist, kus üliodavad perioodid vahelduvad kallimatega, kuid aasta keskmine hind peaks uute võimsuste lisandudes langema.
Korduma kippuvad küsimused (KKK)
Kas tuulepargid teevad müra ja segavad elanikke?
Kaasaegsed tuulikud on oluliselt vaiksemad kui vanema põlvkonna mudelid. Eestis kehtivad ranged müranormid ja tuulikud peavad asuma elamutest piisavalt kaugel (sageli vähemalt 1 km või rohkem), et müratase ei ületaks lubatud piire. Samuti tehakse enne ehitust põhjalikud keskkonnamõjude hindamised.
Miks me ei ehita ainult päikeseparke?
Päikeseenergia on suurepärane suvel päevasel ajal, kuid talvel ja öösel on tootlikkus olematu. Tuuleenergia on Eestis sesoonselt vastupidine – tuult on rohkem just sügisel ja talvel, kui elektritarbimine on tipus. Seetõttu täiendavad päike ja tuul teineteist ideaalselt.
Kas meretuuleparkide ehitamine on liiga kallis?
Meretuuleparkide rajamine on tõesti kallim kui maismaal, kuid tehnoloogia areng on hindu drastiliselt alandanud. Kuna merel on tuuleolud paremad ja stabiilsemad, toodavad need pargid rohkem energiat, mis kompenseerib suuremaid ehituskulusid. Samuti ei häiri need merel olles inimesi visuaalselt ega müraga.
Salvestuslahendused kui stabiilsuse garantii
Ainuüksi tuuleparkide ehitamisest ei piisa, et tagada odav elekter 24/7. Kriitiliseks komponendiks saab energia salvestamine. Kui tuult on palju ja hind on all, tuleb odav energia “purki püüda”, et seda kasutada tuulevaiksetel tundidel. Eestis on selles vallas toimumas mitu olulist arengut, millest tuntuim on Paldiski vesisalvesti projekt.
Zero Terraini arendatav Paldiski pump-hüdroelektrijaam on suurprojekt, mis toimib hiiglasliku akuna. See võimaldab salvestada energiat ajal, mil see on odav, ning lasta see võrku tagasi tipptundidel, hoides seeläbi ära ekstreemsed hinnatõusud. Lisaks hüdroenergiale nähakse suurt potentsiaali vesiniktehnoloogias. Tuuleenergia ülejäägist toodetud roheline vesinik võib tulevikus olla kütuseks nii transpordisektoris kui ka elektrijaamades, mis töötavad ajal, mil tuulikud seisavad.
Seega ei ole küsimus ainult tuulikute püstitamises, vaid tervikliku ja targa energiasüsteemi loomises. Kombinatsioon uutest maismaa- ja meretuuleparkidest ning suuremahulistest salvestuslahendustest on see valem, mis toob Eestisse püsivalt konkurentsivõimelise elektrihinna. Järgmised viis aastat on selles protsessis otsustava tähtsusega, muutes Eesti energiat importivast riigist potentsiaalselt energiat eksportivaks riigiks, kus puhas energia on majanduskasvu mootoriks.
